Mittelendava hollandlase karastav Itaalia-kogemus

Dennis Bergkamp on nimi, mida suure tõenäosusega ühelegi jalgpallisõbrale tutvustama ei pea. Küll on iga vutitähe karjääris hetki, millega kõik niiväga kursis pole ning nendele järjekordses OlyBet.TV lugude seerias valgust heidamegi.

Tänavu 55. sünnipäeva tähistanud Bergkamp kuulub nii Amsterdami Ajaxi kui ka Londoni Arsenali legendide sekka ning seda põhjusega: mittelendav hollandlane – sellest hüüdnimest hiljem – lõi mõlema eest ikkagi üle 100 värava.

Ent nende kahe hiilgeperioodi vahele jäi ka kaks Milano Interis veedetud aastat, mis nõnda edukaks ei osutunud.

Säras Ajaxis ja koondises

Kui Inter 1993. aasta suvel ründaja eest 7,1 miljonit naelsterlingut lauale käis, polnud Bergkamp mingi suvaline 23-aastane põrsas kotis, vaid juba korralik väravamasin. Seitsme hooajaga oli ta Ajaxi eest virutanud 122 väravat – viimasel kolmel hooajal vastavalt 26, 30 ja 33 – ning aidanud kasvatajaklubil võita nii riigi meistritiitel, Euroopa karikas kui ka UEFA karikasari.

Lisaks aitas ründaja aktsiatele kaasa särav esinemine 1992. aasta EMil, kus kolm väravat löönud Bergkamp valiti turniiri sümboolsesse koosseisu ning jäi taanlase Henrik Larseni, sakslase Karl-Heinz Riedle ja rootslase Tomas Broliniga jagama ka parima väravaküti tiitlit.

Nõnda polnud imestada, et 92/93 hooajal jahtis blondi hollandlast ka Madridi Real, kuid kaasmaalasest FC Barcelona legendi Johan Cruyffi mahitusel ei rutanud Bergkamp sellest õlekõrrest kinni haarama. Sest väidetavalt tundvat tema vastu huvi ka Barca.

„Cruyff tahtis, et ühineksin temaga Barcelonas ning loetles mulle järjest võistkondi, kellega ma ei tohiks ühineda ja vastavaid põhjuseid, jättes nõnda ainsa võimaliku variandina lauale Barcelona,“ on Bergkamp meenutanud.

Hispaania asemel Itaalia

Ent kui paari kuuga sai selgeks, et Barca-poolne huvi kõigest juttude tasandile jääbki, otsustas Bergkamp härjal sarvist haarata ja vahepeal ukse taha kraapima tulnud kosilastega juttu teha. Nõnda ta Interisse jõudiski: Itaaliasse tõmbas teda põhjusel, et Serie A oli 1990ndate alguses Euroopa parim liiga.

„Ma ei tahtnud AC Milani minna, sest [Ruud] Gullit, [Marco] van Bastern ja [Frank] Rijkaard olid seal mänginud. Seega taandus asi Juventusele või Interile, kuid viimastega suheldes jäi kuidagi parem maitse suhu. Nad käisid välja palju veksleid, mis, nagu ma hiljem teada sain, oligi miski, mida nad tegid. Nad lubasid mulle, et hakkavad ründavamalt mängima ja tegidki seda, kuid kõigest kuu aega. See polnud päris see, mida olin lootnud,“ on hollandlane usutluses FourFourTwo’le meenutanud.

Kuigi Bergkamp oli Interis põhimees, rassides üldjuhul ka 90 minutit, ei transleerunud see väravatesse: esimesel hooajal jäi ta Serie A saldoks 8 tabamust 31 mänguga. Siiski oli ta sellega klubi teine väravalööja liigas: enamat suutis vaid uruguaylane Ruben Sosa (28 mängu, 16 väravat).

Peatreenerite virvarr

Ent Sosa oli ka põhjus, miks Bergkampi jaoks asjad Interis nõnda hästi ei sujunud. Nimelt ei suutnud peatreener Osvaldi Bagnoli kaht staari kuidagi omahel klappima saada, kasutades hollandlast hooaja jooksul paiguti ka number kümnena, kui Itaalia koondislane Salvatore Schillaci terve oli.

Säärane katsetamine aga tulu ei toonud ning kui Inter leidis veebruarikuus ennast liigatabeli teisest poolest, anti Bagnolile kinga. Asemele toodud Gianpiero Marini ei saanud samuti asju tööle, kuid üle noatera – kõigest ühe punktiga – jäi klubi siiski Serie A-sse püsima.

