Mis on neist saanud? Omaaegsed vutitalendid kümme aastat hiljem

2013. aastal valis BBC jalgpalliajakirjanike abiga igast Premier League’i klubist ühe potentsiaalika noormängija, kel tasub tulevikku silmas pidades silma peal hoida. Praeguseks on sellest möödas kümme aastat, mistap on paslik vaadata, kui pihta (või mööda) briti vutieksperdid panid.

Arsenal – Gedion Zelalem (26)

Berliinis sündinud, ent kodakondsuse mängus lõpuks USA kasuks otsustanud poolkaitsja liitus Arsenaliga 16-aastaselt. Kuigi erinevates noorteklassides õnnestus tal nii Londoni klubi kui ka USA eest väljakule joosta, siis täiskasvanute seas jäi läbilöök ikkagi tulemata.

USA A-koondise uks ei avanenud mehele kordagi ning Arsenalistki lahkus ta 2019. aastal: vöö vahel neli kohtumist. Seejärel naasis Zelalem kodumaale MLSi, kuid vigastused takistasid sealgi kanda kinnitamast. Praeguseks näib mees olevat ebaõnnejumalad siiski maha raputanud, sest mullu sai ta Hollandi esiliigas Den Boschi eest kirja 12 kohtumist. Asi seegi.

Aston Villa – Gary Gardner (31)

Craig Gardneri noorem vend oli 2013. aastal ehk artikli kirjutamise ajal 21-aastane ning käinud 16 korda Premier League’is juba ka väljakul. Vigastuste tõttu jäigi tema saldo aga sealmaal pidama ning kogu ülejäänud karjääri on veetnud Gardner Inglismaa esiliigas. Mitte, et see nüüd kehv näitaja oleks, aga eeldatud läbilöök jäi poolkaitsjal siiski saavutamata.

Cardiff City – Declan John (28)

Teismeline äärekaitsja kirjutas enda nime igaveseks Cardiff City ajalukku, kui kuulus nende esimeses Premier League’i mängus algkoosseisu. Tol hooajal sai waleslane Inglismaa kõrgliigas väljakule kokku 20 korda, mille pealt teenis ka kutse Walesi koondisesse.

Rahvuskoondise mänge kogunes tal aastatega tükki seitse, kuid Premier League’i saldo paraku enam ei suurenenudki. Pärast mitut Championshipis pusitud aastat on mees praeguseks pudenenud League One-League Two tasemele.

Chelsea – Ruben Loftus-Cheek (27)

BBC artiklis võrreldi Loftus-Cheeki toona Frank Lampardiga. Kuigi päris sellisele tasemele poolkaitsja ei jõudnud, pole põhjust ka nina krimpustamiseks. Üheksa hooaega Premier League’is, selle võitjamedal (2016/17) ja Euroopa liiga võit (2018/19) on karjäär, millele ikkagi uhkusega tagasi vaadata.

Mis aga peamine, 10-kordse Inglismaa koondislase jalgpalluritee pole veel kaugeltki läbi. Sellest hooajast kulutab ta vutimuru Itaalias AC Milani ridades.

Crystal Palace – Reise Allassani (27)

Inglismaa noortekoondislaselt oodati kümme aastat tagasi suuri tegusid, kuid vigastused vajutasid tema edasisele teekonnale suure pitseri. Kaks tõsist põlvevigastust kahel järjestikusel hooajal sundisid ka Palace’it temast loobuma ning nõnda ongi Allassani karjääri „kõrghetkeks“ viis kohtumist League One’is. Viimati kandis ta kaheksandal liigatasandil palliva Sevenoaks Towni särki.

Everton – Ross Barkley (29)

Evertoni poolehoidjate märg unenägu on, et igast pealekasvavast noormängijast saaks Wayne Rooney. Reaalsus on mõistagi karmim, kuid Barkley on siiski vutimees, kes ei valmistanud pettumust.

Esiteks on ta väga-väga korralik vutimees, millest kõnelevad ka 33 kohtumist Inglismaa koondise eest, kuid teiseks jäi ta kasvatajaklubile pikaks ajaks truuks: veetes Evertonis kokku seitse hooaega. Praeguseks on mängumees Chelsea, Aston Villa ja Nice’i ringiga jõudnud otsapidi Premier League’i uustulnuka Luton Towni ridadesse.

