Leverkusen pesi aastaid kestnud needuse endalt viimaks maha

Kaheksa aastat tagasi raputas jalgpallimaailma Leicester City, kes saatis Premier League’is korda tõelise ime, kui jättis kümme kuud väldanud hooaja jooksul selja taha kõik suured. Tänavu toob samalaadselt pisara silma Leverkuseni Bayeri jalgpalliklubi lugu.

Selle mõistmiseks tuleb ajaratast kerida 22 aastat tagasi, kui nad olid lähedal ajaloolisele kolmikduublile, ent jäid lõpuks tühjade pihkudega, teenides seeläbi (kuri)kuulsa hüüdnime Vizekusen (tõlkes teise-koha-kusen), mis inglisekeelde tõlgiti kui Neverkusen.

1904. aastal Bayer AG ravimifirma töötajate poolt asutatud jalgpalliklubi pole alati kuulunud Saksamaa tippu. Esimesed 30 aastat madistati rahulikult tugevuselt kolmandal-neljandal liigatasandil ning n-ö esiliigasse tõusti esmakordselt 1936. aastal.

Bundesligasse tuli tõusta

Riigi kõrgliigasse – toona kandis see veel Oberliga nime – oli neil esimest korda asja alles 1951. aastal, kuid seda ainult põgusalt, viieks hooajaks. Teine kõrgliigasutsakas tehti hooajal 1962/63, pärast mida asutati Saksamaal Bundesliga. Seda ilma Leverkusenita…

Sinna tõusis klubi esmakordselt alles 1979. aastal, kinnitades seejärel võrdlemisi kiiresti kanda tabeli keskmikuna. Leverkuseni esimene tõeline õnnestumine pärineb 1988. aastast, kui nad kindlustasid eelmise hooaja kuuenda koha pealt koha Euroopa liiga eelkäija ehk UEFA karikasarjas.

Seal alistati riburadapidi Viini Austria (kahe mängu kokkuvõttes 5:1), Toulouse (2:1), Rotterdami Feyenoord (3:2), FC Barcelona (1:0) ja Bremeni Werder (1:0), kuniks jõuti välja finaalis.

Esimesed kaks karikat

Seal ootas ees hispaanlaste Españyol, kellele võõrsil toimunud avamäng kaotati 0:3. Koduväljakul pöörati see aga ümber, võites ise 3:0, misjärel tõsteti eduka penaltiseeria järel pea kohale ka klubi ajaloo esimene karikas!

Ülemäära suurt edu sellele aga ei järgnenud: liigas pendeltati jätkuvalt viienda ja kaheksanda koha vahet, kuid 1993. aasta kevadel õnnestus Leverkusenil triumfeerida Saksamaa karikasarjas, mis oli kuni selle nädalavahetuseni ka nende ajaloo teine trofee.

Kuniks hakkasid valuaastad

Sest kuigi Leverkuseni ajaloo (seni) edukaim periood jääb sajandivahetuse aega, ei võitnud nad siis kordagi midagi. Hooajal 1996/97 jäid nad liigas teiseks, aasta hiljem kolmandaks ning 1998/99 jälle teiseks.

Hooajal 99/00 näis kõik viimaks minevat nii nagu vaja, sest viimase vooru eel edestasid nad igirivaal Müncheni Bayernit kolme punktiga. Ent Leverkusen kaotas võõrsil Unterhachingule 0:2 ja kuna Bayern võitis samal ajal Werderit 3:1, jäi Leverkusen kehvema väravate vahe tõttu (+38 vs. Bayerni +45) tiitlist ilma.

Valusast tagasilöögist hoolimata ei lasknud Leverkusen aga pead norgu ja jätkas üritamist. Hooajal 2000/01 jäädi küll napilt medalita, kuid 2001/02 näidati taas enneolematut minekut.

Unistus kolmest karikast

Bundesligat alustati toona 14-mängulise kaotusteta seeriaga, mille tulemusena leiti ennast kindlalt tabeli tipust: Bayern jäi maha nelja punktiga. Vähe sellest, sõiduvees oldi ka Meistrite liigas, kus lõpetati alagrupp FC Barcelona järel kindlalt teisena. Edestati prantslaste Lyoni ja türklaste Fenerbahcet.

Jõulude paiku tuli Leverkusenil sisse aga väike slump – seitsmest liigamängust kaotati viis –, mistõttu loovutati liidriohjad Dortmundi Borussiale. Samas madistati samal ajal südikalt Meistrite liigas, mille vahegrupp – toona oli n-ö kahe alagrupi süsteem – kinni pandi. Seda Deportivo La Coruna, Arsenali ja Juventuse ees!

Kuivõrd edu toodab edu, kandus sakslaste hea eurominek üle ka Bundesligasse, kus naasti samamoodi võidureele. 24. vooruks õnnestus neil taas Dortmundist mööda saada ning 30. vooruks – st. 6. aprilliks – oli nende edu lähima rivaali ees neli punkti. Ja mängida jäi veel neli mängu.

Lisaks liigatiitlile terendas sel hetkel Leverkuseni meeste silme ees ka klubi ajaloo teine DFB Pokal, sest  karikasarja oldi jõutud finaali. Lisaks olid nad jätkuvalt võistlustules Meistrite liigas, kus veerandfinaalis madistati Liverpooliga.

