Kuidas Panathinaikos tüüriti aastaga Euroopa tippu

Krutime ajaratta eelmise aasta 7. aprilli. Ateena Panathinaikos võõrustas siis Euroliigas kodus Berliini ALBAt ja kaotas liiga ühele nõrgemale klubile vaid 4120 pealtvaataja ees 84:88. Kes oleks suutnud uskuda, et veidi enam kui aasta hiljem on sajad tuhanded fännid täielikult klubi taga ning Kreeka hiid tagasi Euroopa tipus?

Küllap pole neid palju, aga just nii on läinud. Kui mullu lõpetas Panathinaikos hooaja 17. ehk eelviimase kohaga, siis eile õhtul Berliinis mängitud finaalis alistati Madridi Real 95:80 ning võideti klubi seitsmes Euroliiga tiitel, mis oli esimene pärast 2011. aastat, mil legendaarse peatreeneri Željko Obradovići ajastu oli finišisirgel.

Selleks, et Panathinaikose triumfi märkimisväärsust paremini mõista, on vaja taas ajamasinasse hüpata ja minna tagasi eelmisesse kevadesse.

Ataman on varemgi klubi mudast välja tõmmanud

Ergin Ataman on korvpallitegelane, keda kas armastatakse või vihatakse. Türklasest treener ütleb tihti kummalisi asju ning kuigi teda ei peeta Obradovići tasemel taktikuks, kiidetakse 1990. aastatel Istanbuli Anadolu Efesis noortega alustanud meest nii võistkonna komplekteerimise kui ka mängijate motiveerimise eest.

Kuigi Panathinaikost kiideti Atamani palkamise eest juba mullu aprillis, siis tagantjärele targana oli ta kõige õigem mees, kelle poole omanik Dimitrios Giannakopoulos pöördus. Sest Atamani töö Efesis ei kätkenud endas ainult kahte Euroliiga tiitlit, – või kolme, nagu ta ise arvab, sest pooleli jäänud koroonahooajal oli Efes kindlalt Vana Maailma parim sats – aga ka klubi üles ehitamist.

Ataman taasliitus Efesiga 2017. aasta detsembris ning tol hooajal ei õnnestunud tal Euroliigas imet teha. Istanbuli klubi võitis 30 mängust ainult seitse ning jäi kindlalt viimaseks.

Kahe hooaja vahel hangiti näiteks Kaunase Žalgirisest Vasilije Micić, Baskoniast NBA kogemusega Rodrigue Beaubois ja unistuste liigast naasis Euroopasse Shane Larkin. Uue kuuega Efes polnud 2018/19 hooajal enam mingi peksupoiss, vaid jõudis suisa finaali, kus kaotati 83:91 Moskva CSKA-le.

Sealjuures oleks patt öelda, et Ataman on suuri tulemusi teinud ainult tänu rahale. Muidugi, kopsakas eelarve aitab komplekteerida paremat meeskonda ja seeläbi tõusta võitmise tõenäosust, aga korvpalli ei mängita paberil.

Pealegi, kuulates erinevate tema käe all mänginud pallurite tagasisidet Atamani kohta, on see peaaegu üdini positiivne. Teda kiidetakse eeskätt kui treenerit, kes suudab oma meestest välja tuua parima.

Peatreener paigas, aga edasi?

Olgu, Ataman on palgatud, aga mullu kevadel oli klaar, et võistkonda ootab suuremat sorti puhastus. Juunis ja juulis toodi Panathinaikosesse tervelt 11 uut mängijat, alles jäi vaid neli meest: kreeklased Panagiotis Kalaitzakis, Alexandros Samodurov, Lefteris Mantzoukas ja leedulane Marius Grigonis, kellele öeldi suvel, et ta võib uut tiimi otsida. Aga ta ei teinud seda ning tõusis põhihooajal ootamatult Atamani üheks usaldusisikuks.

Kui esimesteks täiendusteks said Kostas Antetokounmpo ja Dimitrios Moraitis, siis seejärel hakati palkama mehi, kes pidid kandma põhiraskust. Riburadapidi teatati Luca Vildoza, Mathias Lessorti ja Dinos Mitoglu lisandumisest ning siis saabus 8. juuli.

Kes veel ei tea, siis Kreeka korvpallis on kõige tulisem rivaliteet Panathinaikose ja Olympiacose vahel. Pole just kuigi palju mängijaid, kes oleksid mõlemat klubi esindanud, saati veel ühest otse teise liikunud.

Aga neid mehi on. Näiteks 2010. aastal vahetas Kreeka aegade üks paremaid korvpallureid Vassilis Spanoulis Panathinaikose, kellega ta võitis hooaeg varem Euroliiga, särgi Olympiacose vastu ning tõusis Ateena klubi fännide vihavaenlaseks number üks.

