Kui teised seda suutsid, suudab Inter ka

Jalgpallihooaja suurim lahing ehk Meistrite liiga finaal peetakse tänavu Istanbulis, kus Manchester City ja Milano Inter ristavad piigid 10. juunil. Üks neist on varasem võitja, teine aga ülekaalukas soosik.

Internetis on lendu läinud üks meem. See väidab, et City kasuks räägivad Erling Haaland, Kevin De Bruyne ja teised kallid mängumehed; City hoiab ka rohkem palli, on positsioonirünnakutes hiilgav ja üleminekutes veel parem. Peatreener Pep Guardiola on tänavu hakkama saanud järjekordse taktikarevolutsiooniga ja kõike seda rahastab Abu Dhabi riik.

Interi edu toetavad aga tiktokker, kes mune koksib – tõe huvides olgu märgitud, et tema ennustused on seni täppi läinud – ja muidugi Yaya Toure legendaarne needus, mille poolkaitsja Guardiolale peale olevat pannud. Lisaks leiduvad Interi ridades kiilanev keskealine mees (nagu Goran Pandev 2010, nii Henrih Mhitarjan 2023) ja horvaat (Brozovic; vähemalt üks Horvaatia mängumees on Meistrite liiga võitnud viimasel kümnel aastal). Väidetavalt ei ole Simone Inzaghi kunagi ka ühelegi kiilakale peatreenerile kaotanud. Väidetavalt.

Nende andmete põhjal võiks ehk öelda, et enne Istanbuli on seisud enam-vähem tasakaalus? Kaugel sellest. Nii selge soosikuga paari ei ole finaalis kokku juhtunud aastaid. Klišeed võivad muidugi Interi kasuks rääkida – “mäng algab seisult 0:0”, “itaallased on kaitsmise maailmameistrid” ja nii edasi – aga selleks, et ime korda saata, tuleb neil ennast ületada. Interi õnneks tunneb Meistrite liiga ajalugu sääraseid juhtumeid.

Kellest peaks Inter šnitti võtma?

Seekord ei räägi me korrast, mil kogu jalgpallimaailma pilgud viimati Istanbulile pöördusid – aastast 2005. Tänase päevani on mõistusevastane, kuidas Liverpool 0:3 kaotusseisu AC Milani vastu 3:3 viigiks pööras ja võiduka penaltiseeria järel karika pea kohale vinnas. Milan oli soosik, juhtis esimesest minutist ja kontrollis mängu käiku. Aga siis suutis nad maha murda meeskond, kuhu kuulusid Steve Finnan, Sami Hyypiä ja Djimi Traore.

Samuti ei tule juttu aastast 1997, kui Dortmundi Borussia üllatas valitsevat meistrit Juventust. Tiitlikaitsja ridades jooksid platsile Didier Deschamps, Zinedine Zidane, Alessandro Del Piero ja Christian Vieri, ent Dortmund võitis 3:1. Internetiavarustest soovitame üles otsida sakslaste vahetusmehe Lars Rickeni esimese puutega löödud tabamuse, mis vormistas lõppskoori.

Ka ei ole teemaks 2022. Mäletate veel eelmise aasta finaali? Real Madrid võitis ja selles iseenesest ei ole midagi eriskummalist, kuid tol õhtul Pariisis sooritas Liverpool 23 pealelööki Reali kolme vastu. Aga üks neist kolmest läks raami ja sellest Realile 1:0 võiduks piisas.

Tervitame teid hoopis aastas 1986. Võtame hetke, et seda mõista. Sevilla, Hispaania, 7. mai. Euroopa Liitu ei ole. La Manche’i tunnelit samuti mitte. Küll aga on Berliinis müür ja idas Nõukogude Liit. Balti ketini jääb kolm aastat. Mõni nädal varem juhtus midagi Tšornobolis. Mõni kuu hiljem kroonitakse Diego Maradona maailmameistriks. Olid teistsugused ajad.

Teekond 1986 finaalini

Esmalt mõned nimed. Urruti, Migueli, Bernd Schuster, Marcos Alonso ja Steve Archibald moodustavad selgroo, juhendab Terry Venables. Ühiseks nimetajaks tollane Barcelona; Migueli on klubi kõigi aegade edetabelis mängude arvult seitsmes, kohe Carles Puyoli järel, Schuster oli aga toonase koosluse staar – Euroopa meister, kes kolmel korral jõudis lähedale Ballon d’Ori võitmisele.

