Miks on Bologna Virtus Euroliigas nii hea?

Veidi enam kui paarkümmend aastat tagasi Vana Maailma klubikorvpalli tippu kuulunud Bologna Virtus on nüüd kõrges mängus tagasi! Itaalia hiid on käesoleva Euroliiga hooaja suurim üllataja, kui 19. vooru järel hoitakse 14 võiduga teist kohta.

Virtuse käesolevast hooajast rääkides ei saa üle ega ümber tormilisest suvest. Hispaania koondisega maailmameistriks tulnud ja neli EM-kulda võitnud Sergio Scariolo läks klubijuhtidega tülli ja rääkis oma pettumustest avameelselt pressikonverentsidel, mis tipnes 2021. aasta suvel Bologna võistkonnaga liitunud peatreeneri lahkumisega.

Scariolo ja Virtuse teed läksid lahku 15. septembril ehk kaheksa päeva enne Itaalia superkarika poolfinaali teise Euroliiga klubi Milano Olimpia vastu. Bosside õnneks polnud uut juhendajat vaja tikutulega taga otsida.

Nimelt oli Luca Banchil küll Läti koondise näol töökoht olemas, aga meie lõunanaabrid mullusel MMil tervelt viiendaks tüürinud itaallane oli klubikorvpalli mõttes vaba. Virtuse kutsele võistkond üle võtta vastas Banchi sisuliselt viivitamatult jaatavalt.

Banchi naasis Euroliigasse viie aasta pikkuse pausi järel, kui viimati juhendas ta hooajal 2017/18 Saksamaa klubi Bamberg. Tema parim tulemus tuli hooajal 2013/14, kui Banchi tüüris Milano kaheksa parema hulka, kus jäädi mängudega 1:3 alla Tel Avivi Maccabile. Muide, tol hooajal mängis moepealinnas ka Eesti legend Kristjan Kangur.

Tagantjärele targana oli Scariolo vallandamine ja Banchi palkamine suurepärane lüke. Sest kui esimesega ei õnnestunud eelmisel hooajal Euroliigas sõelmängudele jõuda ning Itaalia meistrivõistlustel kaotati ülipõnev finaalseeria mängudega 3:4 Milanole, siis Banchi võitis kohe superkarika ning Euroliigas ollakse väga edukad. Kodustel meistrivõistlustel hoitakse kolmandat kohta, liidritest Veneziast ja Bresciast ollakse vaid võidu kaugusel.

Banchi on mitmele mehele elu sisse puhunud

58-aastase Banchi süsteemis on õitsele puhkenud mitu mängijat. Võistkonna liidriks on Tornike Šengelia, kes oli eelmisel hooajal kimpus vigastustega ega näidanud end seetõttu parimast küljest. Sel hooajal on grusiin tõusnud aga Euroliiga üheks paremaks palluriks.

Suure ääre keskmised näitajad on 15,9 punkti, 6,1 lauapalli ja 3,8 resultatiivset söötu ehk Virtuse mäng käib rünnakul igas mõttes Šengelia kaudu. Mägede poja numbrid võiksid olla veelgi vägevamad, aga kaugviskeid on ta tabanud vaid 29%.

Šengelia selle hooaja stiilinäited:

Kui Virtus tahab tänavu edu nautida, on karjääri jooksul tihti terviseprobleemidega maadelnud mehe terve olemine ülioluline, sest Šengelia ei sära ainult rünnakul, aga on ka kaitses tiimi üks tugitalasid.

2014. aasta NBA meister Marco Belinelli on küll 37-aastane, kuid itaallase viskekäsi on endiselt surmavalt täpne. Euroliigas keskmiselt 14,3 silma toonud kahur on kaugviskeid tabanud 43,4%, mis on tema Euroliiga karjääri paremuselt teine näitaja – hooajal 2005/06 tabas ta teise Bologna satsi Fortitudo särgis kaugelt 43,9%.

Kuidas Belinelli kukutas Baskonia:

Teine Itaalia vanameister – 36-aastane Daniel Hackett – on olnud aastaid tuntud suurepärase kaitsemängijana, kelle ülesanne on pidurdada vastaste parimat ründemängijat. Moskva CSKAga 2019. aastal Euroliiga võitnud Hackett ei tee küll numbriliselt karjääri parimat hooaega, aga võrreldes mullusega viskab ta rohkem punkte (8,8 vs. 6,4), annab rohkem korvisööte (4,2 vs. 2,9) ja võtab rohkem lauapalle (3,2 vs. 2,1).

