Miks lõppes Efesi uus ajajärk vallandamisega?

Korvpalli Euroliiga klubi Istanbuli Anadolu Efes vallandas pärast 24. vooru peatreeneri Erdem Cani, kelle ülesanne Ergin Atamani mantlipärijana oli viia Türgi hiid tagasi Vana Maailma tippu. Miks läks juhendaja missioon aga lörri?

Atamaniga kaks Euroliiga tiitlit võitnud – türklase hinnangul kolm, sest pooleli jäänud koroonahooajal oldi enneaegse lõpu eel liidrid – Efesi jaoks kulges möödunud suvi muutuste keerises.

Lisaks Atamanile lahkusid tiimist mitu olulist lüli, teiste hulgas võistkonna üks liidreid Vasilije Micić, kes siirdus lõpuks ometi NBAsse Oklahoma City Thunderisse. Efesi ladvik teatas, et lähitulevikus ootab neid ees säästurežiim, aga kuna käesoleval hooajal olid mitu prisket lepingut ja staari, oli eesmärk võidelda kõige kõrgemate kohtade nimel.

Eesti korvpallimeedias on Cani kohta palju räägitud, et tegemist on Euroliiga uustulnukaga. Jah, eelmisel hooajal Ankara Türk Telekomiga suurepärast tööd teinud ja klubi Vana Maailma tugevuselt teises sarjas EuroCup finaali tüürinud türklane polnud varem Euroliigas peatreener olnud, aga Can töötas üheksa aastat teise Istanbuli gigandi Fenerbahce abitreenerina ja sai teiste hulgas koos töötada legendaarse Željko Obradovićiga.

Lisaks veetis Can ühe hooaja NBA klubi Utah Jazzi abitreenerina, oli töötanud ka Türgi koondises ehk jutt olematust kogemusest tippkorvpallis oli sulaselge vale või võhiklikkus.

Mõne Türgi palluri kõrval täiendati end kahe hooaja vahel näiteks Baskonias säranud ja Euroliiga üheks paremaks mängujuhiks tõusnud Darius Thompsoniga, väga hea viskaja Derek Willise ja Türk Telekomiga EuroCup’is säranud Tyrique Jonesiga.

Efesi puhul oli selge, et nende suurimaks komistuskiviks võib osutuda vigastuskriis, sest kui võistkonna seitsme- või kaheksaliikmeline tuumik oli igati tasemel, siis nende selja taga oli mängijate kvaliteedis suur langus. Cani kahjuks traumad tulidki…

Vabandus, mille taha ei taha pugeda

Efes pidi vahepeal pallima olukorras, kus vigastusega olid korraga väljas Rodrigue Beaubois, Elijah Bryant, Will Clyburn, Tibor Pleiss, Ante Žižić ja Willis.

Muidugi, spordis ei taha ükski treener ega atleet vigastuste taha pugeda, aga Efesi käesolevat hooaega vaadates ei saa sellest ega selle mõjust kõrvale vaadata. Saksamaaga maailmameistriks kroonitud Justus Hollatz on teatud tasemel tipp-topp mees, aga Euroliiga taset ta ei kannata ning ei tohiks olla kohtumist, kus ta mängib üle kümne minuti. Aga näiteks 13. voorus Berliini ALBA vastu tuli mängujuhil rassida peaaegu 36 minutit ja Hollatz tegi ka hea kohtumise, aga ALBA polegi päriselt Euroliiga tasemel võistkond.

Samas tuleb Efesi juhtkonda kiita, sest Cani toetati ääremängija Mike Daumi ja tsentri Dan Oturu palkamisega. Vette visatud ameeriklased said oma ülesannetega hakkama kas hästi või kohati isegi suurepäraselt, aga suure vigastuskriisi ajal vajati täiendust ka tagaliini, kuid seda ei tulnud.

Efesi vigastuskriisi ilmestab hästi fakt, et Cani ajastul ehk 24 vooru jooksul osalesid vaid neli pallurit vähemalt 20 kohtumises. Järgmisena said enim mänge (15) kirja Willis ja Hollatz.

Väga halb kaitse

Kohe hooaja algusest oli selge, et 16-kordse Türgi meistri nõrgimaks küljeks on kaitse, sest kui rünnakustatistika oli üle keskmise hea, siis vastaste pidurdamisel kuuluti Cani ajal liiga nõrgimate sekka. Näiteks lubas Efes vastastel visata 100 rünnaku kohta 120,56 punkti.

Sealjuures kärises kaitses nii perimeetril kui ka korvi all, aga pahatihti ongi mõlemad elemendid omavahel seotud. Veidi lihtsustatult öeldes: kui tagameestest astutakse pidevalt mööda, on sul korvi alla vaja Walter Tavarest või Moustapha Falli, kuna vastasel juhul rebitakse sind kolmesekundi alas pooleks.

