Kui lennuvõimetud linnud pakkusid MMide muinasjutuliseima lennu

Sa astud korvpalliplatsile, kust vaatavad vastu mustades särkides mehed, kõhu peal kirjas suurelt Burger King. Nad lasevad ennast põlvest veidi alla, pigistavad käed rusikasse ja hakkavad su suunas karjuma. See on haka, mida Uus-Meremaa korvpallurid 2002. aasta MMil maailmale tutvustasid.

Kui kõnelda korvpalli MMidest, siis maavärina-laadseid üllatusi seal üldjuhul ei sünni. Või tähendab, kui, siis seoses ameeriklastega. Kui nende NBA tähed funktsioneerivad, võidavad nemad, kui mitte, avaneb võimalusi teistel: näiteks Jugoslaavial ja Hispaanial.

Ka medalimängudeni on MMidel üldljuhul jõudnud teada-tuntud korvpalliriigid, kuid 2002. aastal hoolitsesid uus-meremaalased selle eest, et asjad teisiti läheks.

Alles teine katse

The Tall Blacks, nagu Uus-Meremaa korvpallikoondist kodumaal kutsutakse, oli varem MMil osalenud vaid korra: 1986. aastal, kui võideti napilt 77:75 küll Malaisiat, ent kaotati ülejäänud viis mängu korvide vahega 285:401.

2001. aastal õnnestus neil esmakordselt (!) aga Okeaania meistrivõistlustel suur Austraalia paika panna ning kängurumaa asemel MMi uksest sisse lipsata. Nõnda olidki lennuvõimetud kiivid 2002. aastal USAs Indianapolises kohal ning 11-päevase turniiri lõpetuseks kõneles neist kogu maailm.

Uus-Meremaa alustas MMi šokeerivalt, alistades Pero Cameroni 22 punkti toel kohe avamängus 90:81 Venemaa. Päev hiljem oli Cameron ja Co. taas hoos ning 21 punkti visanud kapteni eestvedamisel alistati 98:85 ka Venetsueela.

Kuigi alagrupiturniiri kolmandas mängus saadi Argentinalt korralikult 85:112 kere peale, oli edasipääs teise ringi tolleks hetkeks juba garanteeritud.

Süsteemi eripära aitas

Seal esiti „loputuspidu“ jätkus. Kõigepealt nüpeldasid uus-meremaalasi sakslased, seda 20ga (64:84), misjärel sõitsid NBA-teerulliga neist üle ameeriklased. Tulemus 110:62.

Kuigi MMide vahegruppide suurusi on aja jooksul veidi ringi mängitud, kandusid esimeses ringis teenitud võidud sarnaselt praegusele toonagi järgmisesse ringi üle. See aga tähendas, et kiivide edasipääsulootused püsisid viie mängu järel veel elus. Selleks tuli vahegrupi viimases mängus ainult Hiina alistada…

Ellujäämismäng algas uus-meremaalaste jaoks kohutavalt. Nad kaotasid avaveerandi 15:35 ning kuigi neil õnnestus edasise mängu käiguga vahet vähendada, vaatasid viimase veerandaja eel ikkagi tabloolt vastu hiinlaste 71:63 edunumbrid.

Ent Phil Jonesi valusate kolmeste ning Mark Dickeli ja Paul Henare’i hagijasliku kaitse toel õnnestus Uus-Meremaal hiinlaste rünnak viimasel veerandajal lukku keerata ja mäng 94:88 enda kasuks kallutada. „See oli mäng, kus teenisin oma hüüdnime: The Reefton Kid,“ on 33 punkti visanud Jones hiljem väljaandele Stuff meenutanud.

Küünte ja hammastega edasi

Ainuüksi kaheksa hulka edenemisega oli The Tall Blacks ületanud kõiki neile seatud ootusi, kuid eksootilised külalised ei kavatsenudki ainult sellega MMil rahulduda. Sest järgmisena ootas neid ees Puerto Rico, keda peeti samuti hammustatavaks.

Selleks Puerto Rico ka osutus. Pingest pungil madalaskoorilises mängus olid uus-meremaalased need, kes lõpuks võidukarje saatel käed taeva poole said tõsta. 65:63 võidumängu panustas Jones 21 punktiga, kapten Cameron lisas 16 silma.

Kuigi kõnealust kohtumist jälgis kohapeal kõigest ca 2000 inimest, oli õhk saalis elektrist paks. „Ma mäletan seda hakat. Mäletan, kuidas puertoricolastel sõitis katus täiesti ära: nad hakkasid meie suunas keskmist sõrme näitama ja ropendasid,“ on Jones meenutanud.

Stiilinäide Uus-Meremaa korvpallikoondise haka’st: https://www.youtube.com/watch?v=zDucvQYlWj4

„See atmosfäär oli midagi erilist ja tegemist oli väga füüsilise mänguga. Me jäime aga oma plaanile kindlaks, tabasime õigel hetkel õigeid viskeid ja võitsime!“

Medal jäi unistuseks

Oma imerännakule Uus-Meremaal siiski kuldset (ega hõbedast ega pronksist) punkti panna ei õnnestunud. Poolfinaalis Jugoslaavia vastu võitsid nad poolaja küll 48:39, kuid kolmanda veerandi kollapsi tulemusena tuli neil ikkagi vastaste 89:78 paremust tunnistada.

3.–4. koha matšiks oli poolproffide uus-meremaalaste paak aga lihtsalt tühjaks saanud ning neil tuli turniiri MVPks valitud Dirk Nowitzki veetud Saksamaa 117:94 paremust tunnistada.

Kuigi muinasjutuline medal jäi Uus-Meremaal saamata, kirjutati ajalooraamatusse kapten Pero Cameroni nimi. Keskmiselt 14,7 punkti, 5 lauapalli ja 3,6 korvisöötu kirja saanud ääremängija valiti Yao Mingi, Nowitzki, Manu Ginobili ja Peja Stojakovici kõrval turniiri tähte viisikusse.

„Meil ei õnnestunud medalit saada, kuid võistlesime ikkagi maailma parimate meeskondade ja mängijate vastu ning olime kõigest mõne rünnaku kaugusel kulla või hõbeda peale mängimisest,“ on Jones 15 aastat hiljem uhkusega meenutanud.

„Kõigest üksikud meie mängijad olid toona professionaalid, enamik olid pelgalt tavaliselt töömehed, kes lihtsalt armastasid korvpalli. Ent me mängisime teineteise eest, mis võimaldas meil nõnda kõrgele tõusta.“

Pärast seda on lennuvõimetute kiivide korvpallilennud MMidel jäänud tunduvalt lühemaks: küündides parimal juhul 12. kohani (2010. aastal).