Maccabi restart on küll nukker, aga annab tulevikuks väetist

Kahel viimasel Euroliiga hooajal finaalturniirilt ühe võidu kaugusele jäänud Tel Avivi Maccabit ootab sel suvel sisuliselt täielik restart, kuna eelmistel hooaegadel klubi vedanud kvartett on Iisraeli hiiuga kas juba hüvasti jätnud või teeb seda suure tõenäosusega õige pea.

Hispaania poolt kodustatud ameeriklasest tagamees Lorenzo Brown ütles küll juuni alguses, et kavatseb Maccabis jätkata, aga umbes kolm nädalat hiljem liitus ta valitseva meistri Ateena Panathinaikosega, kes pakkus augustis 34-aastaseks saavale jänkile kolme aasta pikkust lepingut, mis toob talle sisse umbes 1,7 miljonit eurot hooaja kohta.

Üleminek on mängija perspektiivist vaadates täiesti arusaadav. Brown siirdus tugevamasse klubisse ja teenis ka palgatõusu, kuna eelmisel hooajal maksis Maccabi talle 1,4 miljonit eurot.

Karjääri parima hooaja teinud tsentrit Josh Nebot pandi kevade lõpus paari erinevate tiimidega ning hiljuti Sloveenia kodakondsuse saanud ja Luka Dončićiga koos mängima hakkav põrkepall liitus lõpuks Milano Olimpiaga.

Maccabi liider ja individuaalselt Euroliiga üks etemaid mehi Wade Baldwinteatas Maccabist lahkumisest eelmisel nädalal pärast triumfi Iisraeli meistrivõistlustel. Ameeriklane selgitas, et kuigi otsust oli raske vastu võtta, tegi ta selle sõja tõttu mõeldes oma pere turvalisusele.

Huvitaval kombel pole Baldwini kohta eriti spekulatsioone, kuhu ta võiks liikuda. Euroopa tunnustatuim korvpalliportaal BasketNews raporteerib, et temast huvitub Istanbuli Fenerbahce, aga tõele au andes võiks tagamees väga tõsiselt mõelda ka NBA peale, sest kuigi Baldwin pole Euroliigat võitnud, on individuaalselt nii hea pallur, et raske on näha, kuidas ta viib Euroliigas oma mängu uuele tasemele.

Pealegi on Baldwin 28-aastane ning kunagisest tuulepeast ja ülbikust on saanud märksa küpsem inimene ja pallur. Praegu tundub parim aeg end unistuste liigas taas proovile panna ning kui juba NBA meistriks kroonitud Boston Celtics tahtis endale Gabriel Lundbergi, siis Baldwin võiks olla mitme Põhja-Ameerika klubi radaril.

Ainsana pole Maccabi kvartetist täiesti selge Bonzie Colsoni tulevik. Ääremängijal on Iisraeli hiiuga järgmiseks hooajaks küll leping, aga usaldusväärsed allikad panevad teda paari Fenerbahcega. Ka Iisraeli meedia raporteerib kindlas kõneviisis, et Colson on minemas ehk kus suitsu, seal tuld ja oleks šokk, kui 28-aastane jänki Maccabis jätkaks.

Maccabil suurimad tõkked

Maccabil on küll paljude mängijatega kontrahtid, aga tähtede lahkumine jätab nad igal juhul väga raskesse seisu. Sest kui viimasel kahel hooajal on kuuekordne Euroliiga meister olnud peaaegu kõige kõrgemas mängus, siis Tamir Blatti, Jasiel Rivero ja teiste vedamisel võib selle välistada. Maccabi seisab silmitsi ohuga taanduda täielikuks lihtsurelikuks, kelle jaoks oleks play-in’i jõudmine vaat et eneseületus.

Oded Kattashi juhendatava tiimi seisu teevad keerulisemaks kolm tõika. Esiteks on paljud tippmängijad juba klubi vahetanud või jäävad paikseks ning praegu on turul saadaval vaid üks A-kategooria täht – end Euroliiga parimaks väikeseks ääreks pidav Will Clyburn. Tema seisus on küll suur, aga ameeriklase viimased kaks hooaega Istanbuli Anadolu Efesis näitasid, et Clyburn ei pruugi enam olla sel tasemel nagu oma hiilgeajal Moskva CSKAs.

Maccabisse sobinuks hästi Fenerbahces leiba teeninud tsenter Johnathan Motley, aga keskmängija läks aste madalamale EuroCup’i, lüües käed teise Tel Avivi satsi Hapoeliga, tõustes klubi ajaloo kõige kallimaks mängijaks – Iisraeli meedia väitel teenib ta hooaja eest 1,4 miljonit eurot.

