Mis oleks, kui…? Vikatimees tegi vutituusa Adrianoga üks-null

Kõik, kes mängisid paarkümmend aastat tagasi videomängu Pro Evolution Soccer (PES), teavad, et Adriano oli toona maailma kõige võimsam jalgpallur. Mitte parim, vaid just nimelt võimsaim, sest talt oli võimatu palli ära võtta ning brasiillase vasakus jalas peitunud rakett saatis teele selliseid pommlööke, et need vihisesid vaat et igal juhul väravasse.

Toona Milano Interis säranud ründajast pidi saama Ronaldo – selle õige, mitte Cristiano Ronaldo – mantlipärija. Kodumaa klubist Flamengo tuule tiibadesse saanud Adriano säras juba Brasiilia noortekoondiste eest, võites nii U17 MMi kui ka Lõuna-Ameerika U20 meistrivõistlused. 19-aastasena jõudis ta Euroopasse, lüües käed Interiga.

Adriano polnud erinevates Itaalia klubides kunagi meeletu väravakütt. Tema parimaks jäi 16 Serie A tabamust hooajal 2004/05, kuid sellest hoolimata on sambamaa poeg kultuslegend. Osalt tänu PESile, rohkem aga seetõttu, et tema täht kustus ruttu.

Itaalia jalgpallimeedia on pannud paika, et Adriano karjääri lainehari kestis 2004. aasta 11. juulist 2005. aasta 29. juunini, mil ta lõi kõikide sarjade peale kokku 42 väravat. 20 aastat tagasi oli ta FIFA aasta mängija hääletuses kuues, jäädes alla vaid tõelistele suurnimedele. Teda edestasid Ronaldinho, Thierry Henry, Andrii Ševtšenko, Pavel Nedved ja Zinedine Zidane.

Tragöödia, mis muutis Adriano elu

Adriano täispotentsiaal jäi realiseerimata tema isa surma tõttu. Almir Leite Ribeirol oli 2004. aastal korduvalt tervisega probleeme ning tema eluküünal kustus infarkti tõttu sama aasta augustis. Ta oli vaid 45-aastane.

Varalahkumine viis Adriano depressiooni ning kuigi Interi mehed andsid ründaja toetamiseks endast parima, ei suutnud nad teda Mariaani süvikut meenutavast august välja tõmmata. Ta pole sealt tänini täielikult välja roninud, ehkki vähemalt on kõige mustemad ajad seljatatud.

Siinkohal tasub sõna anda Interi legendile ja kauaaegsele kaptenile Javier Zanettile, kes rääkis klubi fännilehele Sempre Inter: “Adriano oli oma isaga väga lähedane. Hooaja eel sai ta Brasiiliast kõne, kus öeldi, et tema isa on surnud. Ta viskas telefoni käest ja hakkas karjuma.

Seda karjet on võimatu sõnadesse panna. Selle meenutamine toob mulle siiani kananaha ihule. Alates sellest päevast üritasime koos klubi omaniku Massimo Morattiga teda toetada, ta oli nagu meie väike vend.

Ta jätkas surmast hoolimata mängimist, lõi väravaid ja pühendas iga tabamuse oma isale. Aga pärast seda telefonikõnet polnud miski enam vanamoodi.

Mäletan, kuidas Ivan Cordoba (Interi keskkaitsja) veetis temaga ühe õhtu ja ütles: “Adi, sa oled segu Ronaldost ja Zlatan Ibrahimovicist. Kas sa mõistad, et võiksid saada aegade parimaks mängijaks?”

Kahjuks ei õnnestunud meil teda aidata. Vahest ongi see minu karjääri kõige suurem kaotus. See teeb mulle siiani haiget, et olin selles olukorras võimetu.”

Adriano on portaalile R7 öelnud, et kellelgi peale tema enda pole aimu, kui palju ta oma isa lahkumise tõttu kannatas. “Surm jättis minusse väga suure augu. Tundsin end üksikuna. Olin Itaalias kurb ja depressioonis ning hakkasin alkoholi kuritarvitama. See oli ainus aeg, mil ma tundsin end õnnelikuna. Jõin kõike: veini, viskit, viina, õlut… Suutsin magada ainult siis, kui olin joonud.”

Armastatud papa lahkumisega kadus Adriano armastus jalgpalli vastu. See asendus musta masendusega.

Kodus käimine ei aidanud

2006. aastal oli Adriano sära kadunud. Alkoholism ja depressioon võtsid vägeva jalgpalluri enda raudsesse haardesse ning pidevate pidude tõttu jäeti ta välja Brasiilia koondisest ja ka mõnest Interi mängust.

Moratti üritas oma endist juveeli turgutada. Ta saatis Adriano aastate jooksul mitu korda koju Brasiiliasse sooviga, et mängija ajaks end tagasi vormi ning taastaks kasvõi natukenegi armastuse jalgpalli vastu. Kuigi kohati paistis tunneli lõpus valgus, mindi 2009. aastal lõplikult lahku.

Aasta hiljem oli Adriano Itaalias tagasi. Ta liitus AS Romaga, kuid pidas vastu vaid seitse kuud, mille jooksul osales viies liigamängus ega löönud ühtegi väravat. Sellega oli tema täht lõplikult kustunud.

30 aastat Brasiilias elanud Inglismaa jalgpalliajakirjanik Tim Vickery kirjutas pärast Adriano Romast lahkumist BBC veergudel, et mängija kartis pärast isa surma perepea rolli. “Ta mängis vutti, et teha oma isa õnnelikuks ja raha teenida. Nüüd, kui tal polnud enam isa ning pangakonto oli mammonast pungil, polnud jalgpallil enam mõtet.

Tippsportlase rutiinist sai Adriano jaoks kannatamatu piin. Miks rassida trennis, kui saaksid alkoholi juua kas isa leinamiseks või selleks, et saad osta nii palju jooke, kui hing ihkab? Kahjuks on talendil aga parim enne tähtaeg.”

Ilmselt on Adriano karjäär jalgpallimaailma suurim “mis oleks, kui…” küsimus. Kuigi on mõttetu spekuleerida, kas temast võinuks tõesti saada Ronaldo mantlipärija, on selgemast selgem, et teda ootas tippvutis pikk ja edukas tee.

Ent see tee sai sisulise lõpu alles siis, kui Adriano oli kõigest 24-aastane.