Mike Jamesil oli Kostas Sloukase kohta tuline õigus!

Kui mõtleme Euroliiga läbi aegade paremate mängijate peale, tulevad esmalt meelde näiteks Dimitrios Diamantidis, Juan Carlos Navarro ja Vassilis Spanoulis. Vana Maailma tugevaimas klubisarjas enim punkte visanud Mike James leiab, et selles vestluses võiks olla ka Kostas Sloukas.

Tänavu Ateena Panathinaikose 13 aasta pikkuse vaheaja järel Euroliiga meistriks aidanud ning finaalturniiri kõige väärtuslikumaks palluriks nimetatud Sloukas täidab kriteeriumid nii CV, statistika kui ka X-faktori osas.

34-aastane korvpallilinnast Thessalonikist pärit kreeklane on nüüd neljakordne Euroliiga meister ning tõstnud ihaldatud trofee pea kohale kolme erineva klubiga. Olympiacose, Istanbuli Fenerbahce ega Panathinaikosega võites ei sepistatud küll mingit suurüllatust, aga see pole ka põrmugi oluline.

Jah, neljal mehel on rohkem Euroliiga tiitleid kui Sloukasel, aga kui jätta välja viie võiduga Panathinaikose legend Fragiskos Alvertis, pole keegi neist 21. sajandil Vana Maailma tippsarjas pjedestaali kõrgeimale astmele astunud.

Numbrid ja see miski

Sloukas on Euroliigas osalenud 387 kohtumises ning uuel hooajal tõuseb ta kindlasti neljandaks, kuna tänane Kaunase Žalgirise tegevjuht Paulius Jankunas on vaid viie mängu kaugusel. 3697 punktiga on hellen kaheksas, 1700 resultatiivse sööduga kolmas.

Arvestades, 34-aastaselt oli Sloukas sel hooajal väga hea ning tema leping Panathinaikosega kehtib veel kaks hooaega, pole ühtegi märki, miks peaks tema suur karjäär lähiajal lõppema või statistika paigal tammuma. Pealegi, tänapäeva tippspordis on üha rohkem näha, kuidas sportlase kohta soliidses eas tegelased mängivad kaua-kaua ning kannavad põhiraskust. Miks peaks 190 cm pikkune pallur olema erand?

Suurte mängijate – mitte gabariitide, vaid kvaliteedi mõttes – tunnusmärgiks pole ainult vägev statistika ja lookas auhinnakapp. Neil on olemas see miski, see X-faktor, mis tõstab nad läbi aegade parima arutelus kolleegidest kõrgemale.

Näiteks on ju ka prantslane Thomas Heurtel Euroliiga resultatiivsete söötude pingereas esikümnes ja tulemuslikes passides mängu kohta suisa neljas, aga keegi räägi temast kui liiga ajaloo võib-olla ühest paremast mängujuhist. Pole viimastel aastatel Venemaal leiba teeninud mees ju kordagi Euroliigat võitnud ning enne Vana Maailma tugevaimast liigast lahkumist saatsid teda mitu skandaali, mis maalisid pildi rünnakute dirigendist, kellega oli keeruline riietusruumi jagada.

Ka Sloukase karjäär pole kulgenud skandaalideta, kui eelmisel suvel lahkus ta Panathinaikose igirivaalist Olympiacosest, kuna polnud rahul mänguaja ja oma rolliga tiimis. Olympiacose omanikud jäid aga peatreeneri Gergios Bartzokase selja taha ning see tõmbas Sloukase jätkamisele kriipsu peale.

Sloukasel on läbi aega parimale mõeldes olemas kõik kolm elementi: statistika, tiitlid ja X-faktor. Kreeklane on liidrinatuuriga mängija, kelle soontes voolab pahatihti jää. Ta on korduvalt otsustanud mängude lõppe ning säranud siis, kui tema leivaisa on seda kõige rohkem vajanud.

Võtkem kasvõi tänavuse finaali. Sloukas tõi Madridi Reali vastu üleplatsimehena 24 punkti, tabades väljakult kõik visked. Sealjuures tabas ta neljanda veerandaja keskel kaks väga olulist viset, mis andsid initsiatiivi taas Panathinaikosele.

Võtkem kasvõi selle hooaja veerandfinaalseeria Tel Avivi Maccabi vastu. Pärast kodus kaotatud avamängu vajas Panathinaikos kui õhku ning Sloukas viskas teises vaatuses 29 punkti, tassides omad 95:79 võiduni.

Võtkem kasvõi eelmise hooaja veerandfinaalseeria Fenerbahce vastu. Kolmandas mängus tabas ta viimase sekundi võiduviske, otsustavas viiendas kohtumises kostitas endist koduklubi 22 punktiga ja aitas Olympiacose nelja parema hulka.

Rohkem pole vast näiteid vaja…

Kes siis on Euroliiga kõige-kõigem?

NBAs on konsensuse kohaselt ajaloo parimast rääkides kaks valikut: Michael Jordan või LeBron James. Neil pole küll kõige rohkem meistrisõrmuseid, sest Bill Russelli mängijana võidetud 11 vastu ei saa mitte kunagi mitte keegi, aga tsenter tegi tegusid 1950. ja -60. aastatel, samal ajal kui Jordan ja James on tänapäeva tegijad, kelle karjääri ja vägevust on olnud võimalik palju hõlpsamalt analüüsida kui justkui iidsel ajal mänginud Russelli oma.

Unistuste liiga puhul on oluline märkida ka seda, et ameeriklased on palju rohkem statistikausku kui eurooplased, tänu millele on Jordanit ja Jamesi hõlpsam teistest esile tõsta. Aga Euroliigas…

Vana Maailma tugevaimas sarjas pole ühtegi mängijat, kes oleks erinevate näitajate poolest teistest pea või poole jagu üle. Euroliigas on väljakul käinud palju suurepäraseid pallureid, kellest mõned on jätnud liigale unustamatu jälje ning keda võib julgelt pidada üheks paremaks. Ent leida konsensust, et just see või need paar mängijat on igal juhul läbi aegade pingerea tipus, on sama hästi kui võimatu. Ja asi pole selles, et valikut on vähe, vaid objektiivselt vaadates on legendid võrdlemisi samasuguse pulga peal.

Üks mängija võinuks seda kõike muuta: Luka Dončić. Madridi Reali särgis Euroliigas juba 16-aastaselt debüteerinud sloveen müttas Vana Maailma tippsarjas kolm hooaega, enne kui läks NBAsse Dallas Mavericksi.

Kui Dončići esimene Euroliiga hooaeg oli nõnda noore mehe kohta küll suurepärane, aga suures plaanis mitte midagi erilist, siis teisel hooajal sai temast juba üks põhimees ja kolmandal hooajal liider, kes vedas Reali tiitlini ja võitis nii põhihooaja kui ka finaalturniiri MVP auhinnad.

Euroliigasse jäädes võinuks võtta mürki, et Dončić oleks purustanud sama palju rekordeid kui Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo jalgpallis, sest ta on erakordne mängija, kellel olid olemas kõik eeldused, et tõusta liiga ajaloo vaieldamatult parimaks.

Aga pole hullu. Kuigi Jamesi või Jordani tasemele Dončić ilmselt ei küündi, siis aegade parimaks NBAs mänginud eurooplaseks võib ta vabalt tõusta. Ja see pole teps mitte lahja sõna!