Fulham – Cauley Woodrow (28)

Talendika ründaja debüüthooaeg Premier League’is nurjus kümme aastat tagasi klubi nigela hoo tõttu. Kuna oli vaja jääda liigasse püsima, pidi Woodrow pingil istuma. Oma võimaluse teenis ta alles hooaja lõpus, kui pudenemine oli kindel, kuid kuue vahetusmänguga õnnestus tal siiski värav kirja saada.

Jumal tänatud, sest kogu ülejäänud karjääri on Woodrow veetnud Championshipis ja League One’is, kus parimatel hooaegadel ka 10+ väravat löönud. Ühesõnaga, keskpärane Inglismaa ründaja.

Hull City – Max Clark (27)

Inglismaa noortekoondislasel tuli oma võimalust Hullis oodata väga-väga kaua. See saabus alles 2017. aasta suvel kui Andy Robetson Liverpooli siirdus. Ja kuidas Clark selle ära kasutas? 27 kohtumisega Inglismaa esiliigas jäi ta hollandlaste Vitesse radarile ning liikus edasi sinna.

Ainult, et tulpidemaa äärekaitsjale kõige paremini ei sobinud. Pärast kaht enam-vähem hooaega naasis ta Inglismaale, kuid seda League One-League Two tasemel.

Liverpool – Jordon Ibe (27)

Wycombe kasvandik oli omal ajal väga paljude tippklubide radaril ning Liverpool tundus olevat võitnud jackpoti, kui ääreründaja just nende kasuks otsustas. Punaste särgis jooksis ta nelja hooajaga väljakule aga kõigest 41 kohtumises ning 2016. aastal parseldas Liverpool mehe 15 miljoni naelsterlingu eest maha…

Tark tegu, arvestades, et pärast seda on mees sügava depressiooni tõttu allakäigutrepil aina madalamale libisenud. Viimati mängis ta Türgi teises liigas Adanansporis.

Manchester City – Jose Angel Pozo (27)

City napsas andeka number 10 endale Madridi Reali akadeemiast ning kui hispaanlane U18 võistkonnas tehtud etteastete eest endale „Mini-Messi“ hüüdnime said, olid fännid mõistagi elevil.

Täiskasvanute klassi ei õnnestunud Pozol aga oma talenti üle kanda ning kuigi helesiniste särgis õnnestus tal kolm korda siiski Premier League’is väljakule joosta, naasis ta seejärel kärmelt Hispaaniasse, et pallida sealses esiliigas. Praeguseks on mees välja jõudnud Katari liigasse.

Manchester United – Adnan Januzaj (28)

2013. aasta sügisel ei saanud Unitedi vutifännid ahhetusi ja ohhetusi pidama, kui Januzaj palli sai. Eks oma osa selles oli ka peatreener David Moyesi raskel kohapealt ärasaamises, mistõttu helgeid hetkeid Punastel Kuraditel sel hooajal väga palju polnud.

Igatahes tundus Januzaj tõesti järgmine superstaar, mistõttu nägid ka Belgia alaliidu töötajad palehigis vaeva, et mees ikkagi nende koondise kasuks otsustas.

2014. aastal tegigi ta Belgia eest oma debüüdi ja kogus aastaga kuus mängu. Millele järgmise üheksa aastaga lisandus veel kõigest üheksa. Midagi läks kuskil valesti. Aga miks? Kes seda teab. Viimati pallis Januzaj Türgi kõrgliigas Basaksehiri ridades.

Newcastle #United – Adam Campbell (28)

Tööstuslinnas sündinud edurivimehest sai oma ajal, 17-aastaselt noorim mängija, kes Newcastle’i eest Euroopas väljakule jooksnud. Ent Premier League’i jäi tema saldoks kõigest 23 minutit, kuniks 2015. aastal lõpuks üle parda visati.

Hilisemas kajääris on Campbell väravavõrke sahistanud tugevuselt neljandal-viiendal tasandil.

