Kui maailmameistrid paigal ei püsi

2024. aastal istub Ott Tänak taas Hyundai rooli taha. Esimest korda liitus 2019. aasta maailmameister Korea autotootjaga vahetult pärast tiitlivõitu, kuid samade kõrgusteni pole ta enam jõudnud. Kas on põhjust arvata, et seekordne otsus toob muutuse?

Romantilist lahendust Tänak juba proovis, kui naasis kolme Hyundais veedetud hooaja järel M-Sporti. 2011. aastal andis just Ford talle WRC sarjas esimese võimaluse; 2017. aastal, Sebastien Ogier’ tiimikaaslasena, võitis Tänak esimese ralli ja kerkis tähtede sekka. Ent 2023. aastal samasse tuppa astumine polnud enam sama. Pärast esialgset vastastikust kiitust selgus, et M-Sport ei suuda tehasemeeskondadega sammu pidada. Masin püsis vaevu konkurentsis.

Mis oleks 2024. aastale mõeldes muutunud? Muidugi, kahe hooaja vahel on võimalik auto kallal rohkem tööd teha, ent vaid optimistid nägid M-Sporti konkurentidele järele jõudmas. Tänak, turjal 35 eluaastat, võis aga tunda, et tema võimalus hakkab kaduma. Aga kuhu siis minna? Toyota, Tänakule tiitli toonud tootja, on nüüd Kalle Rovanperä meeskond – 23-aastane soomlane liigub oma teise järjestikuse MM-tiitli suunas.

Järele jäi vaid Hyundai, kust Tänak 12 kuud tagasi uksi paugutades lahkus. Leppimine näis ebatõenäoline. Mingis mõttes oli Rovanperä aga siingi keskne tegelane. Et Thierry Neuville’il jäi taaskord tiitli püüdmisest puudu, tundis Hyundai, et selle töö jaoks vajatakse kedagi teist. Jah, tõsi, Tänak ei olnud nende esimene valik – see olnuks Rovanperä ise, kuid soomlasel polnud põhjust Toyotast lahkuda.

Tänaku leerist vaadates on aga tegu teistsuguse Hyundaiga, sest vahepealsel ajal palgati tiimipealik Cyril Abiteboul ja tehniline direktor Francois-Xavier Demaison. Mõlemad pooled tundsid, et koostöö võiks toimida. “Tänu meeskonna uuele struktuurile on meil kõik vajalikud vahendid olemas,” märkis Tänak pressiteate vahendusel.

Elu näitab, kas kõigi soovid ka realiseeruvad. Tihti ei kanna sellised valikud vilja – nagu Tänak ja M-Sport aastal 2023, taasliitus ka Ogier 2019. aastal oma esimese tööandja Citroeniga, kuid suhted läksid koledaks isegi avalikkuse ees. Vaid aasta hiljem kasutas Ogier võimalust lahkuda, mispeale lahkus sarjast ka meeskond.

Ajaloos on maailmameistriks kroonitud 21 sõitjat, aga kes neist veel tagasi on läinud? Ja milliste tulemustega? Väheste karjäär kulgeb selliselt. Sebastien Loeb võitis oma üheksa tiitlit Citroeniga ja on teiste eest sõitnud vaid episoodiliselt. Tommi Mäkinen jäi edus truuks Mitsubishile ja lahkus Subarusse alles karjääri loojangul. Marcus Grönholm liikus Toyotast Peugeot’sse ja sealt Fordi, Colin McRae jõudis käia läbi Subarust, Fordist, Citroenist ja Škodast.

Väärivad mainimist

2003. aasta ilmameister Petter Solberg liikus ringi. Pärast kodumaa meistritiitlit pöördus tema poole Malcolm Wilson, käes kolme-aastane leping Fordilt, kuid tema debüüthooaeg aastal 1999 köitis Subaru tähelepanu. Jaapanlastega veetis ta kaheksa aastat (ja võitis tiitli), kuni nad sarjast loobusid; mõnda aega mõõtis Solberg radu renditud Citroenis, kuid naasis oma viimaseks aastaks WRC sarjas Fordi.

Ari Vatanen võitis oma ainsa MM-tiitli 1981. aastal Fordiga, olles nendega ka profistaatusesse jõudnud. Soomlane jõudis esindada ka Opelit, Peugeot’, Mitsubishit ja Subarut, kuid lõpetas Fordiga valitud võistlustel osaledes.