Motley, keda Maccabi tahtis, üleminek kergitas kulme, sest ehkki ameeriklasel on mõni suur puudus, pole kahtlustki, et tegemist on Euroliiga kaliibriga mängijaga, kes suudab paljude vastu korvialust domineerida.

Tõsi, mõni kõlava nimega mees on saadaval. Näiteks viimased hooajad Monaco särki kandnud tagamees Jordan Loyd ja suurte ootustega Panathinaikosesse palgatud Luca Vildoza ning ehkki mõlemad annaksid Maccabile midagi juurde, pole kaugeltki tegemist Browni ja Baldwini tasemel tagameestega.

Muidugi, Maccabi saab alati vaadata NBAst väljajäävate mängijate poole, kuid viimased kaks hooaega on ilmekalt tõestanud, et nende pallurite puhul on tegemist paraja loterii mängimisega. Kendrick Nunni ja Panathinaikose edulugu on erand, pealegi ootavad unistuste liiga kohta jahtivad mehed üldjuhul võimalikult kaua, enne kui Euroopasse siirduvad. Seega võib keegi küll Maccabile Põhja-Ameerikast appi tulla, aga kui seda tehakse septembris või oktoobris, läheb neil paratamatult omajagu aega, et end siinse korvpalliga kurssi viia ja kohaneda.

Teiseks on Maccabi rahaline seis paras küsimärk. Jah, klubi pole pankroti äärel, aga nad eelmisel hooajal Euroliiga mängudeks Belgradi sundinud sõda on jätnud oma jälje, kuna piletimüügist saadi suures plaanis vaid kopikaid ja logistika muutus hoobilt nii keerulisemaks kui ka kulukamaks.

Kolmandaks teeb jätkuv sõda mängijate meelitamise märksa keerulisemaks. Eriti kehtib see tippmängijate ja perega pallurite puhul, kes ei vali leivaisa suuresti raha, vaid ka muude faktorite põhjal.

Iisraelis räägitakse, et kui varasemalt mindi sinna mängima suurima hea meelega, kuna palk ja kliima on tasemel ning sisuliselt kõik räägivad inglise keelt, siis sõda on muutnud mängijad tohutult ettevaatlikuks. Näiteks toodi kanadalane Tyler Ennis, kes liitus hooaja lõpusirgel Hapoeliga, aga esindab uuel hooajal Itaalia klubi Veneetsia Reyerit, kuigi Tel Avivi tiim pakkus talle suuremat töötasu.

See tähendab, et Iisraeli klubid täiendavad end palju liigasiseste üleminekutega ja kuigi kohalikud meistrivõistlused on tugevad, pole seal nii palju heal tasemel mehi, et Maccabi suudaks end Euroliiga koorekihis hoida.

Mehed lähevad, aga miljonid tulevad

Samas on selge, et Maccabil ei tasu kvartetti taga lõpmatult taga nutta, sest iga uus algus tähistab ka uusi võimalusi. Kui fännid on pikalt taga nutnud rohkem kohalikke mängijaid, siis nüüd on nende soovi rahuldamiseks ideaalne aeg.

Pealegi pole see teps mitte esimene kord, kui Maccabi kaotab pärast edukat hooaega olulisi lülisid. 2014. aasta suvel, pärast triumfi Euroliigas, lahkusid klubist finaalturniiri MVP Tyrese Rice ja Ricky Hickman.

Tollele hooajale järgnesid küll rasked aastad, aga 2017/18 hooajal saadi vormikõver tagasi ülespoole ning lõpuks ehitati tiim, mis võinuks Browni hinnangul tänavu Vana Maailma tugevaima klubisarja võita, kui vaid Baldwin poleks veerandfinaalseerias Panathinaikose vastu esimeses kohtumises vigastada saanud.

Ehkki Maccabil on võistkonna ülesehitamisel mitu tõket, on tähtede kaotamisel ka üks positiivne külg. Iisraeli meedia teatel saadakse Baldwini, Browni ja Colsoni eest väljaostusummana umbes 1,5 miljonit eurot, lisaks säästetakse palju palkade pealt. Ajaleht Israel Hayom arvutas kokku, et suure neliku lahkumine säästab Maccabile umbes 4,7 miljonit eurot.

Tulevikuks on see väärtuslik seeme, sest ääretult raske on näha, kuidas Maccabi peaks uueks hooajaks kokku saama võistkonna, mis võitleb taas finaalturniirile pääsemise nimel. See on suisa sisuliselt võimatu.