Kui kaitsjad skoorivad: aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud

Ronaldo driblab, jookseb ja skoorib! Messi tegi seda jälle! Neymar – võiduvärav! Need on illustreerivad hüüded sellest, mis jalgpalliplatsidel sageli juhtub: staarründaja päästab päeva. Kuid tegelikult on platsil ju veel kümme meest ning ütleb vana jalgpallitõdegi, et kuigi mänge võidetakse ründega, siis tiitleid kaitsega.

Seega, et parandada (vuti)maailma ebaõiglust, kutsume teid Olybet.TVga kümneosalisele sarjale, kus teeme juttu kaitsjatest. Kuid et asja vähe seksikamaks muuta, räägime jalgpalliajaloo resultatiivseimatest tagalameestest.

10. koht – Kui kaitsjad skoorivad: 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki

9. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos

8. koht – Kui kaitsjad skoorivad: sakslaste õlitatud mutter nimega Paul

Meie tänase loo kangelane on Steve Bruce, keda tänapäevasemad jalgpallisõbrad teavad ennekõike treenerina. Aastate jooksul on 62-aastane inglane tõesti juhendanud Sheffield Unitedit, Huddersfield Towni, Wigan Athleticut, Crystal Palace’it, Birmingham Cityt, Sunderlandi, Hull Cityt, Aston Villat, Sheffield Wedensdayd, Newcastle Unitedit ja West Bromwich Albioni.

Oma mängijakarjääri jooksul jõudis Bruce ära käia aga veelgi nimekamas klubis: nimelt kandis ta üheksa aastat Manchester Unitedi särki. Samas ei puudunud palju, et väravamaia kaitsja vutitee jäänuks sootuks käimata…

Oligi juba torumees valmis

Bruce nägi ilmavalgust Šoti piiri lähedal asuvas Corbridge’I väikelinnas. Ja kui me ütleme väikelinn, siis seda see sel korral ka tähendab: jutt käib ca 4000 elanikust. Tõelise inglasena armus temagi kärmelt jalgpalli ning Newcastle upon Tyne’i külje all asununa kasvas ta mõistagi üles Newcastle United’i fännina.

Nooruspõlves Bruce’il siiski erilist läbilööki teha ei õnnestunud ning tema teismeea tähtsaim vutiseik pärineb 1974. aastast, kui ta oli üks õnnelik, kes valiti toonase liigakarika finaali pallipoisiks. Nõnda nägi ta esireast, kuidas Wolverhampton Wanderers 2:1 Manchester City alistas.

See kogemus ainult süvendas Bruce’i vutilembust, kuid paraku jätsid tema oskused soovida. Ta käis ennast näitamas küll Newcastle Unitedi’is, Sunderlandis, Derby Countys ja Southportis, kuid vastus oli igal pool eitav.

Tagasilöökidest rusutud, oli noor Bruce kodukandis valmis juba torumeheks hakkama – paberid olid sadamas asuvasse töökotta juba sisse antud –, kui kolmandas liigas pallinud Gillingham ta testimisele kutsus. Nõnda reisiski Bruce’i üksinda sadu kilomeetreid lõunapoole, Kagu-Inglismaa sadamalinna, kus tal ka näkkas!

Taandumine kaitsesse, ent skoorivalt

Kui esialgu tegutses noormees keskväljal, siis sealse nooretreeneri Bill Collinsi mahitusel taandus ta peagi keskkaitsesse. Ent Gillinghamiski tuli Bruce’il oma aega oodata: 1978/79 hooaja veetis ta duubelmeeskonnas, kus hoolimata tagalamehe staatusest, kõmmutas 18 (!) väravat.

Selle pealt teenis ta kutse Inglismaa noortekoondisesse – osales näiteks 1980. aasta U18 EMil – ning 1979. aasta sügisel sai viimaks jala ukse vahele ka Gillinghami esindusmeeskonnas. Noormehes potentsiaali nähes, sõlmis klubi temaga viie-aastase lepingu, mistõttu tuli Bruce’il kuni 1984. aasta suveni Inglismaa kolmandas liigas pallida. Ent seejärel…

… sai Bruce’i viimaks võimaluse kõrgliigas. Norwich City oli see, kes ta endale napsas ning oma esimesel hooajal tüüris Bruce klubi Inglismaa liigakarika võiduni – võiduvärav poolfinaalis ning mängu parima auhind finaalis –, misjärel valiti ta fännide poolt ka hooaja parimaks mängijaks.