Mullu juulis hüppas ühe rivaali sängist teise juurde Kostas Sloukas. Ta oli küll Olympiacose üks suuremaid staare, aga tahtnuks mängida rohkem ja omada suuremat rolli. Peatreener Georgios Bartzokas polnud aga nõus seda andma, sest tema korvpallifilosoofia on süsteemipõhine ja vajab, et mängijad täidaksid oma rolli täpselt nii, nagu on ette nähtud.

Sloukase üleminek oli šokk. Üllatav oli ka tõik, et toona 33-aastase tagamehega sõlmiti kolme aasta pikkune leping, mis tõi talle hooaja eest sisse kolm miljonit eurot. Tegemist on Euroopa korvpalli ühe kõige suurema kontrahtiga.

Kreeklase palkamisega sai Panathinaikos paika võistkonna selgroo. Ütleb ju ka klišee, et edukaks hooajaks on eeskätt vaja head mängujuhti – Sloukas – ja tasemel tsentrit – Mathias Lessort.

Kui prantslane juba jutuks tuli, siis ei saa tagantjärele targana kuidagi mööda vaadata sellestki, et ehkki Panathinaikose suvine tururalli oli vägev, jäeti üks positsioon sisulise katteta. Jah, Lessort on fantastiline keskmängija, aga kui ta oleks vigastada saanud, pidanuks Ataman pöörama pilgud Antetokounmpo ja Aleksandr Balcerowski suunas.

Hoolimata 11 uuest mängijast polnud Panathinaikos komplekteeritud. 12. pusletükk allkirjastas lepingu oktoobri viimasel päeval, aga selleni jõuame varsti…

Ootuste vastane mäng

Uut Panathinaikost vaadates arvas sisuliselt iga Euroopa korvpalliekspert, et Atamani tiim hakkab keskenduma rünnakule. Panathinaikosest pidi saama justkui Brasiilia jalgpallikoondis mitukümmend aastat tagasi, kel polnud vahet, kui palju neile väravaid löödi, sest nad lõid ise alati rohkem.

Tegelikkus oli aga teine. Panathinaikose hooajaeelseid kontrollmänge näinud kreeklased raporteerisid, et huvitaval kombel olid nad fantastilised hoopis kaitses ja rünnak kiratses. Seda näitasid ka hooaja esimesed ametlikud mängud, kui näiteks Kreeka superkarika finaalis visati Olympiacose vastu kõigest 51 punkti.

Ataman mõistis, et Panathinaikosel on tagaliini jõudu juurde vaja. Türklane vajas kedagi, kes oleks eeskätt hea punktiviskaja, kuna ruttu sai selgeks, et Kyle Guy ei suuda seda rolli täita. Ta oli silma peale pannud paar hooaega varem NBAs säranud Kendrick Nunnile, kelle tegemistele Põhja-Ameerikas oli pitseri pannud tõsine põlvevigastus.

Ent ameeriklane ei matnud NBA lootusi maha, vaid ootas ja ootas, et keegi talle lepingut pakuks. Ei pakkunud – või siis pakkus, aga see ei vastanud Nunni ootustele – ja nõnda oligi tagamehe Euroopasse tulemine mõneti paratamatus.

Aga küll läks Panathinaikosel hästi, et Nunn tuli. Tema algus oli küll krobeline, aga nii nagu vajas aega võistkond, vajas aega ka mees, kes polnud varem Euroopa klubikorvpallis leiba teeninud. Sõelmängudeks tõusis jänki tippvormi, kui viskas play-off’is enim punkte.

Sõelmängudeks tõusis tippvormi ka Panathinaikos. Nad viskasid hea visketabavusega palju punkte, särasid lauavõitluses ja kaitses. Ataman pidi küll kohati, ka finaalis, toimivat koosseisu otsima, aga sai sellega väga hästi hakkama ning suutis tänu vahetustele mängu korduvalt murrangu tuua.

Ent vahest ongi Panathinaikose triumfi juures kõige märkimisväärsem tõik, et Ataman ja tema kamraadid suutsid sisuliselt nullist üles ehitatud tiimi vaid ühe hooajaga ühtseks löögirusikaks vormida. Finaalivastane Real oli ju täpselt teistmoodi kokku pandud sats, sest seal olid väga paljud mehed üksteisega juba mitu aastat koos mänginud.

Aga Atamani jaoks pole uue võistkonna komplekteerimine ja selle mängima panemine mingi probleem. Ja kui Ateenas läheb nii nagu Istanbulis, on Panathinaikos veel mitu hooaega Euroliiga absoluutses tipus.