Miks visati pronksimäng aastakümneid tagasi EMidel prügikasti?
Praeguseks teame, et 2024. aasta jalgpalli Euroopa meistri selgitavad pühapäeval omavahel Hispaania ja Inglismaa. Poolfinaalides valusa kaotusepilli alla neelama pidanud Prantsusmaa ja Hollandi saagiks jääb kojusõit, sest pronksimatši EMidel teatavasti ei peeta. Ent miks?
Kui EM-finaalturniiridele 1960. aastal algus pandi, oli 3.–4. koha mäng täiesti olemas. Vana Maailma esimeseks pronksmedalistiks krooniti Tšehhoslovakkia, kes oli 2:0 üle Prantsusmaast.
Nõndaviisi selgitati kolmanda koha omanikke EMidel kuni 1980. aastani, kuniks Euroopa jalgpalli katuseorganisatsioon (UEFA) leidis, et tegemist on mõttetuse ja ajaraiskamisega. Säärase järelduseni jõudsid nad pärast kalgilt numbritele otsa vaatamist.
Kedagi ei huvitanud
Nimelt toimus 1980. aasta EM-finaalturniiri pronksikohtumine Napolis, 81 000 inimest mahutanud San Paolo staadionil, mis kannab praeguseks taevastele radadele lahkunud Diego Maradona auks argentiinlase nime.
Ent tegelikult võinuks toonase pronksilahingu maha pidada ka neli korda väiksemal areenilt: sest Tšehhoslovakkia ja Itaalia omavahelist duelli oli kohapeal jälgimas kõigest 24 652 inimest.
Sealjuures tasub rõhutada, et Itaalia näol oli toona tegemist võõrustajariigiga, kellele eelnevates kohtumistes, sh alagrupis, oli tribüünidel kaasa elanud 40 000 – 60 000 inimest.
Säärane ärakukkumine pronksimänguks näitas UEFA-le, et inimesi säärane matš lihtsalt ei huvitanud.
Ka telenumbrid olla 3.–4. koha mängu osas olnud nigelad , kuigi täpsed arvud jääme siinkohal teile võlgu. Ent nende kahe asja tulemina leidiski UEFA 1980. aasta järel, et pronksimatši võib visata ajaloo prügikasti.
EMide pronksitiimid:
- 1960: Tšehhoslovakkia alistas 2:0 Prantsusmaa
- 1964: Ungari alistas lisaajal 3:1 Taani
- 1968: Inglismaa alistas 2:0 Nõukogude Liidu
- 1972: Belgia alistas 2:1 Ungari
- 1976: Holland alistas lisaajal 3:2 Jugoslaavia
- 1980: Tšehhoslovakkia alistas pärast 1:1 lõppenud kohtumist penaltiseerias 9:8 Itaalia
MMidel on lood teisiti
Nõnda polegi EMidel pronksimatši pärast seda enam peetud, kuigi teistel vutiturniiridel on see jätkuvalt – kas nüüd just au sees – ent siiski olemas. Sealjuures pole vahet, kas räägime praegu EMiga paralleelselt peetavast Copa Americast, Aafrika või Aasia meistrivõistlustest, naiste MMist või mõistagi jalgpallimaailma A-st ja O-st ehk meeste MMist.
Sealjuures, 2022. aastal Kataris toimunud MMi pronksimatši Horvaatia ja Maroko vahel jälgis kohapeal sisuliselt täismaja ehk 44 137 inimest.
Säärane populaarsus on MMide pronksimatše saatnud sealjuures peaaegu alati. Kui võtta võrdluseks 1978. aasta – ehk kaks aastat enne EMidele saatuslikuks saanud kohtumist – jälgis MMi pronksimängu kohapeal 69 659 inimesti, mis oli kõigest 2000 vähem kui päev hiljem toimunud finaali.
Nõnda polegi FIFA kongressidel kunagi päriselt jutuks tulnud 3.–4. koha matši vajalikkus ja/või selle olemasolu. Olgugi, et fännide seas ning ajakirjanduse veergudel on selle mõttekust ja vajalikkust lahatud küll.
Pronksiga kaasnevad hüved
Ent reaalsus on, et MMidel pakub pronksimatš tänu turniiri prestiižile – Hispaania koondisest rääkides kõneleme ikkagi maailmameistrist, mitte kolmekordsest Euroopa meistrist – mängijatele võimalust midagi näppude vahele saada. Olgu see kas või kahvatumat värvi medal
Lisaks pakub see jätkuvalt fännidele huvi, nagu ka numbrid kinnitavad, ning tagatipuks mängib rolli ka koondiste endi jaoks. Seda nii punktide (FIFA edetabel) kui ka rahalises mõttes: 2022. aastal teenis pronksine Horvaatia kaks miljonit eurot rohkem (27 miljonit) kui neljandaks jäänud Maroko.
Olgu siinkohal öeldud, et EMidel lähevad nii punktid kui ka rahasummad kaotanud poolfinalistide vahel võrdselt jagamisele.
Traditsiooniga on nii ja naa
Osa vutiinimesi on MMide puhul rõhutanud ka pronksimatši pikka traditsiooni, kuid too argument seisab mõneti savijalgadel, kuivõrd 1930. ega 1950. aastal säärast asja ei eksisteeriund. Toona selgitati medalistid, sh võitja, välja vahegrupi meetodil.
Ent olgu viis ükskõik milline, põhiline on siiski, et pronksmedal kellelegi antakse. Isegi kui seda tehakse sama kaootiliselt nagu 1993. aasta Gold Cupil ehk Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistlustel, kus Costa Rica ja Jamaica mängisid pronksimatši 1:1 viiki ja medal anti mõlemale…
Lõpetuseks aga, kuigi aegade jooksul maailmameistriks kroonitud Saksamaal, Brasiilial, Prantsusmaal ja Itaalial võib olla täiesti ükskõik, et nad on ajaloos tulnud ka MMil kolmandaks, siis USA, Rootsi, Austria, Tšiili, Portugali, Poola, Rootsi, Horvaatia, Türgi, Hollandi ja Belgia jaoks on see siiski suur asi. Mõne jaoks kohe eriti!
