Kuidas jalgpall brittide „omaks“ sai?

Kuigi jalgpalli sünnipaigaks peetakse üldjuhul Suurbritanniat, on mängu täpne päritolu tegelikult teadmata. Ent miks vutti siis ikkagi brittidele omistatakse? Sellest nüüd lähemalt räägimegi.

Praegusel viisil jalgpalli ehk 11 vs. 11 kujul, hakati Briti saartel tõepoolest viljelema varem kui kusagil mujal: 19. sajandil. Samas mainiti jalgpallisarnast mängu esmakordselt Hiinas, Hani dünastia ülestähendustes umbes 2000 aasta eest.

Samamoodi leiab Jaapanist näiteks 7. sajandil tehtud märkmeid kenatt’i kohta, mäng mis kujutas endast „kuningat“ ehk lihtsustatult öeldes kõksimist.

Briti saartelegi jõudis vuttmäng roomlaste kaudu, kes tõid enda vallutusretkedega kaasa harpastum’i. Seda hakati Suurbritannias pallimänguna harrastama iga-aastase üritusena vastlate ajal ning toonased, 12. sajandi reeglid olid võrdlemisi lihtsad: kaks, piiramata arvu mängijatega võistkonda üritasid palli vastaste väravasse ajada.

Või mis palli. Toona mängiti sellega, mis kätte juhtus. Olgu selleks siis seapõis või hoopis vallutama tulnud, ent maha raiutud rüüstaja pea!

Loeb see, mis on paberil

Kirjalikud tõendid selle kohta, et Londoni tänavatel viljeleti jalgpalli-laadset mängu, ulatuvad 1175. aastasse. Ometi kulus ligemale seitsesada aastat, et mäng päriselt fikseeritaks. Esimesed ametlikud vutireeglid kirjutati paberile 1846. aastal, seda Cambridge’i ülikooli härraste H. De Wintoni ja J. C. Thringi eestvedamisel.

Paraku pole jalgpalli esmastest reeglitest säilinud ühtegi eksemplari. Varaseim reeglite kogum, millega saame tänapäevast mängu võrrelda, pärineb 1862. aastast ning on välja antud härra Thringi poolt. Tema kutsus jalgpalli toona lihtsaimaks mänguks („Easiest game“)

Lihtsaim mäng, reeglid

1. Värav loetakse, kui pall on toimetatud väravast ja ka lati alt läbi, välja arvatud juhul, kui seda on tehtud käega.
2. Käsi võib kasutada ainult palli peatamiseks ja oma jalge ette maha asetamiseks.
3. Jalaga võib lüüa ainult palli.
4. Mängija ei tohi õhus olevat palli jalaga lüüa.
5. Jala taha panemine või jalgadesse löömine pole lubatud.
6. Kui pall on löödud äärelippudest väljapoole, peab palli välja löönud mängija selle kohast, kus pall lippudevahelise joone ületas, otse väljaku keskpaiga poole tagasi suunama.
7. Kui pall on löödud väravajoone taha, lüüakse see lahti samalt joonelt selle meeskonna mängija poolt, kelle värava seal on.
8. Ükski mängija ei tohi olla palli lahti löövale mängijale lähemal kui kuus sammu.
9. Kui mängija on pallist eespool, on ta otsekohe „mängust väljas“ ja peab naasma palli taha nii kiiresti kui võimalik. Kui pall lüüakse temast mööda oma meeskonna mängija poolt, siis ei tohi ta palli puutuda või lüüa ega edasi liikuda enne, kui vastased on palli löönud või oma meeskonna mängija on palli temaga samale kaugusele või ettepoole löönud.
10. Vastast ei tohi rünnata mängija, kes on „mängust väljas“, seega siis, kui pall on temast tagapool.

Nagu ilmneb, leidub toonase ja tänapäevase mängu vahel sarnasusi küll. Kes sattus segadusse üheksandat ja kümnendat punkti lugedes, siis „mängust väljas“ mõttega on üritatud selgitada toonase suluseisu põhimõtet. Nagu näha, polnud see ka 160 aastat tagasi kõige lihtsam…

Levitasid seda kõikjale

Paberile kirja pandud reeglid on ka põhjuseks, miks peetakse jalgpalli just brittide mänguks. Kuid mitte ainult. 1863. aastal asutati Londonis Great Queen Streetil asuvas Freemanson’s Tavernis ka maailma esimene jalgpalliliit: The English FA, mis toona, muide, oli mestis veel Ragby Unioniga. Peagi kaks mängu aga eraldusid.

Kolmas väga suur põhjus, miks saavad just inglased laulda, et „Football is Coming Home“, peitub tõsiasjas, et nemad olid selle esimesed misjonärid. Reisimisvõimekusest tulenevalt – Inglismaa oli väga võimas mereriik – külvasid nad vutipisikut üle maailma.

Igal pool, kuhu nad saabusid, võeti kohalikud inimesed mesti ja loodi jalgpalliklubid. Nõnda asutati 19. sajandi lõpus Austrias näiteks Vienna FC ja Vienna Cricket and Football Club, millest sai hiljem FK Austria. Itaalias nägid omakorda ilmavalgust Genoa Football and Cricket Club ja AC Milan (mitte AC Milano).

„Raudee“ vs. „gaas“

1874. olid briti meremehed ka esimesed, kes mängisid vutti Brasiilia liivarandadel. Sambamaa jalgpallipioneeriks peetakse aga Charles Millerit: Sao Paolos sündinud inglise immigrantide järeltulijat, kes läks Inglismaale õppima ning naasis kümme aastat hiljem Southamptonis omandatud vutiteadmiste ja kahe tuttuue jalgpalliga.

Milleri eestvedamisel pandi alus ka Lõuna-Ameerika esimestele vutiklubidele, mis sündisid säärastest brittide suurfirmadest nagu Gas Company, London Bank ja Sao Paolo Railway. Esimeses, 1894. aastal toimunud matšis võitis „raudtee“ 4:2 „gaasi“.

Brittide mõju on Lõuna-Ameerika vutis näha tegelikult tänaseni. Brasiiliast leiab ju Corinthiansi, Uruguayst Liverpooli ja Wanderersi, Tšiilist Evertoni ja Rangersi ja Argentinast Newell’s Old Boysi ja River Plate’i vutiklubid.

Aja möödudes võttis jalgpall Vanas Maailmas aina rohkem jalgu alla ning nõnda mängisid näiteks Aafrikas vuti tutvustamisel osa ka Prantsuse, Saksa ja Portugali kolooniad ning Aasias vaadati veel Hispaania ja Portugali poole.

Praeguseks mängitakse jalgpalli sisuliselt juba üle maailma, kuid seda ühe erandiga: vutikaardilt ei leia Marshalli saari. Kuid see on juba mõne järgmise artikli teema…