Kui isegi võitmisest ei piisa: Julian Nagelsmann
Jalgpallimaailm võib vahel olla põhjendamatult karm ja ebaõiglane. Mõned otsused sünnivad kiirustades, läbimõtlemata. Mõned otsused ei ole lihtsasti selgitatavad.
Sina oled imelaps, järgmine suur asi, öelgem wunderkind, sest Sa oled ikkagi sakslane. 2016. aastal saab Sinust Bundesliga ajaloo noorim peatreener. 2018. aastal juhtub sama Meistrite liigas. 2021. aastal pakutakse Sulle unistuste tööd kodumaa suurimas klubis. Sina oled kirsiks tordil, parim asi pärast viilutatud leiba.
Sa oled Julian Nagelsmann ja Sa allkirjastad Müncheni Bayerniga viieaastase lepingu.
“Oleme veendunud, et Julian Nagelsmanniga suudame viimaste aastate imepärast edu korrata,” lausub Bayerni president Herbert Hainer.
“Olen kindel, et Bayerni sportlik tulevik on Julian Nagelsmanni käe all väga edukas,” lisab Bayerni juhatuse liige, legendaarne väravavaht Oliver Kahn.
Kerime aga aega vaid kaks aastat edasi, 2023. aasta kevadesse. Olete Bundesligas tiitlikaitsja staatuses, jõudnud Meistrite liigas kaheksa parema hulka ja DFB-Pokali (ehk Saksamaa karikavõistluste) veerandfinaali. Olete kogu hooaja peale kaotanud kolm mängu ja äsja Euroopas lülitanud konkurentsist PSG.
Siis lähed aga Austriasse suusatama, kui meeskond on koondiste juurde laiali sõitnud, ja ongi kõik. See on hüvastijätt, mille sa saad. Aitäh, aga ära hakka naasmisega vaeva nägema.
Üritades otsust mõista
Kas on üldse oluline, miks nii juhtus? Kas võistkonna sees olid asjad paigast? Kas oleksid pidanud rohkem vaeva nägema või ärritas juhtkonda Sinu komme rulatada? Või oli asi selles, et Thomas Tuchel, keda Bayern tahtis juba aastal 2018, oli saadaval ja kaalus teisi pakkumisi?
“Maailmameistrivõistluste järel oleme mänginud edutumat, mitte nii ilusat jalgpalli. Meie esituste märgatav kõikumine on tekitanud küsimusi selle hooaja eesmärkide püüdmise võimalikkuses, aga samuti tulevikku vaadates,” selgitas juhatuse liige Kahn pressiteate vahendusel.
Kas Bayerni poolt oli tegu läbimõtlemata otsusega? Kahtlemata peitub Kahni sõnades vähemalt terake tõtt, aga tagantjärele on keeruline juhtkonna mõttetööd mõista või heaks kiita.
Tucheli Bayern alustas Dortmundi Borussia alistamisega, kuid kaotas siis karikavõistlustel Freiburgile ja võeti Meistrite liigas Manchester City poolt algosadeks. Tucheli esimesest seitsmest mängust võideti kaks, viigistati kaks ja kaotati kolm.
Nagelsmanniga kaotati tänavu seevastu 38 mängust kolm, lahkudes jäi tema võiduprotsendiks 71,4. Bayerni ajalooannaalides on paremad numbrid ette näidata vaid Hansi Flickil ja Pep Guardiolal.
Ehk peitub kulmude tõusmise põhjus osalt ka selles, et tegu oli Bayerniga. Muidugi on nad varemgi kummalisi otsuseid langetanud, kuid ajal, kui Lähis-Ida šeigid pumpavad jalgpalli üha rohkem ja rohkem raha, on Bayernist vargsi saanud paljudele sümpaatse lähenemise eeskuju – juriidiliselt kuulub Bayern endiselt fännidele ja finantsaastad lõpetatakse regulaarselt kasumis.
Aga teised teevad ju ka?!
Kui Nagelsmann sai sule sappa ootamatult, siis sama ei saa kindlasti öelda Chelseast lahti lastud Graham Potteri kohta. Chelsea ostis inglasest treeneri septembris Brightonist välja (et asendada Tuchelit), aga asjad ei hakanud kuidagi sujuma. Ehk oli ootamatu vaid see, et otsusega nõnda kaua läks.
Potter sai Londoni klubi juhendada kokku 31 mängus, millest kaotati 11; kui ta tuli, oldi tabelis kuuendad, aprilli alguseks aga leiti end väljaspool esikümmet. Siis sai Chelsea esimehe Todd Boehly mõõt täis ja kohusetäitjana saabus laevale klubi legend Frank Lampard, kes alles ise oli 27 kuud tagasi kinga saanud … et teha ruumi Tuchelile.
Sellega sai üks kummaline pusle paika puuduvad tükid. Kokkuvõtvalt: jaanuaris 2021 lasi Chelsea lahti Lampardi ja palkas Tucheli, kelle käe all viis kuud hiljem Meistrite liiga võideti. Septembris 2022 sai omakorda Tuchel kinga, mille tagajärjel ulatati aprillis 2023 Lampardile kaks aastat varem käest rebitud võimalus püüda Meistrite liiga võitu. Tuchelil aga olnuks võimalik oma edulugu Bayerniga korrata.
Mõlemad muidugi ebaõnnestusid. Kui Tucheli mured käisid laualt juba läbi, siis Chelsea on Lampardi juhendamisel kaotanud neljast neli. Mängida ei ole neil enam millegi peale, kuid saab näha, kas Lampardi 28. mail Newcastle’i vastu veel pingil näeb. Linnanaabris Tottenhamis sai ka ajutine peatreener juba nelja mängu järel kinga.
Vallandada või mitte vallandada
Vaadates tagasi viimasele 15 aastale – ajastule, mis on järgnenud Sir Alex Fergusoni viimasele Meistrite liiga triumfile -, võib öelda, et keset hooaega peatreenerite vahetamisest lõigatakse edu isegi ootamatult sageli. Uus mees marsib sisse, keerutab tolmu üles ja toob kõik mugavustsoonist välja. Umbes nii võiks see toimida.
Roberto Di Matteo (Chelsea, 2012), Zinedine Zidane (Real Madrid, 2016), Hansi Flick (Müncheni Bayern, 2020) ja Thomas Tuchel (Chelsea, 2021) võidutsesid kõik tänu hooaja keskel liitumisele – või selle kiuste. Pep Guardiola (Barcelona, 2009), Luis Enrique (Barcelona, 2015) ja Carlo Ancelotti (Real Madrid, 2022) jõudsid täistabamuseni kohe esimesel hooajal.
Pärast 2008. aastat ei ole Meistrite liigat võitnud ükski treener, kes oleks olnud ametis kauem kui neli hooaega. Seegi tippmark kuulub Jürgen Kloppile, kes võrdlemisi armetus seisus Liverpooli oma käe järgi üles ehitama pidi (ja tegelikult juba kolmandal hooajal Meistrite liiga finaali tüüris); Zidane võitis Realis kahe ja poole aastaga kolm Meistrite liigat. Treenerid tulevad ja lähevad, elu ei ole enam endine.
Tänapäevaste standardite järgi pidanud Manchester United Sir Alex Fergusoni minema kupatama 1988. või hiljemalt 1989. aastal, kuid kolmele karikateta lõppenud hooajale järgnes Unitedi ajaloo edukaim periood, mille käigus jäädi 24 hooajast vaid kahel tühjade pihkudega. Pärast esmast edu ei suutnud Arsene Wenger kaheksa pikka aastat Arsenali auhinnakappi täiendada, kuid töökoht jäi prantslasele alles.
Sarnased lood on nüüd haruldased, märkamatult on Kloppist ja Guardiolast saanud Premier League’i pikima kestva tööstaažiga treenerid. Mõlemad mehed on töötanud kolmes klubis ja ei ole kunagi kinga saanud, mida võiks ehk moodsatel aegadel pidada lausa vägevuse mõõdupuuks. Kes suudaks sarnast karjääri korrata?
Mikel Arteta, samuti Guardiola õpilane, on Arsenalis saanud aega ja teinud hiilgavat tööd. Ta alustas 2019. aasta novembris ja tõi esimesel poolhooajal ära Inglismaa karika, kuid vahemikus 2020-2022 ähvardas kirves pea kohal korduvalt kukkuda. Nüüd võideldakse Premier League’i tiitlile Guardiola enda ja Manchester City vastu.
Kümme aastat tagasi kestis Premier League’is peatreeneri ametiaeg keskmiselt ligi neli aastat, nüüdseks on sellest numbrist alles vähem kui pool. Aeg on väärtuslik. Võida või lahku. Aga vaadates, kuidas koheldi Nagelsmanni, ei pruugi tänapäeval enam isegi võitmisest piisata.
