Mike Jamesi tuleb õppida armastama
Mitmed Euroliiga mängijad ja treenerid on korduvalt öelnud, et Vana Maailma tugevaima klubisarja individuaalselt parim pallur on Mike James. 33-aastane ameeriklane, keda fännid kas vihkavad või armastavad. Pigem on tunded muidugi negatiivsed…
Miks? Sest James on väga palju palliga, võtab tohutult enda peale ning seetõttu on ka suur hulk tema viskeid väga raskeid, punnitatud. Ning et Euroopa korvpallifännid hindavad eelkõige võistkondlikku mängu, polegi üllatav, miks Jamesi puhul pole halle toone, vaid üks või teine äärmus.
Ka siinkirjutaja on aastaid näinud Jamesi mängijana, kes on küll individuaalselt vägev, aga temaga midagi suurt ei võida. Aastaid Euroliiga tippklubides leiba teeninud ameeriklase auhinnakapis polegi ühtegi Euroliiga trofeed ning VTB, Kreeka ja Prantsusmaa meistritiitlid on küll toredad, aga temasuguse palluri karjääri need ei defineeri.
James pole ainult ründemängija
Jamesi suhtes kehtiv paradigma hakkas paremuse poole nihkuma eelmise hooaja lõpus. Euroliiga veerandfinaalseerias Tel Avivi Maccabi vastu, mille tema klubi AS Monaco võitis 3:2, tegutses James tihti väga meeskondlikult ilmselge sooviga kaaslasi mängu tõmmata ja Monacot nõnda paremaks teha. Muidugi, kui kolleegide sooritused ajasid lati maha, nägime vana head Jamesi – põrgatus-põrgatus-põrgatus ja raske-raske-raske vise. Aga kui kaaslased ei aita, siis polegi ju muud valikut…
Paradigmat aitas muuta ka tõik, et James ei pingutanud Maccabi vastu ainult rünnakul, aga ka kaitses. Ja kui jänki annab vastaste pidurdamisel endast parima, on tegemist väga hea kaitsjaga ning ka Monaco peatreener Saša Obradović kostis, et tegelikult on tema võistkonna suurim staar nende üks paremaid kaitsjaid.
Monaco jaoks algas käimasolev Euroliiga hooaeg raskelt, kui esimestes mängudes jäädi alla Valenciale ja Bologna Virtusele. Kui esimeste vastu oli James suurepärane, siis Itaalia satsi vastu märksa kahvatum. See andis taas platvormi neile, kelle jaoks pole James midagi erilist ning temaga Euroliigat ei võida.
Suure koormusega efektiivne
Järgmised neli lahingut on Monaco aga võitnud ja Jamesi kohta ei saa öelda ühtegi halba sõna. Tema viimase nelja vooru keskmised näitajad on 20 punkti, 6,5 resultatiivset söötu ja 4,25 lauapalli. Hooaja kokkuvõttes on ta kahepunktiviskeid tabanud 58,1 ja kaugviskeid 43,6 protsendiga ehk suurest koormusest hoolimata on veidi ka NBA õhku nuusutanud põhjaameeriklane toimetanud efektiivselt. Kui vaid vabavisked – protsent kõigest 63,6 – paremini kukuksid, aga arvestades, et Jamesi Euroliiga karjääri keskmine tabavus ühepunktivisetel on 80,4 protsenti, siis paistab tõenäoline, et senise hooaja alguse tabavuse võib kirjutada tööõnnetuse alla.
Väheoluline pole seegi, et James on säranud ka otsustaval hetkel. Kuuenda vooru 72:66 võidukohtumises Milano Olimpia vastu tabas ta 14 sekundit enne normaalaja lõppu raskena näinud kaugviske, mis tegi seisuks 70:66 ja sisuliselt kindlustas Monacole võidu.
Selge on ka see, et James on Euroliiga ajaloo üks paremaid ründemängijaid. 249 kohtumisega on ta keskmiselt toonud 16,2 punkti, millest etemat on suutnud vaid Anthony Parker (16,3), Kaspars Kambala (16,7) ja Alphonso Ford (22,2). Kokku on Monaco liider visanud 4038 silma ning tema ette jäävad Juan Carlos Navarro (4152), Nando De Colo (4303) ja Vassilis Spanoulis (4455). Kui Jamesil on vähegi jaksu paar-kolm hooaega veel teha ning ta püsib suurtematest vigastustest prii, pole mingit kahtlust, et temast saab Euroliiga ajaloo skoorikuningas.
Aga sellest suurem eesmärk on Vana Maailma tugevaim klubisari vähemalt korra võita. Eelmisel hooajal jõudis Monaco finaalturniirile, kus kaotati poolfinaalis kohutava kolmanda veerandaja tõttu Olympiacosele ning mõttetuks peetavas kolmanda koha lahingus tehti 78:66 säru Barcelonale.
Möödunud suvel tegi Monaco oma võistkonda sügavamaks nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi mõttes. Taas finaalturniirile jõudmine poleks mingi üllatus ning ehk õnnestub siis Jamesil oma võistkond tšempioniks tüürida. Tema karjäär väärib seda, see on selge kui päev!
