Mida uut pakub meile Pariisi olümpia?

26. juulil avapaugu saaval Pariisi suveolümpial läheb 21 päeva jooksul väljajagamisele 329 medalikomplekti 32 erineval spordialal. Kui lõviosa neist on meile varasematest olümpiatest tuttavad, siis leidub ka mõningaid, mis debüteerivad just nimelt Pariisis.

Näiteks selguvad just Prantsusmaa pealinnas ajaloo esimesed olümpiavõitjad breiktantsus. Just nii, 1970ndatel New Yorgi eeslinnadest – peamiselt Bronxist – alguse saanud breik on jõudnud otsapidi olümpiale.

Kuigi breigi hip-hopist läbi imbunud juured asuvad selgelt tänaval, kus kehtivad kirjutamata, mitte kirjutatud reeglid, on sealgi parimaid selgitatud juba 1990ndatest alates. Oma suurvõistluse debüüdi tegi breik 2018. aastal Buenos Aireses toimunud noorte olümpial ning tänu oma suurele populaarsusele – eriti noorte seas – on praeguseks jalaga lahti löönud ka suure spordipeo ukse.

Eesmärk: hävita vastane

Pariisi olümpial astuvad võistlustulle 16 B-poissi ja B-tüdrukut – just nõnda breiktantsijaid skeenesiseselt nimetatakse –, kes hakkava üks-ühele duellides teineteist paika panema. Ja sedagi sõna otseses mõttes.

„Breiktantsu mõte on oponendi pähe tungida. Ala kogu point ongi vastase häbistamine,“ sõnab näiteks breiktantsu mullune maailmameister, ameeriklane Victor Montalvo, kes on kohal ka Pariisis, otsekohaselt.

Ameeriklase sõnul on igal breikaril oma firmamärgid ja sisse õpitud liigutused, kuid kõige olulisem on omada siiski võimalikult suurt areaali. Seda seepärast, et mitte keegi neist ei tea, mis muusika ja rütmi järgi on vaja lavale astudes breikima hakata.

Seda, kumb tantsija jääb duelli lõppedes peale, otsustavad kohtunikud, kes hindavad tehnikat, tantsulist mitmekesilisust, esituse/trikkide puhtust, musikaalsust ja originaalsust.

Küsimärk nimega „tulevik“

9. ja 10. august on siis need kuupäevad, mil Concordi väljakul selguvad ajaloo esimesed breiktantsu olümpiavõitjad ja, kes teab, äkki ka viimased, sest 2028. aasta Los Angelese mängude kavva breik ei kuulu.

Kuigi… arvestades Rahvusvahelise olümpiakomitee tänavaspordi crush’i, ei tundu see siiski ülemäära tõenäoline. Ent eks Pariis ole breikarite, või tähendab, b-poiste ja b-tüdrukute jaoks tõehetk.

2023. aasta breiktantsu MMi tipphetked:

Rohkem täiesti uusi alasid Pariisis kavas polegi, kuid sellegi poolest on olümpiamängude programmis korrektuure tehtud: näiteks tõstmises on vähendatud kaaluklasside arvu 14-lt 10-le.

Ümber on asju mängitud ka kärestikuslaalomis. Kui varem selgitati seal paremaid ükshaaval – vastavalt kas kanuus või süstas – siis nüüd tutvustatakse olümpiaavalikkusele esimest korda sellist asja nagu süstakross.

Oma olemuselt on see samasugune tavalisele slaalomile, kus sõitjatel on ette markeeritud väravatega rada, kuid selmet läbida seda ükshaaval ja järjepanu, saadetakse nüüd stardist minema neli aerutajat korraga: järgmisesse ringi on asja neist kahel paremal.

Hing kinni vee alt läbi

Nõnda tuleb sportlastel arvestada mitte ainult väravate ja vooluga, vaid ka teineteisega. Muide, lisaks väravatele on süstaatleetidel kohustuslik teha võistluse ajal ka ettenähtud kohas eskimo pööre (inglise k – Eskimo roll) ehk teha vee all läbi käies 360-kraadine täistiir.

