Kuldse põlvkonna aeg on möödas. Mis saab Belgiast edasi?

Vaid kolm mängu, ja 16 meeskonda saadeti maailmameistrivõistlustelt koju. Belgia jaoks tähendab seekordne põrumine ka ühe ajastu lõppu. Kuldsest põlvkonnast loodeti palju, kuid saadi vähe.

Riigi kohta, mis pindalalt Lätist või Leedust poole väiksem, on Belgia alati võimas olnud. Olümpiakulla võitsid nad vutis juba aastal 1920, 20. sajandi teises pooles kuulusid nende ridadesse mitmed andekad jalgpallurid. 1972. aasta Euroopa meistrivõistlustelt võidetud pronks, kaheksa aastat hilisem hõbe ja 1986. aasta MM-il poolfinaali jõudmine kinnitavad seda.

Aga mõned ajastud väärivad ka unustamist. Aastatel 2002 kuni 2014 jäid Belgial vahele viis järjestikust suurturniiri, kuigi 2004. aastal õnnestus isegi lätlastel EM-finaalturniirile kvalifitseeruda. Juunis 2007 oli Belgia FIFA edetabelis 71. riik Venezuela järel ja Valgevene ees. Aga taustal oli põhjust optimismiks. Noored andekad mängijad kasvasid peale. Kuldne põlvkond.

Seega, kes nad olid?

Kõik algab muidugi väravast, kus Thibaut Courtois (30) on viimasel kümnendil fantastiline olnud. Et väravavahtide parim iga kipub olema veidi hiljem, siis mine tea – ehk on Real Madridi puurilukk kohal ka aastal 2030. Courtois’ kappi kuuluvad kuus meistritiitlit neljas riigis nelja erineva klubiga, Meistrite liiga triumf 2021/22 hooajast ja terve sületäis individuaalseid auhindu.

Kaptenipael oli seitse aastat ümber Vincent Kompany (36) biitsepsi. Ta oli nii väljakul kui ka selle kõrval tõeline liider, kuni 2019. aastal Belgia koondise esindamisest loobus, ja asendamatu Manchester City jaoks – koos võideti neljal korral Premier League. Tänu kujule, mis uhkelt Etihad Stadiumi ees seisab, ei unustata tema panust taevasinistele iialgi.

Tänagi esindab Cityt Kevin De Bruyne (31), kes liitus Manchesteri klubiga 2015. aastal ja on sestsaadik seadnud enda normiks taseme, milleni küündivad vähesed. Ühe hulga fännide arvates kipub ta otsustavatel hetkedel kaduma, kuid erakordsete oskustega poolkaitsjat hindavad kõrgelt nii treenerid kui ka tiimikaaslased.

Eden Hazard (31) oli aastaid Belgia koondise postripoiss, kuid pärast 2019. aastal Chelseast Real Madridiga liitumist on asjad nihu kiskunud. Osavat ääreründajat võrreldi parimail päevil nii Lionel Messi kui ka Cristiano Ronaldoga, aga vigastused on tema tiibu kärpinud. Nende jaoks, kes näinud Edenit tippvormis, oli Kataris väljakul käinud mees justkui pettur.

2017. aastal lõi vaid 24-aastane Romelu Lukaku (29) Belgia koondise eest oma 31. värava, millega kerkis nende kõigi aegade parimaks väravakütiks; nüüd on ta rekordi viinud 68 peale (ja see ei ole veel kõik, ilmselt). Ajastul, kus tema tüpaažiga klassikaliseid ründajaid tuleb otsida tikutulega, on Lukaku korduvalt tõestanud, et õigete mängijatega ümbritsedes võib ta olla peatamatu.

Sellele viisikule lisandusid näiteks Simon Mignolet (34), Thomas Vermaelen (37), Jan Vertonghen (35), Toby Alderweireld (33), Thomas Meunier (31), Axel Witsel (33), Marouane Fellaini (35), Mousa Dembele (35), Nacer Chadli (33), Yannick Carrasco (29), Dries Mertens (35) – kas piisab? –, kes väärivad kahtlemata samas lauses mainimist. Fantastilised jalgpallurid, kes säranud kõige suuremates mängudes.

