Kunagisest Prantsusmaa valitsejast on järel vaid riismed
2000. aastate alguses polnud Prantsusmaa jalgpallis Lyoni Olympique’ist suuremat jõudu. Seitse järjestikust meistritiitlit viisid fännid paradiisi, kust on tänaseks valusa kukkumisega maa peale naasnud.
Sealjuures ei valmista Lyoni toetajatele kõige suuremat meelehärmi pikk tiitlipõud. Pealegi, kuigi Prantsusmaa meistriks krooniti nad viimati 15 aastat tagasi, on klubi seejärel olnud pidevalt eurosarjas ja kõrges mängus sees.
Kui eelmine hooaeg lõpetati seitsmendana, siis tänavu on seis katastroofiline. Kaheksa vooru järel on Lyon 18 klubi konkurentsis eelviimane ning viie kaotuse kõrval on vaid kolm viigipunkti. Maailmameistri Fabio Grosso hoolealused on löönud kuus väravat, millest vähemat on suutnud vaid viimast kohta hoidev Clermont.
Praeguses seisus võitleb Lyon kõrgliigasse püsimajäämise nimel. 16. koht viiks nad üleminekumängudele ning see on praegu nelja punkti kaugusel. Kindlalt meistrisarjakoha andev 15. positsioon on viie silma kaugusel.
Lyoni järsk langus on seda üllatavam, et nad olid pikalt Prantsusmaa kõige paremini juhitud klubi. Miks on siis seis nüüd nõnda kehv?
Mees, kes juhtis klubi tippu
1987. aastal soetas Lyoni IT-ärimees Jean-Michel Aulas, kelle eesmärk oli viia klubi kõrgliigasse ja Euroopas heale tasemele. Üheks nurgakiviks pidi saama noortesüsteem ja hea töö talendikate mängijatega, millega saadi väga hästi hakkama. Lyoni akadeemiast on tippu tõusnud mitu nimekat mängijat eesotsas ründelegendi Karim Benzemaga.
Aulase juhtimisel täitis Lyon paarkümmend aastat ühe eesmärgi teise järel, kuid viimase kümnekonna aasta jooksul hakkasid sisse lipsama suured vead. Küll oli korduvalt probleeme hea peatreeneri leidmisega, küll ei suudetud oma noortesüsteemi kaasajastada.
Mullu lahkus Aulas Lyoni juurest, müües suurosaluse ameeriklasele John Textorile. Jänki ajastul on klubi juhtkond saanud tuld ja tõrva paremalt ja vasakult ning mitmed endised pallurid on märkinud, et praegused bossid ei saa oma tööga hakkama.
Võtame näiteks praegu Saudi Araabias rahamägesid kokku ajava Moussa Dembélé. “Nad ütlesid, et mängijad on vara. Milline austuse puudumine! Kas me olime orjalaeval? Ma ei ole vara, ma olen inimene. Kui mängijad on vara, siis kes on fännid? Kliendid?” pahandas 27-aastane kesktormaja.
Dembélé lisas, et tema töötas Lyonis viie aasta jooksul viie peatreeneri all, kelle palkasid kolm erinevat spordidirektorit. “Mitu peatreenerit nad veel vallandavad, enne kui peeglisse vaatavad?” küsis prantslane ajakirjanduse vahendusel.
Neli mängu ja head aega!
Ka sel hooajal on Lyoni juhendanud juba kaks peatreenerit: Laurent Blanc püsis ametit neli vooru, misjärel võttis ohjad üle Grosso. Et klubi jaanuarikuisel üleminekuakna ajal tugevdada, plaanib Textor maha müüa nende Põhja-Ameerika profiliigas palliva naistevõistkonna, naiste Euroopa tiimi ja äsja valmis ehitatud siseareeni, mille vastu tundvat huvi korvpallu Euroliigas palliv Villeurbanne’i ASVEL.
Lyon võib küll raha saada, aga see ei tähenda, et nad saaksid selle üleminekute peale laiaks lüüa. Prantsusmaa jalgpalli majandusjärelvalve DNCG piiras suvel Lyoni kulutamist, kuna Textor ei suutnud tõendada, et klubil on 60 miljonit eurot. Kohaliku meedia teatel on võimalik, et piirangud kehtivad ka tuleval talvel.
Lyoni seis on kehv ja seda teab ka Grosso. “Me ei suuda võidelda kõrgete kohtade nimel. Meie ainus võitlus on püsimajäämise nimel,” rääkis itaallane pärast läinud nädalavahetuse 3:3 viiki Lorientiga, kus mängiti kodus maha 3:1 eduseis.
Prantsusmaa kunagine gigant on õpetlik lugu, kuidas edu pole kunagi iseenesestmõistetav. Kui paarkümmend aastat tagasi alustati võitlust tiitlite nimel, siis praegu tuleb alustada lahingut krahhi vältimiseks.
