Miks on jalgpall olümpial mõneti vaeslapse rollis?

Kui 14. juulil selgus tänavune jalgpalli Euroopa meister, siis 9. augustil saab selgeks, kes kroonitakse vuttmängus olümpiavõitjaks. Kui enamik aladel oleks just viimane tiitel see kõige olulisem, siis jalgpallis see nii pole.

Seda põhjusel, et olümpiamängudel ajavad palli taga noored, kuni 23-aastased mehed, keda toetavad maksimaalselt kolm vanemat kolleegi. Miks on suve suurimal spordipeol kasutusel aga just säärane reegel? Noh, lühivastus kõlaks, et raha. Pikem aga…

Jalgpall on olümpiamängude kavasse kuulunud 1900. aastast alates. Kui esialgu viisid võistlusi läbi kohalikud jalgpalliliidud – st 1908. aasta Londoni mängudel oli vastutavaks pooleks Inglismaa jalgpalliliit – siis 1924. aastast võttis organisatoorse poole enda kanda rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA).

Rõhk pandi MMile

Nii 1924. aasta Pariisi kui ka 1928. aasta Amsterdami jalgpalliturniir osutus aga tõeliseks publikumagnetiks – mõlemad võitis sealjuures Uruguay –, mistap otsustas FIFA toonase eestvedaja Jules Rimet’ ettepanekul ellu kutsuda oma turniiri.

Nõnda toimuski 1930. aastal esimene jalgpalli MM – taas võidutses Uruguay – ning enda turniiri promomiseks ei lubanud FIFA vutti ka 1932. aasta OM-kavva panna. 1936. aasta Berliini mängudeks maeti FIFA ja Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) vaheline sõjakirves maha, sest mõlemad mõistsid, et neil on teineteist vaja.

Siinkohal tasub aga rõhutada, et toona järgisid olümpiamängud väga tõsiselt nende taaselustaja Pierre de Coubertin’i ideaale, mis sätestasid, et seal võisid võistelda vaid amatöörid. Jalgpallimaailmas tõstis samaaegselt aga aina enam pead professionaalsus, mistõttu jäi üha rohkem häid vutimehi olümpia ukse taha.

Idaploki võidukäik

Seda siis läänemaailmas. Idaplokis olid lood aga teised, kuna seal kuulus enamik tippatleedid riiklike spordiklubide koosseisu ega saanud de facto palka. Nõnda võisid nad aga mängida olümpial, mis on ka põhjus, et vahemikus 1948 – 1980 domineerisid olümpiavutti just Nõukogude Liit ja selle satelliidid.

Lihtsalt, et illustreerida seda ülevõimu: sellel ajavahemikul välja jagatud 28 medalist 23 rändas Ida-Euroopasse. Ainsateks eranditeks olid Rootsi (kuld 1948 ja pronks 1952), Taani (pronks 1948 ja hõbe 1960) ja Jaapan (pronks 1968).

1984. aasta Los Angelese mängudel andis ROK aga professionaalsetele jalgpalluritele rohelise tule, ainult et FIFA polnud sellega ikka päri, et parimad mängijad MMiga konkureerivast võistlusest osa võtaksid.

Eksperiment kompromissidega

Nõnda jõudsid FIFA ja ROK omavahel kompromissini, et kui riigid väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat võisid kasutada kõiki mängijaid, siis sealsed koondised – just sinna olid rännanud kõik senised MM-medalid – pidid läbi ajama meestega, kes polnud varem MMil mänginud.

Laias laastus samasugused reeglid kehtisid ka 1988. aasta olümpial, kuid siis täpsustati Euroopa ja Lõuna-Ameerika koondiste piirangut: keelatud olid mehed, kes olid MMil kirja saanud vähemalt ühe täismängu.

Kuna vaikselt hakkasid aga pead tõstma ka teiste maailmajagude koondised, soovis FIFA 1992. aastaks taas reegleid muuta: nõnda käidigi välja U23-reegel, mis sisuliselt muutis olümpia noorteturniiriks. ROK, mõistes, et neil on siiski jalgpalli vaja, oli sellega päri, kuid üritas vaikselt ikkagi oma tahet peale suruda.

