Kui kaitsjad skoorivad: sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
Ronaldo driblab, jookseb ja skoorib! Messi tegi seda jälle! Neymar – võiduvärav! Need on illustreerivad hüüded sellest, mis jalgpalliplatsidel sageli juhtub: staarründaja päästab päeva. Kuid tegelikult on platsil ju veel kümme meest ning ütleb vana jalgpallitõdegi, et kuigi mänge võidetakse ründega, siis tiitleid kaitsega.
Seega, et parandada (vuti)maailma ebaõiglust, kutsume teid Olybet.TVga kümneosalisele sarjale, kus teeme juttu kaitsjatest. Kuid et asja vähe seksikamaks muuta, räägime jalgpalliajaloo resultatiivseimatest tagalameestest.
Kui meie avaloo kangelane, Glasgow Rangersi eest üle 100 värava löönud James Tavernier teeb jätkuvalt platsil tegusid ning teisegi loo peategelane tegelikult tutvustamist ei vajanud – kes siis Roberto Carlost ei teaks!? – siis kolmanda loo puhul tuleb ette võtta juba kergemat sorti ajarännak. Daamid ja härrad, saage tuttavaks Paul Breitneriga.
Paul Breitner – 113 väravatu
Tõsisemate jalgpallisõprade jaoks 72-aastane sakslane mõistagi tutvustamist ei vaja, sest teda peeti oma aja – see tähendab 1970ndate – üheks paremaks mängumeheks.
Baierimaa väikelinn Kolbermoor jäi andekale mängumehele kiiresti väikseks, mistõttu vuti põhitõed omandas ta juba Freilassigis. 18-aastaselt oli Breitner jõudnud juba Müncheni Bayerni ridadesse, kus täitis vasakkaitsja ülesandeid.
Päris ustavast tagalamehest Breitneri puhul siiski rääkida ei saa: kuigi taga olid asjad alati korras, meeldis talle väga „rännakutel“ käia. Õnneks toonased peatreenerid sellele kätt ette ei pannud ning nõnda saidki fännid ikka ja jälle kaeda, kuidas mängu jooksul võis parempoolse ääreründaja kohalt leida „vasakkaitsja“ Breitneri.
Oma loomingulise ja kindla mänguga teenis ta kärmelt kutse ka Saksamaa koondisesse, kus moodustas võitmatu tagala koos Franz Beckenbaueri ja Berti Vogelsiga.
1972. aastal tuli nimetatud trio Saksamaaga Euroopa ja kaks aastat hiljem maailmameistriks. Sealjuures oli Breitner see, kes realiseeris 74. aasta MM-finaalis Hollandi vastu avapoolajal teenitud penalti, mille pealt ka 2:1 võit teeniti.
Tadaa Saksamaa, tere Hispaania
Pärast edukat MMi otsustas Breitner aga kodumaa jätta. Ta siirdus mängima Madridi Reali ning taandas ennast ka koondise esindamisest. Hispaanias veetis Breitner kokku kolm hooaega, kust tal jäi näppude vahele kaks meistritiitlit. Hoopis märgilisem oli aga tõsiasi, et just Madridis liigutati sakslane vasakkaitsest keskväljale.
1977. aastal kodumaale naastes oli Breitner seega juba puhtatõuline poolkaitsja – pigistame loo seisukohast siinkohal silma kinni – ning asus agaramalt ka skoorima. Kui karjääri esimese seitsme aastaga virutas ta kokku 27 (liiga)väravat – igati korralik number – siis järgmise kuuega paugutas ta koguni 66.
Oma teisel Bayerni-perioodil lõi Breitneri täht tõeliselt särama: ta tüüris klubi mitme järjestikuse meistritiitlini, tõusis võistkonna kapteniks ning ässas keskväljal koos Karl-Heinz Rummeniggega. Nende dünaamilist kooslust kutsuti sealjuures hellitavalt Breitnigge’ks.
Teine MM-finaal ja valus lõpp
1981. aastal naasis Breitner ka Saksamaa koondisesse, seda toonase peatreeneri Jupp Derwalli mahitusel, ning aitas sakslased järgmisel suvel taas MM-finaali. Kuigi Itaalia vastu tuli sakslastel toona leppida hõbemedaliga, õnnestus Breitneril 1:3 kaotusmängus siiski skoori teha.
Nõnda sai temast Pele ja Vava kõrval alles kolmas mängumees, kes kahes MM-finaalis värava löönud. Hiljem on eksklusiivse seltskonnaga liitunud veel Zinedine Zidane ja Kylian Mbappe.
Ent see pole ainus eksklusiivne seltskond kuhu Breitner kuulub. 2004. aastal nimetas FIFA ta 125 parima jalgpalluri sekka.
Kes teab, võib olla suutnuks Breitner oma viiele Saksamaa meistritiitlile, kahele karikavõidule ja ühele Euroopa karikavõidule lisagi teenida, kuid tema karjäärile pani 32-aastaselt võika punkti Hamburgi mängumees Wolfgang Rolff, kes legendaarset mängumeest tõsiselt vigastas.
Eriti arvestades, et 1981. aasta Ballon d’Ori valimistel jäi Breitner alla ainult keskväljapartner Karl-Heinz Rummeniggele.