Norwichis veetis ta kokku kolm hooaega, kuniks 1987. aastal jäi silma Manchester Unitedile, Tottenham Hotspurile, Londoni Chelseale ja Glasgow Rangersile. Kuuldes Unitedi huvist, keeldus Bruce edaspidi Norwichi eest mängimast ning nõnda ei jäänudki neil muud üle, kui tagalamees 800 000 naelsteringu eest maha müüa.

Unitedis sai temast Dolly

Punastes Kuraditest moodustas Bruce’i võimsa tagala koos Gary Pallisteriga – hüüdnimedeks Dolly ja Daisy –, kellega võideti 1990ndate alguses kolm Inglismaa meistritiitlit ja kolm FA karikat.

Individuaalselt oli Bruce’i parim hooaeg Unitedis 1990/91, kui ta kõmmutas 31 liigakohtumisega 13 väravat, millele lisas teiste sarjade peale veel kuus. Selle kogusaldoga (19), muideks, oli ta tol hooaja Unitedi suurim väravakütt.

Pärast Unitedist lahkumist veetis Bruce veel kaks hooaeg Birmingham Citys, enne kui 1998/99 hooajal Sheffield Unitedis karjäärile joone alla tõmbas. Kõikide sarjade peale käis ta karjääri jooksul väljakul 929 kohtumises ning lõi 114 väravat.

Võitles nina ja vere hinnaga

Selliste numbrite valguses on mõistagi paslik küsida, mille pealt Bruce’i säärase saldo kokku ajas? Esimese asjana tuleb rõhutada, et inglane oli väga hea penaltilööja, mistõttu usaldati 11 meetri karistuslöögid üldjuhul tema realiseerida.

Ent nõnda tuli ainult ports tabamustest. Ülejäänud virutas 183-sentimeetrine tagalamees peaga! Üks kuulsamaid peakolle pärineb näiteks 1993. aasta aprillist, kui tema 96. minuti võiduvärav Sheffield Wednesday vastu pani ühtlasi aluse terminile „Fergie Time“ ehk venivatele lisaminutitele, kus United ikka kuidagi ära koksas.

Miks aga Bruce’i nõnda hea peamängija oli? Endise tiimikaaslase Paul Parkeri sõnul peitus võti kamraadi iseloomus: „Mitte miski ei suutnud Brucie’t hirmutada. Mitte miski polnud võimatu. Ta oli sihikindlam kui kesiganes, keda olen teadnud. Ta võitis 183-sentimeetrisena rohkem peaduelle kui 193sed, kuid see ei tulnud alati kergelt – seda on näha ainuüksi sellest, kui tema nina vaatad.“

Vaatamata oma väravalembusele ning üheksale Manchester Unitedis veedetud aastale, ei kandnud Bruce aga kunagi Inglismaa koondise särki. 1987. aastal ehk samal suvel kui ta punase ürbi selga tõmbas, teenis ta kutse küll Inglismaa B-koondisesse, keda sõpruskohtumises Malta vastu ka kaptenina väljakule viis, kuid lähemale ta A-koondisele ei jõudnudki.

Nõnda ongi Bruce’i kirjeldatud kui aegade parim kaitsjat, kes kunagi Inglismaad ei esindanud.

Oma väljajätmise kohta on legendaarne tagalamees ise öelnud aga niimoodi: „Ma kohtusin toonase Inglismaa koondise peatreeneri Bobby Robsoniga korra Benficas. Ta tuli minu juurde ja ütles, et oleks pidanud mind ikkagi koondisesse kutsuma. Seda oli mõistagi tore kuulda, kuid fakt on, et ühtegi mängu mul kirjas pole… see on miski, mis mind alati veidi nukraks teeb.“

Kõik Steve Bruce’i väravad Manchester Unitedi eest: