La Liga eelvaade: Kes suudaks Reali troonilt lükata?

Damas y caballeros, La Liga järjekordne hooaeg on taas ukse ees ning ülipõnev, 20 võistkonna osalusega hooaeg saab oma avalöögi juba 17. augustil. Tiitlikaitsjana astub võistlustulle Madridi Reali, kuid selleks, et tänavu taas Hispaania meistritiitel pea kohale tõsta, tuleb kuninglikul klubil kõvasti vaeva näha.

Kes on favoriidid?

Kui rääkida tiitlifavoriitidest, ei saa kuidagi üle ega ümber Madridi Realist, kes oli mullu lihtsalt ülivõimas. Carlo Ancelotti hoolealused edestasid igirivaal FC Barcelonat kümne punktiga ning pistsid sealjuures paralleelselt taskusse ka ju Meistrite liiga võitjakarika.

Kuigi Realil tuli hooaja jooksul rinda pista mitmete vigastustega – jutt ei käi pisitraumadest, vaid väravavahi Thibaut Courtois’ ja keskkaitsjate Eder Militao ja David Alaba pikaaegsetest eemalolekutest – kaotasid nad mullu 38 kohtumisest liigas vaid ühe.

Tänavu näib Real aga veelgi tugevam, sest suvel õnnestus neil viimaks endale meelitada Prantsusmaa koondise ründetäht Kylian Mbappe ja Brasiilia imelaps Endrick.

Kuigi legendaarse Toni Kroosi asendamine keskväljal saab olema paras väljakutse, on Ancelottil varrukas kindlasti piisavalt trikke, et seda teha. Juba praegugi on kuluaarides sahistatud mulluse väravamasina Jude Bellinghami sügavamale keskväljale nihutamisega, et inglasest saaks mängu ülesehitaja.

Reali suurimad rivaalid on, nagu ikka, FC Barcelona ja Madridi Atletico. Mis Atleticot puudutab, siis nemad pole alates 2012. aastast, mil Diego Simeona peatreeneriks sai, kunagi Hispaanias esinelikust välja jäänud.

Suve jooksul jäid nad küll ilma Alvaro Moratast, Memphis Depayst ja Stefan Savicist, kuid asendusmehed tõotavad olla veel paremadki: Julian Alvarez, Alexander Sorloth ja Robin Le Normand.

Barcelonagi täiendas enda ridu äsja Dani Olmoga, kuid see, kas tänavuse EMi üks kuldse saapa omanikest ka nende eest väljakule saab, pole veel täiesti kindel. Nimelt on Kataloonia klubi rahaasjad jätkuvalt ligadi-logadi, mistõttu ei saa nad uusi mängijad registreerida. Olmo on siiski rahulik, et küll Barca asjad ära klaarib.

Kui finantsasju on võimalik excel’i-maagiaga korda teha, siis vigastusi paraku mitte. Nõnda ei saa uus peatreener Hansi Flick esimestel kuudel arvestada Ronald Araujo, Gavi, Pedri ja Frenkie de Jongiga.

Ja nagu sellest veel vähe oleks: kuni detsembrini peab Barcelona oma kodumänge pidama ka Montjuic’i nime kandval asendusareenil, sest nende legendaarne Nou Camp läbib jätkuvalt uuenduskuuri.

Kes on mustad hobused?

Kui kolm suurt on Hispaanias viimastel aastatel alati teada olnud, siis tegelikult läheb La Ligas ju väljajagamisele ka see mesimagus neljas koht, mis ühe õnneliku Meistrite liigasse aitab.

Mullu imelise hooaja teinud Girona puhul näib samasugune edu tänavu keeruline, kuivõrd suve jooksul jäid nad ilma Artjom Dovbõkist, Aleix Garciast, Yan Coutost ja Eric Garciast. Pealegi tuleb neil La Liga kõrvalt hakkama saada ka Meistrite liiga mängugraafikuga.

Sevillat ja Valenciat, kes seda kohta ikka aastate jooksul endale napsanud, ei saa samuti päris maha kanda, kuid kuna mõlemad meeskonnad on kerges üleminekufaasis – verevahetus, kui kasutada Eesti jalgpalli klišeesid – siis liiga uljalt sellele panustada ei maksaks.