Paljude silmis 20. sajandi parim rallimees Walter Röhrl tegi WRC sarjas debüüdi Opeliga, kuid liitus siis Fiatiga ja võitis neile 1980. aastal tiitli. Kaks aastat hiljem naasis ta Opelisse ja krooniti uuesti maailmameistriks, hoolimata sellest, et võistlus käis tol aastal tagaveolise Ascona ja nelikveoliste masinate vahel.

Nüüd aga kolmest maailmameistrist, kes paistavad silma – ja neist ühe jälgedes loodab Tänak käia.

Richard Burns – Subaru

Inglane tegi WRC sarjas debüüdi Peugeot’ roolis ja naasis hiljem tehasemeeskonda, kuid enim mäletatakse teda Subaru roolist. Esimene periood aastatel 1993-1995 oli rohkem õpipoisiaeg, kuid pärast Mitsubishiga 1996-1998 rallivõitjate ringi kerkimist kutsus Subaru teda tagasi.

Aastatel 1999 ja 2000 jäi Burnsil veel puudu, kuid 2001. aastal krooniti ta maailmameistriks – ja hooaja lõpus liitus Burns Peugeot’ga. Nagu Tänak Hyundais, ei suutnud Burns uues tiimis sarnast edu saavutada, ja pärast kaht võitudeta möödunud hooaega oli ta taas Subaruga liitumas.

Kahetsusväärselt ei näinud rallisõbrad teda enam radadel – vahetult enne 2003. aasta viimast rallit kukkus Burns pahaloomulise ajukasvaja tõttu kokku. Taastusravi ja operatsioon möödusid edukalt, kuid kasvaja naasis ja 25. novembril 2005 läks Burns vaid 34-aastasena manalateed.

Carlos Sainz – Toyota

Sainzi 196 WRC-starti oli veel hiljaaegu sarja rekord, seega ei tasu üllatuda, et ta jõudis kihutada erinevatel ajastutel ja erinevate meeskondade eest. Esimese võimaluse ulatas Sainzile Ford 1987. aastal, samasse naasis ta ka hooaegadeks 1996-1997 ja uuesti 2000-2002. Lisaks jõudis ta kihutada Lancia (1993), Subaru (1994-1995) ja Citroeni (2003-2005) eest.

Sainzi suurimad võidud tulid aga Toyotaga, kuhu ta liikus 1989. aastal. Kui esimene aasta möödus Celicaga kohanemiseks, siis 1990. aastal võitis Sainz neli rallit ja krooniti maailmameistriks, sama kordus 1992. aastal. Aastatel 1990-1992 võitis hispaanlane kokku 13 rallit, kuid lahkus sponsorlusega seotud põhjustel.

Toyotasse naasis Sainz 1998. aastaks ja jõudis kohe oma kolmandast meistritiitlist 300 meetri kaugusele, kuid auto vedas teda alt ja tiitli napsas Tommi Mäkinen. Sainz läkski lõpuks erru kahekordse tšempionina, kuigi oma 26 rallivõidust pooled kogus ta saldosse pärast 1992. aastat.

Juha Kankkunen – Lancia ja Toyota

Sarja noorim meister; esimene, kes suutis tiitlit kaitsta; esimene, kes võitis neli tiitlit; esimene, kes võitis tiitli kolme erineva autotootjaga. Kankkuneni karjäär oli kahtlemata värvikas, ta kihutas kuue erineva tehasemeeskonna eest ja jõudis seejuures kaheks perioodiks Lanciasse ning kolmeks Toyotasse. Just viimasega tõusis ta aastatel 1983-1985 pildile.

Lendav Soomlane liikus edasi Peugeot’sse ja tuli kohe 205 roolis meistriks, kuid B-grupi masinate keelustamise tõttu jättis Prantsusmaa autotootja sarjaga hüvasti ja Kankkunen kolis Lanciasse. Järgnes teine tiitel, kuid ka teine lahkuminek – soomlase arvates tegutses Itaalia meeskond oma riigi sõitja Miki Biasioni huvisid silmas pidades. Pärast põgusat käiku Toyotasse naasis ta aga 1990 Lanciasse ja krooniti aasta hiljem taas meistriks.

Siin võibki Kankkuneni ja Tänaku karjäärikõverad kokku viia – pärast meistritiitli võitmist lahkusid nad tööandja juurest, ja nagu Tänak Hyundais, ei olnud ka Kankkunen 1988-1989 Toyotaga üleliia edukas. Aga ta naasis jaapanlaste rüppe 1993. aastal ja võitis taas meistritiitli.

Seda, mis saab Tänakust, peab näitama tulevik.