Norwich City – Jacob ja Josh Murphy (28)

Vutieksperdid tegid omal ajal ka veidi sohki, tõstes Norwichist esile kaksikvendasid Murphysid. Kuigi sellisel juhul võiks arvata, et täppi-panemise-lootus on kaks korda suurem, siis…

… tegelikult see enam-vähem nii ka oli. Jacobil ei õnnestunud Norwichil küll tõelist läbilööki sooritada, kuid Newcastle’i ridades kulutab ta praeguseks siiski juba kuuendat hooaega Premier League’i vutimuru.
Josh’i Premier League’i seikluses kestsid Norwichi ja Cardiffi ridades küll „kõigest“ kaks hooaega, kuid kaheksa Championshipis veedetud hooaega on samuti korralik karjäär.

Southampton – Luke Shaw (28)

Kui sul on ette näidata 31 kohtumist Inglismaa koondise eest ja kannad juba kümnendat hooaega Manchester Unitedi särki, siis sa ei saa olla kehv vutimees. Mis aga eriti fenomenaalne: Shaw on saavutanud seda kõike murtud jala kiuste!

Stoke City – James Alabi (28)

Toonane peatreener Mark Hughes ei andnudki Alabile omal ajal võimalust. Isegi mitte minutiks. Samas, kui vaadata, et ründaja edasine karjäär on põhiliselt kulgenud tugevuselt viiendas liigas, kus väravadki vaevalised tulema, siis äkki oli kogenud juhendajal lihtsalt hea nina ja õigus?

Sunderland – Jordan Pickford (29)

Kuigi võiks eeldada, et Pickford oli juba noorena tegija, siis oma Premier League’i debüüdi tegi ta alles 2015/16 hooajal. Ehk 2013. aastal oli ta „suurlootus“, kes pingil istus, kannatas ning käis aeg-ajalt madalamal tasandil mängukogemust ammutamas.

Aga inglaste õnneks kannatas Pickford selle aja ära ning praeguseks on temast saanud koondise raudne esikinnas, kes vöö vahel juba 54 kohtumist!

Swansea City – Jernade Meade (30)

Kes, mis? Arsenali kasvandik, kel mingit läbilööki teha ei õnnestunudki. Viimati pallis ta Tonbridge Angelsi eest… Fun fact siiski, rahvusvahelisel areenil esindab vutimees Montserrati.

Tottenham Hotspur – Tom Carroll (31)

Optimistlikumad Spursi poolehoidjad kippusid hea söödumehena tuntud Carrollit võrdlema Luka Modriciga. Ütleme nii, et ilukirjanduslik liialdus, kuigi teatud tõepõhi sel siiski all oli. Spursi eest käis Carroll kokku platsil 56 kohtumises ning hiljem on mees kandnud Derby County, QPRi, Swansea ja Aston Villa särki. Päris Modrici-mõõtu välja ei anna, aga siiski igati okei karjäär.

West Brom – Saide Berahino (30)

Berahino tegi oma Premier League’i debüüdi veidi pärast 20. sünnipäeva ning kõmmutas debüüthooajal kõikide sarjade peale 9 väravat. 2014/15 hooajal virutas ta juba 20 väravat ning teenis ka kutse Inglismaa koondisesse, kuid seejärel lagunes kõik koost…

Kuna West Brom polnud nõus meest Spursi müüma, pööras ta kõikidega tülli, mistõttu maandus pingile. Stoke oli lõpuks see, kes mehele uue võimaluse andis, kuid seal Berahino enam nõndaviisi ei õitsenud.

Ka siidumine Belgiasse ei toonud kunagist sära tagasi ning korra juba Inglismaa koondise pingil istunud Berahinhol tuli rahvusvahelisele areenile pääsemiseks pöörduda hoopis oma juurte ja Burundi poole. Nende eest on tal kirja 18 kohtumist, kuid ainult 2 väravat ehk Mis kõik võinuks…

West Ham – Ravel Morrison (30)

Manchester Unitedi kasvandiku andekuses ei kahtle keegi, kuid püsivus on see, millest kõvasti vajaka jäi. Pärast edukat algust West Hamis lagunes kõik ikkagi laiali ning tõsiasi, et Morrisonil on edasises karjääris olnud 11 koduklubi Inglismaalt, Mehhikost, Rootsist, Hollandist ja USAst kõneleb siinkohal enda eest.