Lennutragöödia, mis röövis meilt kunagise valitseja
Kuigi Itaalia jalgpalli valitsejaks peetakse Torino Juventust – 38 meistritiitlit, millest koguni 11 on tulnud sel sajandil, kõneleb siinkohal enda eest – oli saapamaal kunagi ka aeg, mil Valgeks Daamiks hüütav klubi polnud isegi Torino linna vingeim vutisats! Järjekordse OlyBet.TV sarja raames hakkamegi tutvustama teile kunagi suuri, kelle hiilgeajad on praeguseks (paraku) unustusehõlma vajunud.
Alustagem aga teisest otsast. Kui guugeldada hetke maailma kuulsaimat jalgpalliklubi, on kaks populaarsemat vastust Madridi Real ja Manchester United. Lisaks leiavad esiviisikus äramärkimist veel FC Barcelona, Manchester City ja FC Liverpool.
Kuna jalgpalli on siin ilmas mängitud aga tublisti üle saja aasta, leiab ka nende gigantide ajaloost perioode, kus medalite/tiitlite asemel on võideldud hoopis selle nimel, et riigi kõrgliigasse tagasi saada.
Ka United ja City on olnud esiliigas
Näiteks United on oma 146-aastasest ajaloost koguni 22 veetnud Inglismaa esiliigas. Kaks aastat noorema City vastav saldo on 26 ning tegelikult tuleb sellele juurde liita ka kaks tugevuselt kolmandal (!) liigatasandil veedetud hooaega.
Sealjuures pole tegemist Inglismaa eripäraga: Müncheni Bayern mängis Saksamaa esiliigas 1955/56 hooajal, AC Milan Itaalia omas 1981/82 ning seesama Juventus alles 2007/08 hooajal. Viimast, tõsi, kihlveopettusest tulenevalt.
Mida me aga öelda tahame? Kuigi vutimaailmas leidub jätkuvalt ka neid, kes pole kunagi kõrgliigast madalamal pallinud – Hispaanias on nendeks Madridi Real ja Barcelona, Itaalias Milano Inter ning vastavat maailmarekordit hoiab enda käes Glasgow Celtic, kes on Šotimaa meistrisarjas pallinud alates selle loomisest ehk 1890. aastast –, käib vutielu täpselt samamoodi nagu tavaelu. Lainetena!
Saage tuttavaks, Grande Torino
Nii ongi, et kui praegu ongi Torino linna auks ja uhkusest 1897. aastal asutatud Juventus, siis 1940ndatel oli selleks hoopiski üheksa aastat hiljem ilmavalgust näinud Torino FC, kes võitis vahemikus 1942 – 1949 kokku viis Itaalia meistritiitlit, tänu millele kutsuti neid kodumaal ka hellitavalt Grande Torino’ks.
Kuigi see on spekulatsioon, siis ilmselt võinuks see number vabalt ka seitse olla, sest hooaegadel 43/44 ja 44/45 oli Serie A teise maailmasõja tõttu pausil ja riigi meistrit lihtsalt ei selgitatud.
Ent miks me seda spekuleerime? Nimelt oli FC Torino toona koguni nii võimas, et nende põhimehed – tava11 oli üldjuhul: Valerio Bacigalupo, Aldo Ballarin, Virgilo Maroso, Giuseppe Grezar, Mario Rigamonti, Eusebio Castigliano, Romeo Menti, Ezio Loik, Guglielmo Gabetto, Franco Ossola ja superstaar Valentino Mazzola – moodustas 40ndatel ka suure osa Itaalia rahvuskoondisest. Parimal juhul olla koguni kümme Torino mängumeest korraga (!) Azzuri sinises ürbis väljakule jooksnud.
Õnnetus, mis purustas kõik
Paraku sai too, FC Torino võidukas ajajärk aga traagilise lõpu, kui 1949. aasta maikuus hukkus kogu meeskond traagilises lennuõnnetuses.
Võistkond oli parasjagu teel Lissabonist tagasi, kus mängiti sõprusmäng sealse Benficaga, kui neid vedanud FIAT G.212 lennuk sõitis udu ja vigase kõrgusmõõdiku tõttu Torino linna lähistel mäe otsas asuva Superga Basiilika kirikutornile pihta ja kukkus alla.
Õnnetuses surid kõik (!) pardal olnud inimesed: Torino klubi põhi- ja varumehed, treenerid, ametnikud, massöörid, isegi kaasas olnud kolm ajakirjanikkku ja mõistagi kogu lennuki personal. Kokku 31 inimest.
Saatuse tahtel jäid Grande Torino’st elama vaid toona meniskivigastuse tõttu reisist maha jäätud äärekaitsja Sauro Toma ja varuväravavaht Renato Gandolfini (tema asemel võeti Lissaboni kaasa kolmas kollkipper Dino Ballarini).
Krooniti postuumselt meistriks
Neile kahele riputati hooaja lõppedes kaela ka Itaalia meistrivõistluste kuldmedal, sest kuigi pärast traagilist õnnetust jäi hooaja lõpuni veel neli vooru – FC Torino juhtis Milano Interi ees nelja punktiga – olid kõik ülejäänud võistkonnad ühehäälselt (!) nõus torinolased riigi meistriks kroonima ja hooaja sümboolselt lõpuni pidama, mängitades noori.
Lisaks lepiti omavahel kokku, et järgnenud suvel annetasid kõik tiimid ühe mängija FC Torinole, et nood saaks (enam-vähem adekvaatse raha eest) oma meeskonna uuesti üles ehitad. Ent langusest see Torinot siiski ei päästnud: järgmisteks hooaegadeks pudeneti ikkagi Itaalia kõrgliiga alumisse poolt.
Tõsi, välja esimese hooga siiski Serie A-st ei pudenetud. See juhtus esimest korda alles 58/59 hooajal, kuid ka siis tõusti kiiresti tagasi.
Aja möödudes õnnestus FC Torinol tõusta taas ka Itaalia vutiladvikusse – 60-70ndatel jõuti viiel puhul Itaalia karikafinaali, tulemuseks kaks kulda ja kolm hõbedat ning 75/76 hooajal krooniti nad korra veel ka Itaalia meistriks –, siis samasugust ülevõimu, nagu kunagi, neil enam korrata pole õnnestunud.
Kogu loo kõige kurvem tõik on aga see, et paraku ei saa me kunagi teada, kui võimas too Torino/Itaalia sats tegelikult olnuks. Sest eurosarju toona ei eksisteerinud ning maailmasõdade tõttu puhuti jalgpalli MMile samamoodi hing sisse alles 1950. aastal, kui FC Torino meeskond oli juba taevastel vutiväljakutel…
