Manchester City esimene ja viimane võimalus
Oleks kahtlemata sümboolne, kui Abu Dhabi rahade toel tippu jõudnud uusrikas Manchester City võidaks viimase “vana” FIFA klubide MM-i. Üks on selge: kõik ootavad neilt just seda.
Meistrite liiga võitja on reeglina soosik. Euroopa parimad on kergitanud viimast kümmet MM-karikat – viimati ei suutnud seda Chelsea, kes 2012. aastal Corinthiansile kaotas. Ja nad olidki omaette nähtus, niigi Meistrite liigat võites kõiki ootuseid ületanud meeskond, kes uue hooaja esimese nelja kuu järel võidukale peatreenerile kinga andis.
Sealt alates on aga kõik Euroopa esindajad olnud siinse taseme tõestuseks (ehk on ka Chelsea 2021. aasta selles erandlik … vabandust, fännid). Müncheni Bayern 2013. ja 2020. aastal, Real Madrid koguni viiel korral, 2019. aasta Liverpool ja 2015. aasta Barcelona – kõik nad võivad väita, et olid sel ajaperioodil igas mõttes maailma parimad meeskonnad.
Nüüd ollakse üsna üksmeelselt samal arvamusel Manchester City osas. Lõuna-Ameerika meistrit peetakse tavaliselt klubide MM-il Euroopa suurimaks ohustajaks, olgugi et viimasest kaheksast finaalist on nad jõudnud vaid nelja. Teiste õnnestumiseks oleks aga vaja midagi väga erilist. Tasemevahe on vägagi reaalne.
Just sel põhjusel on FIFA otsustanud klubide MM-i kontseptsiooni muuta. Järgmisel korral kohtutakse 2025. aasta suvel, kui klubide MM asendab maailmajagude karikaturniiri. 32 võistkonda mängivad juunis-juulis samas süsteemis, mida tunneme maailmameistrivõistlustelt. FIFA käis esimest korda idee lauale 2016. aastal, sai (peaaegu) kõigilt kriitikat ja otsustas selle ikkagi ellu viia. Raha otsustab. Sestap oleks ka City võit sümboolne.
Kui arvestada suvel ootavat EM-i, aasta hiljem toimuvat klubide MM-i ja 2026. aastal peetavat 48 meeskonnaga MM-finaalturniiri, jõuame üsna lähedale orjusele, mille ÜRO 1948. aastal justkui keelustas. Kodumaa esindamine on paljude jalgpallurite jaoks endiselt suurim tunnustus, kuid nagu teisedki, peavad nad palga töölt välja teenima.
Kas kujutate ette Kevin De Bruynet – kes kahe aasta pärast on 34 – tõstmas juuli keskel pea kohale klubide MM-i trofeed ja juba augusti esimeses pooles Premier League’i uut hooaega alustamas? Parimatest parimad ei saa kolm aastat järjest sisuliselt üldse puhata ja kes teab, milline rahvusvaheline superliigakarikas 2027. aastaks leiutatakse. Parem hetkel sellele mitte mõelda.
Kõik artiklis märgitud kellaajad on Ida-Euroopa aja järgi (GMT+2).
Manchester City – Fluminense
Reedel kell 20.00
Poolfinaalis jalutas City kergelt mööda jaapanlaste Urawa Red Diamondsist, kuid kodutandril pole nende vorm laitmatu olnud – enne Saudi Araabiasse lendamist võideti viimasest kaheksast mängust vaid kolm. Nendegi mängumootor ei käi alati täistuuridel.
Lõuna-Ameerika esindaja Fluminense alistas teises poolfinaalis Al-Ahly (Egiptus). Fluminense mängib niivõrd suurtele panustele esimest korda, aga see ei tähenda, et nende ridadest tuttavaid nimesid ei leiaks: platsile võivad joosta kauaaegne Reali vasakkaitsja Marcelo, lõhkuv poolkaitsja Felipe Melo ja Ganso, keda kunagi Neymariga võrdväärseks talendiks peeti.
Meeskonnad armastavad sarnaselt mängida, olles vastavalt Premier League’i ja Brasiilia Serie A parimad pallivaldamises (mõlemad 62%), edukate söötude arvestuses (keskmiselt mängus 574:487 City kasuks) ja söödutäpsuses (90% – 88% Fluminense kasuks).
Brasiilia klubid on kaotanud kolm viimast finaali, kus nad aastatel 2017, 2019 ja 2022 osalesid, kuid viimased kaks lõppesid lisaajaga ning 2017. aastal piisas Real Madridile võiduks ühest tabamusest. Kokku on brasiillased alates 2005. aastast võitnud kolm ja kaotanud neli finaali.
Ka City juhendaja Pep Guardiola ei ole klubide MM-il veel ainsatki mängu kaotanud. 2009. ja 2011. aastal triumfeeris ta Barcelona, 2013. aastal Müncheni Bayerni juhendajana. Tema käe all mängivad võistkonnad olid enne tänavust turniiri kuue kohtumisega löönud 18 (keskmiselt kolm) ja lubanud endale lüüa kaks (keskmiselt 0,33) väravat, muster jätkus ka 3:0 võiduga Red Diamondsi üle.