See õnnestus neil mõnes mõttes 1996. aastaks, kui U23-klauslile lisati tärn, mis võimaldas kõikidel koondisel kaasata ka kolm vanemat mängijad – reegel, mis kehtib tänase päevani.

FIFA kaitseb MMi

Põhjus, miks FIFA nõnda kiivalt MMi kaitseb on mõistagi rahaline. Kui olümpial osaleksid samad mängijad, mis MMil, ei eristaks kahte turniiri mitte midagi ning MMi väärtus kahaneks meeletult. See aga tähendaks, et samamoodi sulaksid FIFA käte vahelt ära kõik rahamäed – 2022. aasta Katari MMiga riisuti väidetavalt kokku 7,5 miljardit USA dollarit.

Kuigi U23-reegel võib meile olümpia puhul meeldida või mitte, garanteerib see vähemalt üht: põnevust! Nõnda on olümpiamängudel võidutsenud näiteks Nigeeria (1996), kelle koosseisus olid Jay-Jay Okocha, Nwankwo Kanu ja Celestine Babayaro ning Kamerun (2000), keda vedas noor Samuel Eto’o.

Viimastel aastatel, tõsi, on asi rohkem tavavuti moodi läinud, sest alates 2004. aastast on olümpiakullad rännanud Argentinasse (x 2), Mehhikosse ja Brasiiliasse (x 2).

Kes on favoriidid?

Kuigi brasiillased on tiitlikaitsjad, siis Pariisi neil asja pole. Küll on seal kohal Argentina, kelle edurivi tüürib Manchester City ründetuus Julian Alavarez. Lisaks temale on peatreener Javier Mascherano appi palunud vanameistritest keskkaitsja Nicolas Otamendi (Lissaboni Benfica) ja väravavaht Geronimo Rulli (Amsterdami Ajax), kuid samamoodi võib nende koosseisust leida ka neljanda 2022. aasta maailmameistri: Thiago Almada (Botafogo).

Nõnda on argentiinlased Pariisi olümpial ühed suuremad kullapretendendid, kuid kõva konkurentsi kavatsevad neile mõistagi pakkuda Prantsusmaa ja Hispaania.

Thierry Henry tüüritavate võõrustajate abivägi koosneb endisest Arsenali mehest Alexandre Lacazzette’ist (Lyon), Jean-Philippe Matetast (Crystal Palace) ja Loic Bade’st (Sevilla). Hispaania on omale appi kutsunud Juan Mirinda (Real Betis), Abel Ruiz (Braga) ja Sergio Gomez (Manchester City), kuid saab tugineda ka äsja EMil triumfeerinud Fermin Lopezile (FC Barcelona) ja Alex Baenale (Villarreal).

Teised koondised pealtnäha nõnda hästi mehitatud pole, kuid tegelikult leidub sealtki nimekaid mehi. Guinead aitab näiteks endine Liverpooli mängumees Naby Keita (Bremeni Werder), Marokot omakorda Pariisi Saint-Germaini äärekaitsja Achraf Hakim, Dominikaani Vabariiki endine Barcelona mängumees Junior Firpo (Leeds United) ja Egiptust praegune Arsenali poolkaitsja Mohamed Elneny.

Rääkimata erinevatest avalikkusele (veel tundmatutest) U23-tähtedest, kes võivad vahel pakkuda ehk suuremagi elamuse: sest neilt ei oodata seda!

Pariisi suveolümpia meeste jalgpalliturniir:

A-alagrupp: Prantsusmaa, USA, Guinea, Uus-Meremaa

B-alagrupp: Argentina, Maroko, Iraak, Ukraina

C-alagrupp: Usbekistan, Hispaania, Egiptus, Dominikaani Vabariik

D-alagrupp: Jaapan, Paraguay, Mali, Iisrael

Igast alagrupist pääseb play-off’i kaks paremat ning seejärel jätkub vutiturniir tavapäraselt viisil: veerandfinaalid, poolfinaalid ja finaal, mis toimub 9. augustil.