Inglased olid eelnevast üheksast Meistrite liiga tiitlist võitnud seitse, kuid pärast 1985. aasta finaali Heyselis ja sealset tragöödiat eemaldati Inglismaa meister võistlustelt. Soosikutest siiski puudust polnud, tõenäoliste võitjate sekka loeti eelkõige Müncheni Bayernit ja Juventust. Mõlemad langesid aga veerandfinaalis, kui Anderlecht hävitas Bayerni ja Barcelona sai napilt jagu Juvest.

Ja nüüd veel nimesid: Helmuth Duckadam, Miodrag Belodedici, Tudorel Stoica, Victor Piturca ja nende juhendaja Emerich Jenei. Kui välja arvata Piturca, kes hiljem kolmel erineval perioodil Rumeenia koondist juhendas ja nad kahel korral Euroopa meistrivõistlustele tüüris, on need nimed tänaseks rohkem või vähem unustatud. 1986. aastal moodustasid nad aga Bukaresti Steaua tuumiku.

Steaua tugevused pääsesid eelkõige maksvusele koduplatsil ja sellest lõigati kasu läbi hooaja. Teel finaali alistati taanlaste Vejle (1:1 võõrsil; 4:1 kodus), Ungari gigant Budapesti Honved (0:1; 4:1), ootamatult kaheksa parema sekka jõudnud soomlaste esindaja FC Kuusysi (1:0, 0:0) ja siis Anderlecht (0:1, 3:0). Barcelona kaotas nelja seas Göteborgile avamängu 0:3, kuid suutis kodus sama skooriga võita ja edenes penaltite abil finaali.

Otsustavat lahingut kogunes Sevillasse vaatama täismaja 60 000 inimest – kellest 59 000 olid Barcelona fännid, nagu kommentaator Brian Moore tabavalt märkis. Et Rumeenias valitses endiselt kommunistlik riigikord, pääsesid vaid üksikud nende poolehoidjad üle piiride mängu vaatama. Pea kogu staadion ootas Barcelona võitu.

120 minutit unustamiseks, ajalugu mäletamiseks

“Kas ei oleks kahju nüüd trofeest ilma jääda, kui oleme juba finaali jõudnud – teades, et sellist võimalust ei pruugi enam kunagi avaneda?” mõtiskles Steaua peatreener Emerich Jenei. Finaalist jäi mängukeelu tõttu kõrvale kapten Stoica, kuid rumeenlased kaitsesid visalt ja kui Barcelona ka palli võrku sai, tühistati see suluseisule viidates. Esimest korda Euroopa Karika ajaloos lõppes finaal väravateta, seega tuli võitja selgitamiseks appi võtta penaltid.

See oli Steaua väravavahi Helmuth Duckadami tähetund. Sagedase pokkerimängijana otsustas ta loobuda Barcelona meeste löömismustrite õppimisest ja lootis kasu lõigata hoopis neile pähe pugemisest. Seeriat alustas Steaua, eksimusega. Duckadam vastas tõrjega. Steaua eksis uuesti. Ja Duckadam tõrjus uuesti.

Kolmandal ja neljandal penaltil Steaua mehed enam ei vääratanud, aga Duckadam tõrjus veel kaks lööki. Esimesel kolmel korral hüppas ta paremale ja neljandal korral vasakule, tõrjudes hämmastuses Barcelona mängijate kõik katsed. Rekord püsib tänaseni, ükski teine väravavaht ei ole Meistrite liiga finaalis tõrjunud nelja penaltit.

Sel päeval olid nad maailma kuningad. Steaua võitis aasta hiljem ka Euroopa superkarika ja naasis kolme aasta pärast Euroopa Karika finaali, kuid kaotas seal AC Milanile 0:4; Rumeenia revolutsioon 1989. aasta detsembris aitas rahva iseseisvuseni, kuid Steaua ja kohaliku jalgpalli jaoks tähendas see ühe ajastu lõppu. Nende suurimad staarid lahkusid piiride avanedes uusi väljakutseid jahtima.

Sevillas kangelaseks kerkinud Duckadami lool polnud aga õnnelikku lõppu. Vaid mõni nädal pärast karjääri suurimat mängu kukkus väravavaht nii õnnetult, et käes tekkinud trombi tagajärel muutus see tuimaks; ta loobus jalgpallist ja üritus mõned aastad hiljem läbi madalamate liigade naasta ebaõnnestus. Ent neil kuulsusrikastel hetkedel Sevillas kirjutasid Duckadam ja Steaua end igaveseks ajalukku.