Kuniks kõik varisema hakkas

Anfieldil toimunud avamäng küll kaotati 0:1, kuid 9. aprillil õnnestus kodumurul punased 4:2 selili panna: tulemuseks koht Meistrite liiga poolfinaalis.

Paraku sai kolmel rindel rüngamine klubile aga saatuslikuks…

13. aprillil tehti Bundesliga 31. voorus 1:1 viik Hamburgiga, kuid kuna Dortmund kaotas samal ajal Kaiserslauternile, näis kõik veel kontrolli all. Edu Die Schwarzgelbeni ees oli ikkagi viis punkti.

Nädal hiljem kahanes see aga kahe peale, sest Bundesliga 32. voorus kaotati 1:2 Werderile.

Seejärel, neli päeva hiljem, tuli Leverkusenil sõita juba Manchesteri, kus ootas ees Meistrite liiga poolfinaali vastane United. Häbisse Old Traffordil siiski ei jäädud, sealt naasti 2:2 viigiga.

Samas naasti sealt pooltühja paagiga, sest kui kolm päeva hiljem Bundesliga eelviimases voorus Nürembergiga mängiti, kaotati väljalangemislahingut pidanud klubile 0:1. Ja nõnda samal ajal võidurõõmu tundnud Dortmund neist punktiga mööda lipsaski…

Haavade lakkumiseks Leverkusenil siiski aega ei jäänud, sest 30. aprillil ootas ees Meistrite liiga poolfinaali korduskohtumine. Unitediga peeti koduväljakul maha tuline duell, kust jäi näppude vahele 1:1 viik. Toona kehtis eurosarjades aga praeguseks kaotatud võõrsil värava reegel, mis sakslased eurosarja finaali aitas!

See viimane lootus

Ehk 1. mai seisuga oli Leverkusenil jätkuvalt võimalik võita kolm karikat: Meistrite liiga, Saksamaa karikas ja – väikese õnne kaasabil – ka Saksamaa meistritiitel.

Esimesena, 4. mail, selgus Bundesliga saatus. Leverkusen võõrustas Berliini Herthat, kes 2:1 ka alistati. Ainult et sama suutis ka Dortmund – 2:1 võit Werderi üle – mis tähendas, et tiitel jäi ikkagi tööstuslinna.

Nädal aega nukrutsetud, ootas Leverkusenit seejärel eest DFB Pokali-finaalmäng, kus vastaseks Schalke 04. Nemad olid kullamatšis oma nime väärilised, virutades Leverkuseni võrku neli palli ja napsates 4:2 võiduga tiitli Leverkuseni nina alt endale.

Kaks läinud, oli Leverkuseni ainus lootus veel Meistrite liiga, kus tuli vastu minna aga suurele Madridi Realile.

Ja siis… Zidane

Hispaanlased läksidki Rauli 9. minuti tabamusest Glasgow’s Hampden Parkil toimunud finaali juhtima, kuid kõigest viis minutit hiljem seadis Lucio jalule 1:1 viigi. Siis juhtus aga see, mis on talletunud pea kõikide tõsiseltvõetavate vutifännide mäludesse.

Roberto Carlos andis avapoolaja viimasel minutil vasakult äärelt kõrge palli kasti joonele, kust toona maailma parimaks jalgpalluriks peetud Zinedine Zidane selle üle puusa püüdmatult Hans-Jörg Butti selja taha kõmmutas.

1:2 kaotusseisust riietusruumi läinud Leverkusen naasis teiseks poolajaks platsile küll kindla sihiga – lüüa viigivärav – kuid seda ei suudetud. Põhisüüdlasteks olid sealjuures Reali väravavahid, algkoosseisus alustanud Cesar Sanchez – kes sai aga 68. minutil vigastada – ja tema asemel sekkunud verinoor Iker Casillas.

1:2 kohtumine lõppeski ja kõigest 12 päevaga oli Leverkuseni kolmikvõidu unistus purunenud tuhandeks killuks.

Neverkusen no more

Sellest ajast saati ongi Leverkuseni Bayer kandnud endaga kaasas Neverkuseni hüüdnime ja taaka, sest ka pärast seda pole klubil õnnestunud midagi võita. Hooajal 2010/11 jäädi Bundesligas taas teiseks, karikafinaalis jäädi kuldmedalita nii 2008/09 kui ka 2019/20.

Ent nüüd, 22 aastat hiljem, õnnestus neil peatreener Xabi Alonso abiga – kes jääb klubisse ka järgmiseks hooajaks paigale – see needus lõpuks murda. Leverkuseni Bayer on 2023/24 hooaja Saksamaa meister!

P.S. Leverkuseni Bayeri jalgpalliklubi pole Bundesligas tänavu 29 vooru jooksul veel kaotusekibedust tundnud. Vähe sellest, kui haarata siia juurde teised sarjad – Saksamaa karikasari ja Euroopa liiga – ollakse võitmatu juba 43 järjestikuses kohtumisest (38 võitu, 5 viiki). Seega pole välistatud, et Neverkuseni nimi pestakse maha veelgi võimsamalt: kolme karika ja võitmatu hooajaga.