Kuidas F1 ajaloo košmaarseim tiim sõitja peaaegu teise ilma saatis

Perry McCarthy nimi ei ütle paljudele spordisõpradele ilmselt midagi. Ent kui 1992. aasta 30. augustil läinuks paar asja grammi võrra teisiti, oleks tema nimi igavesti kivisse raiutud kui F1-sarja 46. hukkunu. Seda sealjuures mitte mehe enda, vaid tema meeskonna Andrea Moda süü tõttu.

Briti loo rääkimiseks tuleb ajaratas esmajoones kruttida 1980. aastasse, kui 18-aastane noormees enda jaoks mootorispordi avastas. „Mõtlesin, et issand kui lahe see kõik on. Ma tahan ka seda teha,“ on ta Viaplay lühidokumentaalis meenutanud.

Üsna kiiresti mõistis McCarthy aga, et pelgalt soovi ja tahtmisega põrinamaailmas läbi ei löö. Vaja läheb ka roppumoodi raha, mida ta hakkas kokku ajama naftapuurtornidel töötades.

Pärast kaht Põhjamerel veedetud aastat hüppaski ta mootorispordiredelile, mida mööda hakkas vaikselt ronima. Otsa tegi ta lahti Briti vormel Fordis ehk samas sarjas, kust algas ka Marko Asmeri üheistmeliste tee.

Kuigi ronimine oli vaevaline, see siiski toimis. 1986. aastaks oli ta juba Briti F3s ning noppinud ka esimese poodiumikoha, pärast mida avanesid vaikselt sama sarja Euroopa uksed. Seejärel liikus ta edasi F3000sse – praegune vaste F2-sarjale –, kust omakorda sai võimaluse ennast proovile panna USA alternatiivsarjades.

Oma sihikindla ronimisega jäi McCarthy 1991. aastal silma Footwork Arrows F1-tiimile, kes mehe testima kutsus. Kuigi etteasted olid korralikud, jäi kuningliku sarja uks briti jaoks ikkagi suletuks. Aasta hiljem tuli McCarthy uksele koputama aga Andrea Moda.

Kontsad ja vormelid ikkagi kokku ei sobi

Nüüd, kes Itaalia (naiste)kingadisaineri Andrea Sassetti – ameti rõhutamine pole juhuslik, kuna F1-tiimi ostmisega lootiski ta ennekõike turundada oma kingaäri – juhitud meeskonna tegemistega kursis pole, siis… ilma liialdamata on tegemist F1-ajaloo košmaarseima tiimiga. Ja nendest nüüd pikemalt.

1991. aasta septembris ostis Sassetti Coloni F1-meeskonna, mis oli just läinud ajalukku kui tiim, kel ei õnnestunud kahe hooaja jooksul kvalifitseeruda ühelegi võistlussõidule. Jah, toona eksisteerisid rohkete tiimide tõttu F1-sarjas ka n-ö eelkvalifikatsioonid.

Etteruttavalt võib öelda, et see ei muutnud ka järgmisel hooajal Sassetti juhtimisel. Kuid kui McCarthy 1992. aastal Andrea Moda ninameestelt kõne sai, ei mõelnud ta jah-sõna ütlemisel hetkegi. „Mõtlesin ainult, et issand jumal, see töötas. Minust saabki F1-sõitja,“ on ta meenutanud.

Olgugi, et esimesed hoiatusmärgid olid selleks hetkeks juba olemas.

Nimelt ei õnnestunud Andrea Modal 1992. aasta hooaja avaetapist Lõuna Aafrika Vabariigis osa võtta, kuna nad polnud tasunud MM-sarjas osalemiseks nõutud 100 000 USA dollari suurust deposiiti.

Hooaja teisel osavõistlusel Mehhikos oli meeskond juba kohal, kuid seda ilma masinateta, sest neid veel ehitati… Mõlemad meeskonna sõitjad, itaallased Alex Caffi ja Enrico Bertaggia otsustasid selle peale avalikult meeskonda kritiseerida. Lüke, mis maksis neile päevapealt töökoha.

Nõnda jõudiski Andrea Moda olukorda, kus nad võtsid ühendust McCarthyga. Ja britt, olles nõnda meeleheitel F1-sarja pääsemisest, sekundipealt uppuvale laevale hüppas.

Purupurjus vend ja pea ümber kogunenud leegid

Oma debüüdi kuninglikus sarjas tegi McCarthy seega Hispaania GP-l. Ja milline debüüt see veel oli…

Nagu öeldud, eksisteerisid F1-sarjas toona veel eelkvalifikatsioonid, mille eesmärk oli ametlikuks ajasõiduks välja sõeluda 30 paremat. See leidis aset reede hommikul kell 8.

Kui McCarthy eelmisel õhtul oma hotellitoas – pigem hostelitoas, arvestades, et ta jagas seda seitsme mehaanikuga – sõba silmale lasi, eeldas ta, et kogu tiim ärkab hommikul ühiselt üles ja liigub koos rajale. Ent kui britt hommikul silmad lahti tegi, polnud toas peale tema mitte kedagi.

„Mõtlen kohe, et issand jumal. Mul kulus kümme aastat, jättes kõrvale kaks naftapuurtornidel veedetud aastat, et F1-sarja pääseda. See peaks olema minu debüüt, kuid ma istun teisel pool Barcelonat ega pole isegi kohal,“ meenutas ta.

