Kuidas vutipiraadid tõusid maailma parimaks jalgpalliklubiks
Kui mõelda kõige paremate vutisatside peale, torkavad esimestena pähe Pep Guardiola Barcelona, Sir Alex Fergusoni Manchester United ja 2000. aastate alguse Arsene Wengeri Londoni Arsenal. Enam kui 70 aastat tagasi istus sel troonil aga klubi Lõuna-Ameerikast.
Ning ei, tegemist pole mõne praegugi kuulsa võistkonnaga nagu näiteks Argentina hiidude River Plate või Boca Juniorsiga. Küll on selle klubi kuldsel ajastul valitsevate maailmameistritega väga tugev seos.
Argentina tippjalgpallurid alustasid 1948. aastal streiki, kuna maailma ühe tugevama vutiriigi liiga polnud professionaalne. Sellest tahtis ja lõikaski kasu Colombia, kelle meistrisarja peeti 1950. aastate alguses maailma tugevaimaks.
Suur areng ei toimunud aga orgaaniliselt. Colombia kõrgliiga muutus 1948. aastal professionaalseks, kuid meistrisarja korraldamise eest vastutanud DIMAYORi sisetüli lõppes riigi alaliidust lahku löömisega.
Maailma jalgpalliliit FIFA vaatas sellele viltu ning keelas nii Colombia kõrgliigal kui ka koondisel osalemise rahvusvahelistel võistlustel. DIMAYORil polnud sellest aga sooja ega külma, kuna vutipiraatidena oli neil tavapärasest märksa rohkem vabadust.
Kuivõrd Argentina vutimehed streikisid ning otsisid raha teenimiseks väljundit, seatigi kurss Colombia suunas, kelle klubidest tõmbas kõige pikema õlekõrre pealinnas Bogotas toimetanud Millonarios.
Tähed tulid üleminekutasuta
FIFA egiidi alt lahkumine tähendas, et kui Colombia klubid soovisid kedagi palgata, said nad seda teha üleminekutasu maksmata. Et palluritele pakuti väga kõrget palka, polnud mängijatel klubide vastusseisust laias laastus sooja ega külma.
El Doradoks ristitud ajajärk kestis vahemikus 1949-54 ning tugevate leegionäride palkamisega tegi otsa lahti just Millonarios. Klubi esimehe Alfonso Seniori eestvedamisel tehti esimene suur üleminek 1949. aasta juunis, kui River Platest hangiti 1940. aastatel maailma üheks paremaks palluriks peetud Adolfo Pedernera.
See polnud aga kaugeltki kõik. Senior suutis Bogotasse meelitada ajaloo ühe etema mängija Alfredo Di Stefano ning teised Argentina tähed Julio Cozzi ja Nestor Rossi. Pilk pöörati ka Euroopa poole, kui Inglismaalt toodi Billy Higgins ja Šotimaalt Bobby Flavell.
Millonariose tegutsemine ärgitas ka teisi Colombia klubisid. Lõuna-Ameerikast ja Euroopast toodi kamaluga väga häid mängijaid, Vana Maailma suunal oli eriti aktiivne Atletico Junior, kes hankis viis ungarlast. Tasub meenutada, et 1940. aastate lõpus ja järgmise kümnendi esimeses pooles olid madjarid vutimaailma tipus.
Millonarios oli vapustavalt võimas
Nii mõnegi Euroopast tulnud leegionäri jaoks polnud Colombiasse siirdumine aga meelakkumine. Higgins naasis viie kuu järel Inglismaale ning kurtis, et kuigi talle lubati palju raha, ei täidetud lubadusi täielikult. Kodumaale jõudes oli tal taskus vaid 19 naela ning Inglismaa jalgpalliliit määras talle mängukeelu.
Flavell pidas vastu kauem, poolteist aastat. Aga Šotimaale naastes sai temagi karistada, kui lisaks poole aasta pikkusele mängukeelule tehti talle 150 naela suurune rahatrahv, mis oli toona Šotimaa jalgpalli rekord.
Ja mis vahest veelgi valusam: Flavell lahkus Colombiasse Heart of Midlothianist, kelle peatreener Dave McLean tõotas, et fännide poolt palavalt armastatud edurivimees pole klubis enam oodatud. Täpselt nii ka läks, sest pallur müüdi 1951. aasta alguses maha.
Need mängijad, kes püsisid Millonarioses kauem, panid kohtumisest kohtumisse püsti tõelise sõu. Argentina ja River Plate tuumikuga klubi võitis El Dorado ajal kuuest liigatiitlist neli: 1950. aastal edestas neid Once Caldas, neli aastat hiljem Atletico Nacional. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et 1954. aastaks – et FIFA sanktsioonid lõppeks ning Colombia pääseks tagasi rahvusvahelisse vutti, oli just selle aasta lõpuks vaja leegionäridel koju naasta – oli näiteks Di Stefano lahkunud Colombiast Hispaaniasse, kus tõusis Madridi Reali üheks suuremaks legendiks.
Millonarios ei säranud ainult kodutandril. Näiteks käidi 1952. aasta märtsis Madridis, kus Real tähistas oma 50. sünnipäeva kõrgetasemelise turniiriga. Hispaania kuninglik klubi oli alguses kutsunud Lõuna-Ameerikast River Plate, aga kuuldes Millonariose vägevusest, paluti argentiinlastel mitte tulla ja pöörduti hoopis Colombia tiimi poole.
Di Stefano, Pedernera ja teised tähed rikkusid peremeeste peo. Kui esimeses kohtumises viigistas Millonarios 2:2 Rootsi meistri Norrköpinguga, siis teises mängus alistati Real 4:2.
Neli kuud hiljem avanes Realil võimalus revanšiks. Bogotas peetud sõpruskohtumises mindi küll juhtima, aga Millonario võitis lõpuks 2:1. Jala sai valgeks ka Di Stefano, keda jälgis tribüünilt ka Che Guevara, kes armastas jalgpalli ning kelle suurim iidol oli just Millonariose staarründaja.
Real ei reisinud Lõuna-Ameerikasse vaid üheks matšiks, vaid kuus päeva hiljem Venezuelas alanud väikeseks klubide MMiks nimetatud turniiril, kus osalesid lisaks neile ja Millonariosele Botafogo (Brasiilia) ja La Salle (Venezuela). Kuigi Real võitis tänu paremale väravate vahele Botafogo ees turniiri, tehti Millonariosega kaks 1:1 viiki.
1953. aasta alguses peeti turniiri taas. Millonariosega, keda juhendas alates 1951. aastast mängiv treener Pedernera, heitlesid neile vägagi tuttav River Plate ning Euroopa üks tugevamaid, kui mitte parim, tiime Viini Rapid. Colombia sats ei kaotanud ühtegi mängu ning krooniti parima väravakütina neli tabamust kirja saanud Di Stefano vedamisel meistriks.
Vutiajaloolased nii siin kui ka seal pool ookeanit on korduvalt nimetanud El Dorado ajastu Millonariost tolle aja maailma parimaks tiimiks. Selle juures on tiitlitest – lisaks neljale liigatrofeele võideti kaks Colombia karikat – olulisemgi väljakul näidatud ja pealtvaatajaid kütkestanud esitused.
Millonariost hakati tänu sellele kutsuma nende mängusärgi järgi siniseks balletiks. Kiitust jagas ka Di Stefano, kes ei osanud enda sõnul oodata, et keegi võib mängida ideaalset jalgpalli.
Aga just seda Millonarios tegigi.