Võistkonna vedur Shane Larkin on eeskätt ründemängija, kelle kaitse pole kunagi olnud midagi imelist. Thompson pole kaitses mingi torbik, ent lukuks ei saa teda pidada ja rääkisid ju ka Baskonia asjapulgad eelmisel suvel, et Thompsoni lahkumise järel taheti tagaliini kedagi, kes oleks füüsilisem ja suudaks vastaste kõige ohtlikumat tagameest ohjata.

Perimeetrikaitses vajutasid Efesile tugeva pitseri Bryanti ja Beaubois’ traumad. Olgu, prantslane ei jätnud liiga palju mänge vahele, ent ta ei rassi ju vastaste rünnakustaaride vastu kõik 40 minutit, eriti olukorras, kus Can vajas temalt tugevat panust ka palli korvi viskamisel, kuna Thompson on rünnakul olnud nigel ja Larkini koormus on tohutu.

Korvialuse osakonna otsa vaadates oli selge, et sealt ei leia kaitses kolmesekundiala valitsejaid. Pleiss on küll 221 cm pikkune, aga pole kuigi liikuv ehk kattest mängu kaitsmisel jääb ta paratamatult hätta. Žižić on alati olnud rünnakule orienteerutd tsenter ning uus täiendus Jones jääb number viie peal Euroliigas veidi pisikeseks, samuti läks tal küllalt palju aega, et Vana Maailma tipptasemega kohaneda.

Statistikat vaadates pole Efesi kaitsemäng paranenud ka Oturuga, aga Nigeeria ja USA passiga tsenter suudab rim protector’i rolli täita paremini kui tema kolleegid. Lõppude lõpuks võivad sul küll ju olla mõned head individuaalsed kaitsemängijad, aga hea kaitse vundamendi valab ainult meeskondlikkus. Ja sellest jäi Efesil palju vajaka.

Eks ole näha, kas ja kuidas muutub Efesi kaitse uue peatreeneri Tomislav Mijatovići juhendamisel, kes on Efesis leiba teeninud viimased 14 aastat. Esimesed märgid on julgustavad, kuna 25. voorus võideti Milanot 79:73, aga kuidagi ei saa märkimata jätta, et Itaalia klubi on Euroliiga üks halvemaid rünnakutiime.

Käesoleva nädala voor võiks anda Mijatovići mõjust ja taktikalistest muudatustest täpsema pildi, kuna Efesil on olnud aega Tel Avivi Maccabi vastu valmistuda ja Iisraeli sats on rünnakul üle keskmise hea.

Horvaadi kuldne võimalus

Ehkki Efesi põhiprobleem Caniga oli kaitse, polnud ka rünnakul seis pilvitu. Eeskätt tuleb välja tuua võrdlemisi nigel kaugvisete tabavus, kuna 24 vooruga sai Türgi hiid sisse 35,42% kolmepunktivisetest, kuigi häid viskajaid jagub küllaga. Efesist kehvemini said kaare tagant sisse vaid neli klubi.

Samuti nappis Efesi rünnakus teravust. Näiteks tehti nende vastu 18,3 viga mängus, mis on liiga tagantpoolt teine tulemus koos Kaunase Žalgirisega. Tõsi, siinkohal ei saa vigastuste suunas näpuga näidata, kuna võistkonna teravaim mees Larkin on püsinud tervena, aga näiteks Thompson pole olnud korvi ründamisega nõnda aktiivne kui eelmisel hooajal Baskonias.

Efesi ja Cani teed läksid lahku pärast häbistavat 70:96 kaotust Žalgirisele, kus Leedu klubikorvpalli au ja uhkus juhtis juba teisel veerandajal vahepeal 30ga. Treener oli oma meeste peale pidevalt tulivihane, aga pallurid ei suutnud kohtumisse tuua mingit murrangut. Skeptikud ütleksid, et mängijad lihtsalt ei kuulanud enam juhendajat.

Usutavasti lõppes türklaste koostöö ka seetõttu, et üheksa vooru enne põhihooaja lõppu on Efesi seis Euroliigas küll raske, aga mitte pilvitu, kuid polnud mingeid märke, et mäng võiks Caniga märkimisväärselt paraneda ka olukorras, kus vigastused enam tiimi ei kimbuta.

Aastaid abitreenerina töötanud Mijatovićil on nüüd kuldne võimalus end Efesi juhtkonnale tõestada, kui viimasena play-in’i kohal olev Maccabi on neist kolme võidu kaugusel. Neljapäevane lahing Riias on seega ääretult oluline, sest kaotuse korral peab Efes leppima, et teist hooaega järjest pole neil sõelmängudele asja.