Kui palju mahutab Manchester Unitedi kannatuste karikas?
Järjekordne nädalavahetus ootab, kirsiks tordil üks maailma vihasemaid jalgpallimänge – Liverpool Manchester Unitedi vastu. Meeskonnad, kelle ühine ajalugu ulatub aastasse 1894, kohtuvad 212. korda. Taaskord on mäng vähemalt ühe poole jaoks väga suure kaaluga.
“Minu suurim väljakutse oli Liverpool nende kuradima õrrelt maha lüüa. Võite selle ära trükkida.”
Need sõnad pärinevad septembrist 2002 ja kuuluvad loomulikult Sir Alex Fergusonile. Kas saaks vastu vaielda? Pigem mitte, sest Liverpool domineeris 1970ndatel (viis tiitlit) ja 1980ndatel (kuus tiitlit) Inglismaa vutti. Unitedi oli viimati triumfeerinud 1967, kui Ferguson 1986 ametisse nimetati; aastatel 1991 kuni 2002 krooniti nemad meistriks kuuel korral, Liverpool jäi samal perioodil nullile.
United muudkui võitis, kuni Ferguson 2013. aastal erru läks – vahetult pärast oma 13. ja Unitedi 20. Inglismaa meistritiitlit (Liverpoolil oli neid toona 18). Aga isegi sellest on juba rohkem kui kümme aastat möödas. Fergusoni tsitaat on 21 aastat vana, parimas eas. Kuidas aeg lendab ja olukorrad muutuvad.
Liverpool on küll endiselt kõigi aegade edetabelis Unitedi selja taga (19. tiitel võideti 2019/20 hooajal, kuid seisu võrdsustavat 20. trofeed pole toonud ka 97 ja 92 punkti kogumine), kuid olnud parem meeskond viimasel … ehk mitte kümnel aastal, kuid vähemalt viiel. Pigem kuuel-seitsmel.
Selles duellis ei jagata kohalikku au, nagu teevad Real – Atletico, Arsenal – Tottenham või Milan – Inter. Mõlemal on omad kohalikud rivaalid, kuid Evertoni viimane triumf jääb aega, kui Berliini müür veel uhkelt seisis, Manchester City aga muutus tiitlinõudlejaks alles siis, kui United juba allakäigutrepil oli. Linnad on üksteise peale vimma kandnud juba 18. sajandist; sealt see sportlik vaen pärineb.
Mida siis sel korral oodata ja millised teised kohtumised sel nädalavahetusel tähelepanu võiksid püüda?
Kõik artiklis märgitud kellaajad on Ida-Euroopa aja järgi (GMT+2).
Liverpool – Manchester United
Pühapäeval kell 18.30
Viimane kord, kui United jala üle Anfieldi ukseläve tõstis, oli 5. märtsil. Vaid üheksa kuud tagasi. Kuni 43. minutini oli mäng tasavägine: Liverpool valdas rohkem palli, United kujutas väravale suuremat ohtu. Siis sai Cody Gakpo korgi maha. 47. minut, Darwin Nunez, 2:0. 50. minut, Gakpo, 3:0. 66. minut, Mohamed Salah. 75. minut, Nunez. 83. minut, Salah. Ja viimaks Roberto Firmino 88. minutil. Tablool 7:0.
See oli vaenu 129-aastase ajaloo suurim võit, õige napilt vägevam kui Liverpooli 7:1 võit hooajal 1895/96 (see ei ole trükiviga). Ja see ei olnud juhus. Hooaeg varem võitis Liverpool kodus 4:0 ja võõrsil 5:0. United on kodus (enamasti) parem, kuid viimased neli käiku Anfieldile on lõppenud väravat löömata.
Kõik märgid näitavad tulemuse kordumisele. Unitedi statistika esikaheksasse kuuluvate konkurentide vastu on kohutav, viimasest 13 kohtumisest pole võidetud ainsatki. Kui seda viimati suudeti, oli peatreeneritoolil veel Ole Gunnar Solskjaer.
Nad ei suuda pealelööke väravatest teisendada, realiseerimine (7,4% löökidest) on kogu liiga parim; isegi häid võimalusi ei realiseerita, sest eeldatav väravate hulk xG on 25,7, kuid reaalne number koguni 7,7 võrra väiksem (18). Ja pühapäeval ei aita neid mängukeeldu kandev poolkaitsja Bruno Fernandes, kes tänavu olnud osaline kolmandikus Unitedi tabamustest ning kes on tekitanud kaaslastele rohkem võimalusi kui ükski teine mängija kogu liigas.
Liverpoolil sääraseid kaebuseid pole. Tänavu on Anfieldil võidetud seitsmest seitse ja löödud vastastele keskmiselt kolm väravat mängus. Mohamed Salah, kes Unitedit tosinas mängus tosina väravaga kostitanud, on vormis ja valmis. Ja kui ka ei ole, siis Liverpooli eest on tänavu skoori teinud veel 11 mängijat.
Arsenal – Brighton & Hove
Pühapäeval kell 16.00
See peaks lõbus olema. Brightonit on Roberto De Zerbi 14 juhendamiskuu jooksul olnud lust vaadata, nad on skoori teinud viimases 32 Premier League’i mängus ning lubanud endale värava lüüa viimases 20 mängus. Et üks meeskond suudaks 20 mängus järjest nii värava lüüa kui ka lasta, on sisuliselt ennekuulmatu: viimati juhtus midagi sellist aastatel 1957-1958.
Taas meistritiitlit jahtiva Arsenali jaoks on Brighton muutunud ebameeldivaks vastaseks. Viimases kolmes kodumängus (!) pole Kajakatest jagu saadud, viimane neist mais, kui Brighton 3:0 võiduga lahkus. Viimasest kümnest omavahelisest mängust on Arsenal võitnud vaid kaks (lisaks kolm viiki ja viis kaotust).
Aga positiivsed noodid? Arsenal ei ole pärast mainitud maikuist mängu kodus kordagi kaotanud (kümme võitu, kaks viiki), Bukayo Saka täht särab eredalt ja Martin Ödegaard tähistab mängupäeval 25. sünnipäeva. Norralane on Brightonit kostitanud kahe värava ja kahe resultatiivse sööduga, enamat pole ta suutnud ühegi teise vastase vastu.
Real Sociedad – Real Betis
Pühapäeval kell 17.15
Suure kolmiku liikmed Atletico Madrid (Athletic Bilbao võõrsil), Barcelona (Valencia võõrsil) ja Real Madrid (Villarreal kodus) ei saa nädalavahetust lõdvalt võtta, kuid kõige intrigeerivam lahing võiks oodata ees Sociedadi ja Betisi vahel. Hetkel leitakse end vastavalt kuuendalt ja seitsmendalt tabelirealt, mullu lõpetati aga neljanda ja kuuendana.
Üks neist võitis äsja Meistrite liiga alagrupi, teine üritab sama saavutada Euroopa liigas. Sociedad lendab ehk hetkel kõrgemalt, kuid Betis tekitab neile alatasa peavalu; viimasest viiest mängust ei ole Sociedad võitnud ainsatki (kolm viiki, kaks kaotust), viimases neljas on lausa nullile jäetud. Viimasest kolmest kaks lõppesid väravateta viigiga.
