Kui kaitsjad skoorivad: Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
Ronaldo driblab, jookseb ja skoorib! Messi tegi seda jälle! Neymar – võiduvärav! Need on illustreerivad hüüded sellest, mis jalgpalliplatsidel sageli juhtub: staarründaja päästab päeva. Kuid tegelikult on platsil ju veel kümme meest ning ütleb vana jalgpallitõdegi, et kuigi mänge võidetakse ründega, siis tiitleid kaitsega.
Seega, et parandada (vuti)maailma ebaõiglust, kutsume teid Olybet.TVga kümneosalisele sarjale, kus teeme juttu kaitsjatest. Kuid et asja vähe seksikamaks muuta, räägime jalgpalliajaloo resultatiivseimatest tagalameestest.
Kui meie avaloo kangelane, Glasgow Rangersi eest üle 100 värava löönud James Tavernier oli paljudele jalgpallisõpradele tundmatu suurus, siis inglasega sarnaselt 113 väravat löönud Roberto Carlos seda kindlasti pole.
Roberto Carlos – 113 väravat
Ajaloo üheks paremaks vasakkaitsjaks peetav Carlos oli ennekõike tuntud oma hirmkõva vasaku jala poolest, millega ta väravavõrke purustas. Väljaande Daily Stari andmetel virutas ta oma 113 väravast 49 otse karistuslöökidest ning kõige kuulsam neist on kahtlemata 1997. aastal Prantsusmaa võrku virutatu. Sõnadest siinkohal ei piisa, vaadakem meistriteost ise:
Carlose vutitee sai alguse Uniao Sao Joao klubis, mis pole kunagi kuulunud Sambamaa suurimate sekka. Sellest hoolimata jäi ta juba varakult kodumaal treeneritele silma ning kutsuti 1992. aastal, kõigest 19-aastasena Brasiilia koondisesse.
Sama aasta sügisel liitus ta Atletico Mineiroga, kust liikus aasta edasi Brasiilia suurklubi Palmeirase ridadesse. Nendega krooniti Carlos kahel aastal järjest kodumaa meistriks, misjärel pani mehele silma peale Aston Villa. Vasakkaitsja oligi lähedal Inglismaale siirdumisele, kuid loobus viimasel hetkel, kui uksele tuli koputama Milano Inter.
Carlose algus Saapamaal oli vaat, et imeline, sest ta virutas oma Serie A debüüdil kohe 30 meetrilt värava. Kokku lõi vasakujalgne pommitaja Interi särgis seitse väravat, kuid hooaeg tervikuna nurjus: milanolased jäid koduliigas alles seitsmendaks…
Carlose väravad Interi särgis:
Meistrite liigast välja jäämine polnud aga põhjus, miks Carlos Milanosse ainult üheks hooajaks jäi. Tegelik põhjus oli hoopis Interi toonase peatreeneri Roy Hodgsoni kihk brasiillast ääreründajana kasutada. Carlos oli sellele vastu, eelistades vasakkaitse kohustusi, kuid kui selgus, et tema soovidega ei arvestada, oligi aeg edasi liikuda…
Kui Madridi Reali toonane peatreener Fabio Capello kuulis, et Carlosel on Interiga suusad risti läinud, käskis ta klubi juhatuse esimehel Lorenzo Sanzil otsemaid Milani lennata, et brasiillane käevangus tagasi tuua. 24 tundi hiljem oligi see reaalsus.
Hispaania kuninglikus klubis tõusis Carlos aastatega legendi staatusesse, kandes number 3 särki ühtekokku 11 hooaega. Hispaania kõrgliigas käis ta Reali eest väljakul 370 kohtumises, haarates Alfredo Di Stefanolt nõnda endale välismaalaste tippmargi (329). Kõikide sarjade peale sai Carlos Reali eest kirja 527 kohtumist ja 69 väravat.
Ühtlasi sai vasakkaitsja Madridis mekkida kõvasti kulda ja karda: neli Hispaania meistritiitlit ja kolm Meistrite liiga triumfi. 2002. aastal oli sealjuures Carlos see, kes tegi eeltöö Zinedine Zidane’i legendaarsele ülepuusalöögile.
Carlose enda kuulsaim tabamus Reali särgis sündis aga 1998. aasta veebruaris, kui ta skooris Tenerife vastu vaat, et võimatu nurga alt. Sisuliselt otsajoonelt tehtud lööki, mis ristitud „the impossible goal’iks“ ehk võimatuks väravaks, on vutieksperdid ka üksipulgi analüüsinud.
Kuigi Carlost peetakse Realis legendiks – tõi ju tema tabamus 2002/03 hooaja viimases voorus klubile järjekorras 29. meistritiitli – polnud vasakkaitsja lahkumine klubist kõige roosilisem.
Nimelt oli just brasiillane see, kes patustas 2007. aasta märtsis Müncheni Bayerni vastu, mis võimaldas sakslastel lüüa Meistrite liiga ajaloo kiireim värav: Roy Makaay skooris 10,12 sekundiga.
Kuna Realil ei õnnestunudki kaheksandikfinaalist Bayerni vastu edasi murda, süüdistasid fännid põrumises just Carlost. Ning kõigest nädal aega pärast toda „krahhi“ andis Carlos teada, et lahkub hooaja lõppedes Realist.
Väikest palsamit pakkus Carlos Reali fännidele hooaja eel-eelviimases voorus, kus just tema lisaaja tabamus tõi Recreativo de Huelva vastu võidu. Real ja FC Barcelona lõpetasid toona võrdsetel punktidel, kuid viigilahutajate tulemusena sai 30. meistritiitli pea kohale tõsta ikkagi Reali. Ühesõnaga: Carlose värav osutus ülimalt määravaks!
Karjääri lõpu eksootika
Pärast Realist lahkumist siirdus Carlos esmalt kaheks aastaks Fenerbahce ridadesse, kust liikus edasi kodumaale Corinthiansi. Kuigi vasakkaitsja võinuks sellega ka karjäärile joone alla tõmmata, käis ta veel kiirelt rahatretilt. 2011/12 hooajal kandis Carlos venelaste Mahhalatška Anži särki, misjärel asus treenerileiba mekkima.
Need katsed jooksid liiva aga nii Venemaal, Türgis kui ka Kataris ning 2015. aastaks jõudis Carlos otsapidi juba Indiasse. Odisha ridades pidas ta mängiva-treenerina ka oma viimased matšid.
2017. aastast alates pole Carlos aga enam vutiväljakutel suurt midagi teinud. Kas selle põhjuseks on samal aastal Saksamaa väljaande ARD uurimus, kus Brasiilia koondise füsioterapeut Julio Cesar Alves väitis, et turgutas teatud koondislasi, sh Carlost, karjääri jooksul keelatud ainetega, pole teada. Ent fakt on, et pärast seda on Carlos tegutsenud peaasjalikult ainult Reali klubi saadikuna…
Kui tahta lõpetuseks võtta kokku viisi, kuidas Carlos oma 113 väravat virutas, siis vastus on lihtne: jõuga! 49 korral saatis ta vihaga palli võrku karistuslöögist, nii 20 korral penaltist, kuid ca 45-l korral talitas ta lihtsalt vana hea jalgpallitarkuse kohaselt: uha peale!
Robert Carlose pommväravad:
