Kuidas maailma vaesemaid riike sõjatandrilt olümpiale jõudis

Kui spordis antaks välja tuhkatriinuloo auhinda, siis Lõuna Sudaani korvpallikoondis oleks sellele väga tugev pretendent. Nimelt õnnestus neil tänavuse MMiga lunastada koht Pariisi olümpial ja seda olukorras, kus riigis pole ühtegi (!) mängukõlbulikku sisehalli.

Miks nii, on väga lihtne selgitada. Alles 12 aastat tagasi iseseisvunud riigis on olulisemaid ja tähtsamaidki teemasid ja valdkondi, millega tegeleda ja kuhu raha suunata.

Kuigi iseseisvus õnnestus Lõuna-Suudanil välja kuulutada 2011. aasta jaanuaris, tuli neil pärast üürikest õnneperioodi pidada seitsmeaastast kodusõda, mille jooksul suri ca 400 000 ning oli sunnitud kodukohast pagema üle kahe miljoni inimese.

Ja oleks see siis olnud ainus kodusõda, mis naftarikast riiki – jah, must kuld on üks põhilisi põhjuseid, miks seal sõditakse – raputanud. Veel Sudaani külge kuuludes pidasid riigi põhja- ja lõunaosad omavahel maha nii 16-aastase esimese (1955-73) kui ka 21-aastase teise Sudaani kodusõja (1983-2005).

Kõik algas ühest mehest

Ühesõnaga, on kerge mõista, miks korvpall prioriteetide järjekorras kusagil „pole oluline“ ja „täiesti ükskõik“ vahele jääb. Ent üks mees leidis siiski, et see on oluline. Selleks meheks oli Luol Deng.

2004. aasta NBA draft’i seitsmes valik, kes veetis Unelmate liigas ühtekokku 16 hooaega, nägi 1985. aastal ilmavalgust just nimelt Lõuna-Sudaanis Waus. Kuna tol hetkel käis riigis kodusõda, pages Deng oma kaheksa õe-vennaga Egiptusesse. Tema valitsusametnikust isal sama hästi ei läinud: Aldo Deng peeti riigipöörde katses süüdistatuna kinni ja pisteti pokri.

Kolm kuud hiljem lasti perepea siiski vabaks ning talle pakuti asüüli Suurbritannias. Nõnda jõudsidki Dengid Euroopasse, kus korvpalli armunud Luol jäi 14-aastaselt omakorda silma NBA skautidele. Edasine, nagu klassikud ütlevad, on juba ajalugu.

Kuigi rahvusvahelisel areenil esindas Deng Suurbritanniat, ei unustanud ta oma tegelikku kodumaad kunagi. Ning kui pärast karjääri lõpetamist 2019. aastal tekkis tal võimalus saada Lõuna-Sudaani korvpalliliidu presidendiks, ei vajanud ta sekunditki mõtlemiseaega.

Koroona tegi teene

Kuni selle hetkeni polnud Lõuna-Sudaani korvpallikoondis osalenud ühelgi suurturniiril. 2017. aasta Aafrika meistrivõistlused olid de facto esimesed, kuid eelkvalifikatsiooniringist toona edasi ei murtud.

Dengi käe hakkasid aga asjad muutuma. Kui esimesed paar kuud tuli tal tegutseda ka koondise peatreenerina, siis peagi õnnestus tal pukki meelitada hea semu, NBAs 492 kohtumist kirja saanud Royal Ivey.

Houston Rocketsi abitreeneri käe all hakkasidki lõunasudaanlased vaikselt pusima: 2021. aasta AfroBasketi eelkvalifikatsiooniturniiril võideti küll viis mängu, kuid viimase vooru 68:74 allajäämine Keeniale tähendas ikkagi pääsupiletita jäämist.

Variant kaks kontinendi meistrivõistlusele peale saamiseks oli play-off’i kaudu, kuid seal näitas roheneemlane Walter Tavares neile uut ja vana, mistõttu jäid lõunasudaanlased ikkagi esimesena AfroBasketi ukse taha.

Kuniks kaks nädalat hiljem teatas Alžeeria, et nende võistkonnas on ulatuslik koroonapuhang, mistõttu pole neil võimalik Rwuandas toimuvale turniirile reisida. Teoorias võinukski asi sinnapaika jääda, kuid Aafrika kossuinimesed otsustasid pakkuda võimalust Lõuna-Sudaanile.

AfroBasket oli alles soojendus

Aafrika pikim rahvas – viide Lõuna-Sudaanis elavatele dinkadele – haaras võimalusest mõistagi kinni ning asus AfroBasketil möllama.

Avamängus Kameruniga teeniti tänu koroonale loobumisvõit. Seejärel kaotati küll 75:104 Senegalile, ent võideti napilt 88:86 Ugandat ja pääseti ikkagi play-off’i. Kaheksandikfinaalis võeti seejärel magus revanš Keenialt (60:58), millega kindlustati koht Musta Mandri kaheksa parema seas.

Veerandfinaalis osutus Tuneesia küll liiga kõvaks pähkliks (65:80), kuid arvestades, et tegelikult ei pidanuks Lõuna-Sudaan üldse turniiril olema, oli retk igatahes kordaläinud!

Toda AfroBasketit ei saa alahinnata ka tuleviku vundamendina, sest aasta hiljem toimunud MM-valiksarjas lõunasudaanlastele enam naljalt vastast ei leidunud. Ivey hoolealused võitsid 11 kohtumist 12st ning haarasid ühe Aafrikale eraldatud viiest MM-pääsmest jõuga endale.

MMilgi oli edasipääs lähedal

Ja mida tegi Lõuna-Sudaan siis MMil? Avamängus Puerto Ricoga pusiti kõvasti ning oleks vähemalt üks normaalaja lõpus teenitud kahest vabaviskest kukkunud, oleks nad võidu teeninud. Ent läks teisiti ja Puerto Rico võitis lisaajal 101:96.

Teises mängus pandi kindlalt paika Hiina (89:69), kuid kolmandas saadi sama kindlalt tuppa Serbialt (115:83), mis tähendas, et avamängu lõpus eksitud vabavis(k)e(d) maksis neile koha maailma 16 parema seas…

Ent turniiri jätkati vahegrupis ja seda kindla sihiga: edestada teisi Aafrika riike ning võtta seeläbi endale Musta Mandri olümpiapääse.

Vahegrupi avamängus nüpeldatigi võõrustajaid filipiine 87:68, misjärel oldi veelgi kindlamalt 101:78 üle Angolast. Tolle kohtumise suur võit tähendas ühtlasi, et lõunasudaanlased edestasid korvide vahe võrduses Egiptust ning platseerusidki parima Aafrika riigina 17ndaks.

Ühesõnaga, Forbesi andmetel maailma vaesemaid riike, keda tosin aastat tagasi veel ei eksisteerinudki, kvalifitseeruski Pariisi olümpiale!

Leidub ka NBA mehi

Kuigi Lõuna-Sudaani korvpalliime peaarhitektid on alaliidu president Deng ja peatreener Ivey, tuleb müts maha võtta ka mängijate ees. Kes Sahara-tagust riiki siis MMil vedasid? Ehk on korvpallifännid kuulnud Los Angeles Lakersis pallivast Wenyen Gabriel (keskmiselt 9,2 punkti) ja Chicago Bullsi hingekirja kuuluvast Carlik Jones (20,4), kes Bullsi tütartiimis jaganud väljakut ka meie Henri Drelliga.

Endale tegid kõvasti nime ka Aafrika liiga MVP Nuni Omot (14,4), G-liiga Celticsi hingekirja kuuluv Marial Shayok (13,2), Rohelisel Mandril mängiv Majok Deng (10,4) ja mullu Drelliga koos Chloet Basketis hooaja lõpetanud Peter Jok (10,2).

Omapärane on aga tõsiasi, et riigi vaat, et kuulsaim korvpallur MMil kaasa ei teinudki. Nimelt on Lõuna-Sudaani juured ka lõppenud hooajal Orlando Magicus pallinud, ent sügisest Phoenix Sunsi särgi selga tõmbaval Bol Bolil. Tema kuulus isa Manute nägi omal ajal ilmavalgust just nimelt Lõuna-Sudaanis Turaleis…

Ja seda silmas pidades tasub lõpetuseks lihtsalt nentida, et Pariisi olümpial on, mida oodata!