Hoolimata sellest kvaliteedist ja potentsiaalist, hoolimata ka sellest, et FIFA edetabelit juhiti esmalt viis kuud aastatel 2015-2016 ja siis ligi neli aastat järjest, 2018. aasta septembrist 2022. aasta märtsini, ei suutnud see põlvkond koos enamat 2018. aastal maailmameistrivõistluste kolmandast kohast. See oli nende lagi.

2014. aasta MM-il marsiti alagrupis üle Alžeeriast, Venemaast ja Lõuna-Koreast, alistati siis kaheksandikfinaalis mälestusväärses – ajalukku kirjutati see mäng ameeriklaste väravavahi Tim Howardi uskumatu 15 tõrjega – lahingus USA, kuid veerandfinaalis Argentina vastu saatis Gonzalo Higuaini varajane värav belglased pakkima.

Kaks aastat hiljem alustati EM-i kaotusega Itaaliale, kuid võidud Iirimaa ja Rootsi üle aitasid Belgia grupist teisena edasi; kui grupivõitjat Itaaliat ootas järgmisena Hispaania, siis Belgia sattus turniiripuul ühte punti Ungari, Walesi ja Põhja-Iirimaaga. Ungari alistati kindlalt ja veerandfinaalis Walesi vastu haarati samuti 1:0 eduseis, kuid kõik lõppes taas pettumusega õhtul, mis kirjutatud suurte tähtedega waleslaste jalgpalliajalukku.

1:3 kaotus jäi peatreenerina viimaseks mänguks kohalikule legendile Marc Wilmotsile, uue juhendaja Roberto Martinezi ülesandeks sai koosseis ühtseks sulatada. 2018. aasta MM-iks oli hispaanlane oma ideed mängijateni viinud ja alustati viie järjestikuse võiduga, kui alagrupis langesid Panama, Tuneesia ja Inglismaa, kaheksandikfinaalis saadi üle noatera jagu Jaapanist ning veerandfinaalis gigantide lahingus Brasiiliast. Poolfinaalis jäid prantslased aga peale.

MM-tiitlist lahutas belglasi vaid 180 minutit ja kodumaal nähti seda turniiri pigem õnnestumisena. Pronksimängus inglaste 2:0 alistamine tähendas, et see oli Belgia ajaloo parim tulemus MM-idelt; tulevik näis endiselt helge.

2020. aasta EM, mis mängiti tegelikult aasta hiljem, oleks võinud edu nende õuele tuua – taas alistati grupis kõik kolm vastast ja seejärel ka tiitlikaitsja Portugal, aga veerandfinaalis tabas krahh, kui hilisemale võitjale Itaaliale 1:2 kaotati.

Ja nüüd, Kataris, ei jõutud isegi sõelmängudeni. Kanada mängis nad üle (kuigi Belgia võitis 1:0), Maroko kavaldas nad üle (ja võitis 2:0) ning Horvaatiat ei suudetud ise maha murda (0:0), mitu raisatud võimalust jäävad sest viigist Lukaku hingele. Kõik. Mäng läbi, aeg koju minna. Aga belglased nägid seda ehk ette.

“Kui aus olla, siis minu arvates oli meil neli aastat tagasi parem võimalus võita,” märkis Hazard, kui temalt turniiri eel Belgia võimaluste kohta päriti. De Bruyne lisas: “Oleme liiga vanad. Meie võimalus oli 2018. Meil on hea meeskond, aga vananeme.”

Kuidas siis edasi? Peatreener Martinez on juba tagasi astunud ja Hazard koondise esindamisest loobunud. Muutused on tulekul. Courtois, De Bruyne ja Lukaku võivad koondist veel 2024. või 2026. aastal aidata, aga see ei ole enam kuldse põlvkonna pidu.

“Natukene on häbi, et meid kutsuti Belgia kuldseks põlvkonnaks, kuigi me midagi ei võitnud,” tõdes Courtois. “Me ei ole kuldne põlvkond. Meie põlvkonnas mängis palju talendikaid kutte, kes olid erinevate Euroopa klubidega tipus.”

Aga mine tea, ehk on see hea asi. Natuke rohkem noort verd, natuke vähem välist survet, ja mõned niinimetatud kuldse põlvkonna pead võivad veel kroonitud saada.