Kuidas Luka Dončić sirgus kümne kuuga poisist meheks
Vaid 16-aastasena Madridi Reali eest profidebüüdi teinud tulevase superstaari Luka Dončići karjäär lendas 2017. aasta septembrist kõigest kümne kuuga uutesse kõrgustesse.
Tolle klubihooaja eel peetud EM oli Reali jaoks magushapu. Ühest küljest üllatas Sloveenia eesotsas NBA mehe Goran Dragići ning Reali pallurite Dončići ja Anthony Randolphiga ning krooniti esimest korda Euroopa meistriks.
Teisest küljest pidi Reali tagaliini liider Sergio Llull suurema osa klubihooajast vahele jätma, kuna vigastas EMiks valmistudes kontrollmängus Belgia vastu raskelt põlve. Ristatisideme trauma tähendas, et hispaanlane müttas 2017/18 hooajal Euroliigas vaid neljas mängus.
Llulli vigastus tähendas, et Reali tagaliinis langes oodatust suurem koorem Facundo Campazzo ja Dončići õlule. Kui praegu on neist esimene Euroliiga parim mängujuht, siis 17/18 hooajal oli argentiinlane kõike muud kui kehv korvpallur, aga mitte nii hea kui praegu.
Hooaega 18-aastasena alustanud Dončić näitas EMil fantastilist mängu, ent Euroliigas polnud ta veel tõusnud domineerivaks jõuks.
See muutus õige pea.
Dončići EM oli kõike muud kui juhus
Veidi vähem kui kuu pärast EM-finaali alanud Euroliiga hooaega alustas Dončić pauguga. 88:74 võõrsilvõidus Istanbuli Anadolu Efesi vastu viskas sloveen 27 punkti ja kuigi Moskva CSKA suutis teises voorus Reali noore tähe tiibu veidi kärpida, – tema efektiivsustegur oli küll igati korralik 21, aga väljakult tabas ta kaheksast viskest vaid kaks – siis järgmises kahes mängus Milano Olimpia ja Kaunase Žalgirise vastu kompas Dončić taas 30 punkti piiri. Esimese vastu jäi sellest puudu kolm, teise vastu kaks punkti.
Samas oli selge, et EMil näidatud esitused polnud juhus ning Dončić on tõepoolest tõusnud Euroopa korvpalli koorekihti. Põhihooaja lõpuks oli vaid kolm kohtumist, kus ta viskas ühekohalise arvu punkte. 30 mänguga keskmiselt kogutud 16,9 silma, 4,8 lauapalli, 4,6 resultatiivset söötu ja PIR 22,7 tegid temast Euroliiga vaieldamatu superstaari.
Isiklikust statistikast olulisemgi oli tõik, et Real võitis põhihooajal märksa rohkem mänge kui kaotas. Hispaania kuninglik klubi kogus 19 võitu ja 11 kaotust nagu ka Kreeka hiiud Olympiacos ja Ateena Panathinaikos, aga surnud ringi omavahelistes kohtumistes olid kreeklased Realist paremad.
Pablo Laso juhendatav Real kaotas küll veerandfinaali esimese lahingu Panathinaikosele tervelt 28 punktiga, kuid võitis seejärel kolm kohtumist jutti ning lunastas pääsme finaalturniirile. Muide, seeria viimases kahes mängus oli Llull platsil tagasi.
Nelja parema hulgas käis Reali jaks tänu tugevale teisele poolajale üle CSKAst – Llullilt ja Dončićilt 16 punkti – ning finaalis alistati 85:80 tiitlit kaitsta üritanud Istanbuli Fenerbahce. Selles mängus tassisid Reali sloveen ja prantslane Fabien Causeur.
Too Euroliiga tiitel oli Realile mesimagus, kuna tähistas Vana Maailma tippsarjas nende kümnendat triumfi.
Dončić + Jokić = superduo
Et sellest veel vähe oleks, võitis Real ka Hispaania meistrivõistlused. Sealjuures oldi väga lähedal ka kübaratrikile, kui Hispaania karikas kaotati igirivaalile Barcelonale vaid kahe punktiga. Muide, toona kuulusid Kataloonia gigandi ridadesse meie põhjanaaber Petteri Koponen ja tänane Euroliiga superstaar Aleksandar Vezenkov.
Lisaks Realiga võidetule teenis Dončić meeletult individuaalseid autasusid. Sloveenist sai nii Euroliiga põhihooaja kui ka finaalturniiri kõige väärtuslikum mängija (MVP). Mõistagi oli ta ka hooaja sümboolses viisikus ning valiti teist aastat järjest parimaks nooreks. MVPks ja parimaks nooreks tõusis ta ka Hispaania meistrivõistlustel, samuti oli ta ainus Reali mängija, kes valiti ACB sümboolsesse viisikusse.
Kuigi 2018. aasta kevadeks oli Dončić vaid 19-aastane, oli ta Realiga võitnud sisuliselt kõikvõimalikud tiitlid. Ainsana ei suutnud sloveen vöö vahele panna Hispaania karikavõistluste MVPd, aga küllap ei tekitanud see talle ühtegi unetut ööd.
Kümme päeva pärast hooaja lõppu teatati, et Dončić lahkub Realist ning siirdub NBAsse. 13-aastaselt kodumaa tolmu Madridi tiimi noortesüsteemi heaks jalge alt pühkinud Dončić mängis Reali särgis 216 kohtumist, võitis seitse tiitlit ja lugematul hulgal fänne.
Või nagu märgib Reali kodulehekülg: “Ta saabus 13-aastase poisina ning lahkus 2018. aasta suvel, kui oli jätnud oma unistuste klubi ajalukku kustutamatu jälje.”
Sealjuures on huvitav märkida, et NBA noormängijate valiku õhtul polnud teps mitte kaugel vahetustehing, mis pannuks tänase seisuga kokku tõelise superduo. Nimelt rääkis Denver Nuggetsi heaks töötav Mike Singer Hoop Collective’i taskuhäälingus, et tema leivaisa tahtis 2018. aasta draft‘is just Dončićit, kes saanuks jagada tiimi serblase Nikola Jokićiga.
Nuggets oli draft‘i järjekorras 14. ning kõrgemale tõusmiseks oli Denveri klubi nõus loobuma Gary Harrisest ja kahest esimese ringi valikust. Diil löödi Sacramento Kingsi lauale, kuid serblane Vlade Divac lükkas selle tagasi.
Selmet hankida tulevane superstaar, valis Kings Marvin Bagley III, kes pole küll halb mängija, aga on Dončićist valgusaastate kaugusel.
Dončić oli lõpuks draft‘i kolmas valik, aga Atlanta Hawks vahetas ta Dallas Mavericksi, kus sloveen võttis teatepulga üle teiselt legendaarselt eurooplaselt Dirk Nowitzkilt.
Edasine, nagu ütlevad klassikud, on juba ajalugu.
