Madridi Real koges Euroopa koorekihis 20 aastat põuda
Madridi Reali korvpalliklubi võitis möödunud nädalavahetusel Vana Maailma rekordit tähistava 11. Euroliiga tiitli. Samas on huvitav märkida, et lõviosa neist tuli 20. sajandil ning pärast 1995. aasta triumfi tuli järgmist oodata 20 aastat.
Samas ei tähenda see, nagu oleks Hispaania kuninglik klubi olnud tol ajajärgul Euroopas varjusurmas. 1997. aastal võideti Saporta karikas, kümme aastat hiljem Vana Maailma tugevuselt teine sari EuroCup ning Euroliigas jõuti 2013. ja 2014. aastal finaali, kus tunnistati vastavalt Olympiakose ja Tel Avivi Maccabi paremust.
Reali tõusus tagasi Euroopa kõige kõrgemasse tippu mängis üliolulist rolli Pablo Laso. Mängijana Madridi klubi särgis Saporta ja Hispaania karika kuldmedali kaela saanud kunagine rünnakute dirigent palgati 2011. aastal võistkonna peatreeneriks ning tema käe all võitis Real kuus tiitlit nii Hispaania meistrivõistlustel, karikavõistlustel kui ka superkarikal.
Edukad oldi ka Euroliigas. Laso ajastul jõuti tervelt seitse korda finaalturniirile ning lisaks 2015. aastale tõsteti ihaldatud trofee pea kohale ka kolm hooaega hiljem. Küllap töötaks Laso Realis edasi ka praegu, kuid eelmise hooaja Hispaania meistrivõistluste ajal sai ta infarkti ning juulis otsustas klubi juhendajaga lahku minna. Käik teenis palju kriitikat, sest kuigi tervisemure oli väga tõsine, avaldas Laso paar nädalat hiljem, et temaga on kõik korras ja tema süda on ideaalses korras.
Ehkki Lasot praegu Reali treeneripingil pole, juhendab klubi alates 2014. aastast tema käe all töötanud Chus Mateo, kes pole sel hooajal teinud võistkonna mängufilosoofias ühtegi drastilist muudatust. Milleks maitsvat retsepti muuta, või mis?
Raha jagub, aga noored on hinnas
Reali tõusus tagasi Euroopa tippu ei saa muidugi “süüdistada” vaid Lasot. Vana Maailma mängijalegendid nagu Rudy Fernández, Sergio Llull ja Felipe Reyes näitasid Laso käe all karjääri vaat et paremat mängu.
Kuigi Real on tihti toimetanud Euroopa ühe suurema või suurima eelarvega, pööratakse palju tähelepanu kvaliteetsele noortetööle. Nõnda on nende akadeemiast suurde korvpalli tulnud näiteks Nikola Mirotić ja maailma üks paremaid korvpallureid Luka Dončić. Kui neist esimene lahkus Realist NBAsse hooaeg enne 2015. aasta tiitlivõitu, siis teine krooniti 2018. aastal Euroliiga meistriks.
Sealjuures tuleb märkida, et möödunud nädalvahetusel Kaunases tegi Real kuldse duubli, sest võideti ka Euroliiga noorteturniir. Seal säras 17-aastane viskav tagamängija Hugo Gonzalez, kes juba jõudnud Hispaania meistrivõistlustel Reali esindusmeeskonna eest väljakul käia.
Reali kahjum on tohutu
Noorte kasvatamine ja seeläbi esindustiimi jõudu juurde saamine on seda olulisem, et Reali korvpalliosakond toob klubile tohutut kahjumit. Näiteks vahemikus 2018-22 oldi punases tervelt 102,84 miljoni euroga ning käimasoleva hooaja eel sooviti palgafondi 22 protsendi võrra kärpida. Eeldatavast kahjumist see aga ei päästa, kuivõrd selleks planeeriti 23,6 miljonit eurot. Kui hooajal 2021/22 oli Reali eelarve 41 miljonit eurot, siis käesolevaks hooajaks sooviti seda kärpida kuni 32 miljoni euro peale.
Samas ongi suur rahaline kahjum Euroopa tippude jaoks paratamatu, sest kuigi korvpall on Vanas Maailmas väga populaarne ja Euroliiga menukus tõuseb aasta-aastalt, ei ole suudetud võistlust teha piisavalt atraktiivseks, et tele- ja sponsortulu kahjumit märgatavalt korvaks, rääkimata kasumisse jõudmisest.
Real ja Barcelona peavad tänama jalgpalli, et nende korvpalliosakonnal on nõnda palju raha. Mitmed klubid, näiteks Ateena Panathinaikos ja Olympiakos kuuluvad korvpalli armastavatele miljonäridele. Valencia peasponsoriks on Hispaania rikkaim inimene Juan Roig, kelle väärtuseks hinnatakse enam kui neli miljardit eurot. Muide, kui samuti Euroliigas mütanud Valencia selle hooaja eelarve (silmas on peetud kogu klubi eelarvet. Meeste esindustiimile jagus 17,050 miljonit eurot) oli 24,2 miljonit eurot, siis Roig ja tema abikaasa maksid sellest tervelt 15,65 miljonit eurot.
Tiitlid on Euroliiga võlu, kahjum paratamatu valu.