Euroopas, tõsi, sai Inter samal ajal hakkama paraja imega, kui just Bergkampi väravate toel purjetati UEFA karikasarjas finaali, kus alistati kahe mängu koondtulemusena 2:0 Salzburgi Casino (praegune RB). Bergkamp oli lõpuks kaheksa tabamusega eurosarja parim väravakütt.

Suvise MMi mõju

Ent kuna liigas oli läinud kehvasti, Marinile uut võimalust ei antud. Nõnda toodi pukki Ottavio Bianchi, kelle lähenemine jätkuvalt Bergkampile ei sobinud. Tagatipuks hakkasid suvel Hollandiga MMil käinud ründajat kimbutama ülekoormusest tingitud väsimusmurrud, mistõttu sai ta hooaja esimeses pooles vöö vahele kõigest üheksa kohtumist.

Hooaja teises pooles minutite arv küll paranes, kuid väravate oma mitte: nõnda jäi Bergkampi saldoks teisel hooajal 26 kohtumist ja 4 väravat. Seda oli Itaalia avalikkuse jaoks vähe ning üks sealne väljaanne nimetas oma nädala musta lamba tiitli L’Asino Della Settimana hollandlase järgi ümber Bergkamp Della Settimana’ks.

Kuigi otse näkku seda ei öeldud, sai sarnast rahulolematust välja lugeda ka võistkonna seest. Näiteks 1995. aasta veebruaris Interi omanikuks saanud Massimo Moratti lõi kõigest kuu aega pärast pukki pääsemist käed Atalanta ründajaga Maurizio Ganziga.

Arsenal osutus pääseteeks

Intelligentse mängijana oskas Bergkamp ridade vahelt lugeda ning kui Londoni Arsenal tuli 1995. aasta suvel tema ukse taha jutuga, kas too poleks huvitatud nendega liitumisest, oli hollandlane kärmelt nõus meeskonda vahetama.

„Klubi president Massimo Moratti küll palus mul jääda ning lausus, et klubi ootavad ees muutused, kuid ma otsustasin, et ei taha oodata,“ on Bergkamp toda suve meenutanud.

Kuigi kaks Itaalias veedetud aastat ei kujunenud ründaja jaoks päris selliseks, nagu ta soovinuks, pole ta Interi-perioodis aga pettunud, vaid vaatab sellele tagasi õpetliku nurga alt.

„Itaalia oli mu arengu jaoks väga-väga kasulik. Õppisin seal, kuidas olla professionaal, seda, kuidas mängida kahe-kolme sind markeeriva kaitsja vastu ning seda, kuidas mängida koos meestega, kes mõtlevad rohkem iseenda kui võistkonna peale,“ on ta öelnud ning sealse kaitsekvaliteediga seoses lisanud, „kui Ajaxis tekkis sul mängus viis võimalust, siis Interis olid õnnelik, kui teenisid ühe.“

Selle karastuse pealt oli Bergkampil võimalik aga Premier League’is õide puhkeda. Kuigi 30+ väravamasinaks ta enam ei muutunudki, oli ta ideaalne Robin sealsele Batmanile ehk Thierry Henryle. Ja prantslase kõrvalt kõmmutas ta 11 hooajaga siiski ka 120 väravat.

Miks mittelendav hollandlane?

Viimase asjana: lisaks väravalöömisele teatakse Dennis Bergkampi ka seeläbi, et ta kartis lennata, mistõttu käis mängudel autoga. Kui üldse. Ent kui temalt karjääri lõppedes küsiti, kas foobia võis teda ka vutiväljakul pärssida, arvestades et pikad sõiduotsad olid kindlasti ruineerivad, vastas ta eitavalt.

„Vastupidi. See hetk, kui otsustasin lendamise lõpetada, mõjus mulle hoopis vabastavalt. Varem hakkasin juba kolm päeva enne mängu lennu pärast muretsema ja kohtumise ajal muretsesin, milliseks ikkagi tagasilend kujuneb. See ei võimaldanud mul jalgpalli nautida, seega tuli mul langetada otsus: kas käia kuude ja aastate viisi teraapias või lõpetada lendamine.

Otsustasin viimase kasuks ja õnneks kõik aktsepteerisid seda. Kui Arsenaliga liitusin, siis üks esimesi asju, mis lepingut sõlmides paika panime oligi, et ma ei lenda nendega kusagile, kuid olen valmis absoluutselt igale poole sõitma. Ja see ei osutunudki kunagi probleemiks.“