Süstakrossi valitseva maailmameistri Joe Clarke’i sõnul on säärane uuendus ainult hea, sest kaasab pealtvaatajaid: „Kui tavaline slaalomivõistlus võis kesta üle tunni ja muutuda igavaks, siis nüüd räägime 45-sekundilistest lahingutest, mis toovad inimesed tooli äärele. Just omavaheline duell on see, mis publikut kõnetab, sest sportlased võivad pärast kohutavat algust ikkagi lõpetada esimesena. Või siis kukkuda eksimuse tõttu viimaseks.“

Süstakrossi stiilinäited tänavuselt Krakowi MK-etapilt:

Ent muudatusi on tehtud mujalgi. Näiteks Tokyos oma olümpiadebüüdi teinud sportronimises jagatakse sel korral välja kaks medalikomplekti. Kui kolm aastat tagasi selgitati parimad kolme ala – seinal ronimise, kiiruse peale ronimise ja köisjulgestusega ronimise – kokkuvõttes, siis nüüd on kiirronimine sellest kompotist lahku löödud.

Kiirronimise maailmarekordimehe ameeriklase Sam Watsoni sõnul on see hea lüke: „Mina olen väga õnnelik, et seda tehti, sest varasemalt paluti olla meil samaaegselt justkui ujuja ja sukelduja. Kujutage ette spordiala, kus teil tuleb sukelduda võimalikult sügavale, kuid seejärel ujuda pinnale ja hakata seal krooli ujuma. Nendeks treenimine on ju nii erinev!“

Watsoni kiirronimise maailmarekordisooritus:

Lisaks sportronimisele on Tokyos debüteerinud aladest Pariisis kavas ka rulasõit – mehed ja naised võistlevad nii tänava- kui ka pargisõidu – ja surf, mis ei toimu aga üldsegi Prantsusmaa pinnal, vaid hoopiski 16 000 km eemal, Tahitil, mis on üks Prantsusmaale kuuluvatest meretagustest territooriumidest.

Sealse Teahupo’o ranna ja Vaikse ookeani rolli Pariisi olümpiamedalites ei tasu sealjuures pisendada, sest kui MMidel selguvad parimad surfarid kümne sõidu koondtulemusena, siis olümpial toimub kõigest neli sõitu. Ehk juhuse (loe: laine) roll on nõnda suurem.

Ent nagu Pariisis võistlev austraallanna Tyler Wright kinnitab, sellega on surfarid sellega tegelikult arvestanud: „Kindlasti tekitavad ookeanilained paljudes frustratsiooni, kuna võib tunduda, et see või teine sportlane on tegelikult palju parem, kuid ei saanud lihtsalt võimalust. Ent meie alaga on vahepeal lihtsalt nii, et parim alati ei võida, sest ookeanil on mängida oma roll.“

Üle riigi laiali

Lisaks Pariisile ja Teahupo’ole võõrustavad olümpiamänge veel 62 linna üle kogu Prantsusmaa – tõsi, selle numbri kunstlikuks suurendamiseks loevad prantslased ka Pariisi külje all olevat Versailles’id eraldi linnaks. Maitse asi, I guess.

Kui aga päris linnadest rääkida, siis Lyon, Saint-Etienne, Nice, Bordeaux, Nantes ja Marseille võõrustavad kõik jalgpallimänge, Lille’is peetakse korvpalli alagrupimängud ja selguvad tänavused käsipallitšempionid. Marseille’i inimesed saavad olümpiahõngu nuusutada sealjuures veel ka tänu purjetamisele, mis Vahemere rannikul üle nädala vältab.

Suur spordipidu Prantsusmaal saab alguse 26. juulil ja kestab 21 päeva, 11. augustini.