Keravälgu kombel ajas McCarthy endale riided selga ja tormas hotelli fuajeesse, kus põrkas kokku tiimipealiku Sassetti vennaga.

„Ta oli vist äsja ööklubist tulnud, sest oli igatahes purupurjus. Ütlesin talle, et pean saama kuidagi ringrajale, mille peale tema rehmas käega ja ütles: „Tule, lähme!“. Nõnda istusingi autosse ja ta kihutas täisgaasiga, kõiki fooritulesid eirates läbi Barcelona.

Mõtlesin vahepeal, et saan surma enne, kui võistluselegi jõuan. Ent jõudsime siiski kohale. Tormasin otsejoones boksi, tõmbasin võistluskombinesooni selga, hüppasin autosse, käivitasin… aga ei midagi. Mehaanikud võtsid siis sellise sprei nagu „Quick Start“ ja pihustasid seda minu pea kohal olevatesse õhuvõtuavadesse. Aga nad kasutasid seda liiga palju, sest kui ühel hetkel vormel käivitus, süttis see kõik põlema.

Minu ümber olidki lihtsalt leegid. Nad viskasid mulle tekke peale ja mina kargasin autost välja. Mu süda käis meeletu hooga. Kui viimaks uuesti autosse tagasi istusin oli kell 8.10 ja mul oli jäänud 20 minutit, et kvalifikatsiooniaeg kirja saada. Sõitsin siis boksist välja, andsin gaasi ja … turts-turts. Auto veeres paar meetrit. Oligi kõik,“ on McCarthy meenutanud.

Sattus täielikult põlu alla

Veel hullemaks läksid asjad mehe jaoks siis, kui tema eelkäija, tiimist minema löödud Enrico Bertaggia tuli uue rahaka sponsoriga Andrea Moda ukse taha ja soovis lauale käidud mammona eest enda kohta tagasi.

Tiimijuhid teinuks vangerduse mõistagi sõrmenipsust, kuid vastavalt FIA reeglitele ei tohtinud nad enam sõitjaid vahetada. Sellest tulenevalt sattus McCarthy meeskonnas täielikult põlu alla.

Talle ei pööratud enam absoluutselt tähelepanu ning sisuliselt oli tema vormel tiimi põhisõitja, brasiillase Roberto Moreno varuosadeks. Kodusel Silverstone’i GP-l, kus McCarthy siiralt lootis tulemust teha, saadeti ta tiimi poolt nimme rajale näiteks vihmarehvidega. Mis sest, et taevas polnud pilvepojakestki.

Pärast seda läks McCarthy tiimipealiku Sassetti jutule, kuid tulemust see mõistagi ei toonud. Seejärel jõudis kätte aga Belgia GP, mis sõideti just juhtlõigus mainitud 1992. aasta 30. augustil.

Mõned sajandikud ja sentimeetrid surmast

Tänu oma Euroopa F3-kogemusele teadis McCarthy seda rada ning lootis kvalifikatsioonis kõigile tõestada, et ta pole niisama mahlamüts. Esimest korda kuulsale Eau Rouge’ šikaanile lähenedes kihutas britt põhjagaasiga, kuniks ühtäkki märkas, et midagi on valesti.

„Ükskõik mis teise auto või tiimiga oleksin ma ilmselt gaasi edasi peal hoidnud, kuid tol hetkel lõid kõik häirekellad mul lihtsalt peas põlema ning vajutasin pidurit. Ja hea oli, et seda tegin! Nimelt ei saanud ma rooli keerata ning kihutasin otsejoones seina suunas. Kuna ma siiski pidurdasin, õnnestus mul rooliga ikkagi üks jõnks teha ja kõige napimalt seina vältida,“ on McCarthy hetke meenutanud.

„Isegi Andrea Moda vormeliga kihutasid selles kohas 300 km/h. Seega, boksi naastes ütlesin tiimile: „Kutid, ma tegin peaaegu just F1-ajaloo suurima avarii. Ma arvan, et asi on roolikambris.“

Ja nende vastus oli: „Jaa, me teame seda.“

Vaikisin ja küsisin vastu: „Kuidas te seda teate?“

Nad ütlesid siis, et testisid seda eelmisel nädalal Roberto autoga. Selle peale küsisin ma üle: „Olgu, te testisite seda, võtsite selle Roberto autolt maha ja panite siis kvalifikatsiooniks minu masina peale?“

Ja nad noogutasid…

Sel hetkel sain aru, et aitab. Ma tegin kõik õigesti, kuid mul ka vedas. Kohe väga-väga vedas. Sest kui oleksin veidi hiljem reageerinud või natukene vähem hirmul olnud, poleks ma praegu enam siin,“ on McCarthy, keda Suurbritannias teatakse ka kui Top Geari esimest Stig’i, meenutanud.

Rohkem Andrea Modal kellegi elu ohtu panna ei õnnestunud, sest vahetult pärast Belgia GP-d võeti nende ninamees Sassetti pettuse pärast vahi alla ning meeskond kõrvaldati F1-sarjast. Ühtlasi karmistati kogu selle triangli tulemusena kuningliku sarja reeglid, et päris igaüks, kel rahakott puuga seljas, niisama lihtsalt püünele ei pääseks.