Kõige paremad näivad hoopiski mulluse viienda Bilbao Athelticu šansid, kel õnnestus mingi ime läbi ka Nico Williams endale hoida – Barcelona lubas tema eest kohati piimajõgesid ja pudurmägesid. Seega kui Euroopa liiga neid ülemäära segama ei hakka – selle finaal toimub siiski Bilbao koduareenil ehk San Mamesil – oleks esihobuse roll just Athleticu käes.

Ent poleks ka ime, kui nende tuulest hüppaks välja Real Betis. Kogenud Manuel Pellegrini käe all on Betis leidnud uue stabiilsuse ja mängib ettearvamatut jalgpalli ning kui nende võtmemängijad eesotsas Isco ja Nabil Fekiriga püsivad terved, võib Betis neljandale kohale hammast ihuda küll.

Villarrealist ja Real Sociedadist kiputakse tänavuse hooaja eel pigem mööda vaatama, kuid seda põhjusega. Esimene neist jäi suve jooksul ilma väravamasin Alexander Sorlothist ja teine kaitseankur Robin Le Normandist – mõlemad on väga suured kaotused. Lisaks pole kindel, kas Mikel Merino ikka septembris veel Sociedadi särki kannab…

Kes kukuvad välja?

Pudenemislahingut hakkavad omavahel pidama eelduslikult kuus võistkonda: uustulnukad Espanyol, Real Valladolid ja Leganes ning Rayo Vallecano, Celta Vigo ja Las Palmas.

Espanyoli tabas kahe hooaja vahel valus kaotus, kui Hispaania esiliiga mullune parim väravakütt, 22 korda sahistanud Martin Braithwaite siirdus Brasiiliasse. Kuigi play-off’i kangelane Javi Puado ja põrgulikult andekas väravavaht Joan Garcia on neil jätkuvalt alles, ei pruugi sellest kombost püsimajäämiseks pidada.

Valladolidi klubi tuli kõikide Eesti jalgpallisõprade radarile teisipäeval, mil sai ametlikuks, et just selle klubi väravat hakkab algaval hooajal kaitsma Karl Jakob Hein. Mida tuleb siis ära markeerida?

Brasiilia legendi Ronaldo omanduses olev klubi on sel suvel erinevate mängijate peale kulutanud koguni 14 miljonit eurot – kõike selleks, et kõrgliigasse püsima jääda! Ent esmapilgul näib see ikkagi keeruline ülesanne, sest head väravakütti klubil pole. Mullu esiliigas oli nende resultatiivseim Mamadou Sylla kaheksa tabamusega.

Leganesel õnnestus oma eelmise hooaja parim väravakütt Miguel de la Fuente endale hoida: laenutehing muudeti päris tehinguks, kuid kas esiliigas 13 väravat kõmmutanud ründajast piisab? Ilmselt on abiõlga vaja ka Juan Cruzilt või Enric Granadoselt.

Rayo Vallecano püsimislootused said suure põntsu, kui nende väravavaht Stole Dimitrievski liikus tasuta (!) Valenciasse. Pelayo Fernandezi, Pedro Diaze, Gerard Gumbau ja Adri Embarbaga on nad küll meeskonda tugevdanud, kuid nendegi põhiprobleem on sama nagu teistel: kes lööks küll väravaid?

Celta Vigol oli mullu väravaid kõmmutamas Jørgen Strand Larsen, kuid 13 tabamuse autor otsustas edasi liikuda Wolvesi. Asendajaks tõi klubi Borja Iglesiase ja loodab ka rootslasest nooruki Williot Swedbergi peale, kuid miskipärast tunduvad Larseni saapad siinkohal veidi suureks jäävat.

Kuigi Las Palmas suutis suvel endale meelitada kogenud kollkipri Jasper Cilesseni, jäid nad suvega tagalas hoopiski nõrgemaks: põhjuseks Saul Coco ja Sergi Cardona lahkumine. Ent nendegi suurim murekoht on rünne, mida illustreerib mullu löödud 33 väravat…

Kes neist kuuest lõpuks välja langeb ja kes kroonitakse Hispaania meistriks, saab kõige hiljemalt selgeks 25. maiks.