Kuidas Chelsea poole aastaga 420 000 000 € peeneks lasi ja juriidiliselt kõik JOKK jäi

Chelsea vutiklubi on alates 2022. aasta juulikuust kuni praeguseni kulutanud üle 420 miljoni euro. Kui lisada sinna otsa mängijate boonused – kui vastavad tingimused täidetakse – siis võib see number hõlpsalt küündida 470 miljonini.

Pilk Premier League tabelisse, kus hooaja keskpunktis leiame Chelsea alles 10. kohalt ning võib julgelt öelda, et see pool miljardit eurot lasti suurejooneliselt korstnasse. Aga kuidas suudab üks Chelsea-taoline klubi üldse taolisi kulutusi endale lubada, ilma et nad läheksid vastuollu Financial Fair Play põhimõtetega?

Finantsteemad on tihti keerulised – mõelgem kasvõi Itaalias toimuvale raamatupidamislikule “maagiale”, mille tulemusena hiljuti Juventust 15 miinuspunktiga trahviti. Sellegipoolest proovime olukorrast sotti saada, sest keda siis ei huvitaks teiste rahakotis sorimine… Eriti juhul, kui kulud on kõrged, kuid reaalne šanss, et UEFA või Premier League Chelseat ülekulutamise eest trahviks, tegelikult ligi nullilähedane.

Alustame finantsreeglitega

Premier Leagues kehtivate reeglite kohaselt võib vutiklubi kolmeaastase perioodi jooksul maksimaalselt kuni 105 miljoni naela ulatuses miinust genereerida. Erandite alla kuuluvad investeeringud naiste tiimi, infrasse ja noorteakadeemiasse.

UEFA reeglite kohaselt võib sama (kolmeaastase) perioodi jooksul aga kaotusi kanda kuni 60 miljoni euro ulatuses, millest maksimaalselt 70% võib kulutada mängijate palkadele.

Seega kui mõelda, et Chelsea lükkas poole aastaga ligi pool miljardit jahedaks, siis kas on tõesti nende tulud nii suured, et nad ei pea finantssanktsioonidega riskima? Jah ja ei. Tulud ei ole nii suured, kuid raamatupidamislikult ei ole ka kulud nõnda ulmelised. Nimelt on Chelsea hakanud mängijatega sõlmima erakordselt pikkasid lepinguid – keskeltläbi 5 kuni 7,5 aastat – et kulusid pikema aja peale ära jagada. Teisisõnu amortiseerida.

Financial Fair Play ehk lühidalt FFP võtabki enda reeglites arvesse kolmeaastase perioodi amortiseeritud kulutusi, mitte üksikule üleminekule või hooajale tehtud reaalseid kulutusi. See tähendab, et kui uudiste pealkirjades saame lugeda Mudrõki kallist üleminekust Shakhtarist Chelseasse, siis ühest suurest rahapakist on asi kaugel. Chelsea maksab Donetski klubile lubatud 70 miljonit (pluss 30 miljoniline boonus) tasapisi, iga aasta, kuni mängumehe leping Chelseas 2031. aastal aegub.

Teisisõnu, Chelsea maksis Mudrõki eest pea 100 miljonit, kuid raamatupidamises kajastub see igal aastal kõigest ligi 13-miljonilise kuluna, mis mahub kenasti FFP ja Premier League finantsreeglite raamidesse.

Raamatupidamismaagia seal aga ei lõppe. Kui kulutusi jaotatakse pika perioodi peale, siis tulud võetakse rõõmuga kohe vastu. Toome näite. Kui Chelsea müüb Tomori ja Abrahami umbes 70 miljoni euro eest, on see 70 miljonit kohe ka raamatupidamislikult kasutatav. Missest, et reaalne “cold hard cash” laekub alles pikema perioodi peale. Samal hooajal ostab Chelsea pikaajalise lepinguga 100 miljoni eest mängija, kuid aastapõhiselt on tegu kõigest umbes 10 miljoni eurose kuluga, nii et osta kasvõi mitu Mudrõkki ja kõik JOKK.

Rahvakeeli öelduna, siis nii lihtne see ongi. Premier League klubide lõikes on just Chelsea see, kel raamatutes ka kõige suuremad tuluread, võrreldes reaalselt müüdud mängijate eest saadud rahaga – ligi 750 miljonit eurot viimase 10 aasta jooksul. Lisa kompotti teleõiguste tulud, karikate preemiad (näiteks 120 miljonit eurot 2021. aasta Meistrite liiga võidu eest) ning mõistagi sponsorite prisked rahakotid.

Mida see jalgpallile tähendab?

Chelsea võtab riske. Kui nad peaks Meistrite liigast või Euroopa liiga vutist eemale jääma, siis peavad nad enda rahakotti järsult koomale tõmbama, et mitte trahvidega riskida. Seda enam on Chelsea jaoks tähtis, et nad tabeli keskosast hooaja lõpuks ettepoole suudaks tõusta. Pikaajalised lepingud tähendavad, et Londoni klubi riskib ka mängijatega.

Mudrõk, nagu ka teised viimase aja ostud, on sisuliselt panused, et tegu on ka tulevikus mängumeestega. Kui ukrainlasest saab järgmine maailmastaar, maksab Chelsea tema eest sisuliselt kommiraha (10 miljonit aastas), samal ajal kui mees peaks järgmise paari aasta vaates pingile langema, on tegu ülemakstud varumehega.

Kokkuvõttes on Chelsea lihtsalt üks järjekordne näide taolisest finantskäitumisest. Mitmed klubid Euroopas kasutavad sarnaseid raamatupidamislikke nippe ning kui need peaks edu tooma, võime näha selle mustri laienemist.