Trio kõrval on heas hoos olnud ka erinevad rollimängijad. Bryant Dunston on küll samuti 37-aastane, aga ameeriklasest tsenter on vägevas füüsilises vormis ning Euroliiga üks etemaid kaitseankruid.

Üle ega ümber ei saa ka mehest, keda Scariolo meeskonnas näha ei tahtnud. Iffe Lundberg on heal tasemel ründemängija, kes pole küll stabiilne, kuid on sel hooajal toonud Virtusele otsustavate visetega mitu võitu.

Lundberg säras Belgradi Partizani vastu:

Oluline on märkida, et Banchi ei komplekteerinud meeskonda ehk ta on suutnud välja tuua pallurite tugevad küljed. Scariolo seda eelmisel hooajal nii hästi ei osanud.

Aastavahetuse paiku on Banchi saanud mõned mehed hankida. Näiteks palgati Istanbuli Anadolu Efesist hea ründetsenter Ante Žižić, aga see oli sunnitud käik, kuna üsna väikest rolli etendanud keskmängija Devontae Cacok on vigastusega mõned kuud audis.

Partizani lahkunud Jaleen Smithi koha täitis lätlasest tagamees Rihards Lomažs, kelle suurim trump on rünnak. Kuulujutud panevad Virtust paari teisegi lätlase, Itaalia klubis Trento väga head hoogu näitava ja ilusa MMi teinud korvialuse jõu Andrejs Gražulisega, kes on hea nii rünnakul kui ka kaitses.

Virtus on väga mitmekülgne

Banchi juhendamisel on Virtus mitmes statistikatabelis kas tipus või sellele väga lähedal. Alustame rünnakust: kaugviskeid on tabatud 38,9% (paremuselt kolmas) ja antud 19,7 korvisöötu mängu kohta (3.). Kui negatiivset otsida, siis tuleb välja tuua ründelauapallide hankimine, kus ollakse 9,8ga 13. Ent suurt pilti vaadates on see imepisike tõrvatilk meepotis.

Kaitses on Virtus veidi nõrgem kui rünnakul, aga vahe pole suur. Vastased on nende vastu andnud vaid 15,9 korvisöötu mängus (3.), lisaks ei luba Itaalia hiid teha palju kolmepunktiviskeid – täpsemalt 23,5 kohtumises (5.).

Miinusena tuleb välja tuua suure tehtud isiklike vigade arvu (21,3; 15.) ja vastaste ohtrad vabavisked (19,6; 16.). Ent see kõik annab tunnistust Virtuse agressiivsele kaitsele, mis on sel hooajal väga hästi töötanud.

Erinevat statistikat uurides-puurides on selge, et Virtuse suurim trump on nende mitmekülgsus, meeskondlikkus ja stabiilsus. See on hea märk, sest annab põhjust arvata, et kui mõni põhimees vigastuse tõttu välja kukub, ei lange kaardimaja kokku, sest Virtus ei toetu indiviididele, vaid süsteemile. Muide, Euroliigas saadi ainus tõeline koslep 7. voorus võõrsil Madridi Reali vastu, kellele kaotati tervelt 26 punktiga.

Kuidas võiks neil Euroliigas minna?

Küllap ei mõtle Virtus põhihooaja võidu peale, sest Real on sel hooajal lihtsalt nõnda domineeriv. Esmane eesmärk võiks olla koduväljakueelise kindlustamine play-off’iks ehk esimese nelja hulgas lõpetamine.

Tänu tabeli teisele kohale võiks see justkui tunduda hõlpsa ülesandena, aga Euroliiga on tohutult tasavägine. 19. vooru järel lahutab Virtust viiendast kohast kolm võitu, mis on küll tuntav vahe, aga Itaalia klubi jaoks pole midagi kivisse raiutud.

Järgmise 15 vooru jooksul mängib Virtus seitse kodumängu. Seni on Bolognas oldud vägevad, kui kümnest lahingust on kaotatud vaid üks. Samas pole ka nende võõrsilvormil häda midagi, sest üheksast mängust on võidetud viis ja see annab neile vastavas pingereas teise koha.

Kaugemale pole mõtet mõelda, sest play-off’is oleneb kõik suuresti vastasest.