Muinaslood Inglismaa karikasarja moodi
Inglismaa karikasarja ehk FA karikat tunnustatakse enamasti maailma vanima rahvusliku jalgpallivõistlusena, mistõttu seda saadab teatud eriline aura. Nad ütlevad, et kõik on võimalik. Siin juhtub imelisi asju. Siin on lubatud unistada absoluutselt kõigil.
Kell näitas 90 minutit ja kuus sekundit pealegi, kui Shaun Maloney parem jalg nurgalöögi karistusala suunas teele läkitas. Sööt oli täiuslikult mõõdetud ja leidis väravavahi ala (jah, see on tehniliselt õige termin – kuid kõik teavad seda “viiekastina”) nurka liikunud Ben Watsoni pea. Jack Rodwell tegi esimese sammu liiga hilja, Joe Hartil polnud väravas lootustki. Perfektne sööt, perfektne löök. Perfektne hetk.
Joel Robles, Emmerson Boyce, Paul Scharner, Antolin Alcaraz, Roger Espinoza, James McCarthy, James McArthur, Jordi Gomez, Callum McManaman, Arouna Kone, Maloney ja vahetusest sekkunud kangelane Watson, meeskonda tüürimas noor Roberto Martinez (juustega!). Kuidagi suutis 2013. aasta Wigan Athletic murda maha Manchester City, kelle selgroo moodustasid Vincent Kompany, Yaya Toure, David Silva ja Sergio Agüero.
“Finaali eelõhtul anti kõigile paber ja pastakas ning paluti kirja panna, miks nad teistega koos töötamise üle uhked olid, nii mängijate kui treeneritega. Kui läksime tagasi tuppa, ootas meid seal ümbrik anonüümsete kommentaaridega,” meenutas viis aastat hiljem abitreener Graham Barrow. Väikesed detailid otsustasid.
Üles ja alla
Seda päeva – Wigani esimest ja seni ainsat suurt võitu – peetakse üheks Inglismaa karikasarja ajaloo suurimaks üllatuseks. Aga kogu lugu muutus veel sürreaalsemaks kolm päeva hiljem, kui Wigan kaotas Arsenalile 1:4 ja langes seetõttu kõrgliigast välja. See tähendas, et sügisel mängiti paralleelselt Euroopa liigat ja Inglismaa esiliigat.
Kolm päeva enne võõrsilmängu Yeovil Towniga reisiti Kaasanisse, mis asub sügaval Venemaal, Moskvast 11 tunni kaugusel idas; Millwalliga madistamisele järgnes tutvumine pika ajalooga Maribori linnaga Sloveenias. Alagruppi, kus Wigan lõpuks punaseks laternaks jäi, kuulus ka Belgia võistkond Zulte Waregem.
Inglismaa kõrgliigasse ei ole neil seni asja olnud, selle asemel on kõigutud Championshipi (esiliiga) ja League One’i (tugevuselt kolmas liiga). Wigan oli ja on uhke kogukonnaklubi Manchesteri ja Liverpooli vahel, mis jõudis kord asjaolude kokkulangemisel Euroopasse, kuid on nüüd tagasi keskpärasuses. Aga kõigil muinasjuttudel ongi ju lõpp?
Unistada võib alati
Manchester City troonib nüüd maailma tipus, aga Wiganiga on neil endiselt kana kitkuda. Aasta pärast finaali kohtuti taas, aga ka Manuel Pellegrini ei suutnud Roberto Mancinist paremat ja Wigan võitis 2:1. Kui viimati ehk 2017/18 hooajal karikasarjas kohtuti, oli Wigan League One’is ja Pep Guardiola Citys, aga 1:0 võitjas polnud kahtlust. Ehk tuleks toda tulemust hinnata kõrgemaltki kui 2013. aasta triumfi.
25 aastat enne Wigani vägitegusid kirjutas sarnase peatüki Inglismaa jalgpalliajalugu Wimbledon, kui alistas FA karika finaalis Liverpooli. Viimane oli 1980. aastatel Inglismaa jalgpalli domineerinud ja värskelt meistritiitli kindlustanud, kuid sel ühel õhtul üllatas Wimbledon kõiki. Nendegi jaoks on see ainus suur trofee.
Lisaks neile kahele on viimase saja aasta jooksul veel vaid kaks võistkonda ühekordseks meistriks kroonitud: Coventry City (1987) ja Ipswich Town (1978). Jah, unistada võivad kõik, aga unistuste täitmine on sisuliselt võimatu. Sel hooajal alustas võistlust 729 klubi kümnelt tugevamalt liigatasemelt; enamik neist, näiteks Brislington või Liskeard Athletic, omavad võimalust vaid teoreetiliselt. Mõned aga matemaatikast suurt ei hooli.
Päevad, mida mäletadau
Neile, kes ei kuulu Inglismaal “liigasüsteemi” ehk nelja kõrgeimasse liigasse (Premier League, Championship, League One ja League Two), on ainuüksi võistluste kolmandasse ringi jõudmine suur kordaminek. Chasetown hooajal 2007/08 ja Marine hooajal 2020/21 on kõige madalama asetusega võistkonnad, kes 64 seas olnud. Mõlemad mängisid sel ajal tugevuselt kaheksandal tasemel.
Aegade ühe vägevaima karikateekonna pani aga 2016/17 hooajal kokku Lincoln City, olles ühtlasi ainus meeskond, kes väljastpoolt liigasüsteemi kuuendasse ringi jõudnud. Teel kaheksa sekka alistati Championshipi võistkonnad Ipswich Town ja Brighton ning tagatipuks Premier League’i kuulunud Burnley. Veerandfinaalis aga hammas Arsenali peale enam ei hakanud.
Aasta varem töötasid nende treenerid kehalise kasvatuse õpetajatena. Nad treenisid, kus nad said – vahel kooliväljakutel, vahel kohalikus pargis – ja pidid vahel kohalikus ülikoolis riietuma. Kast õlut, mis pidi ootama meeskonda pärast mängu Burnleyga, konfiskeeriti treenerite poolt. Aga võit maitseski paremini.
Kellele kaasa elada?
Karikasari hooajal 2023/24 on taas jõudnud kolmanda vooruni, mis tähendab, et peole on oodatud ka Premier League’i klubid. Aga kes on väikestest siiani jõudnud? Kuuenda liigataseme esindaja Maidstone United on kõige madalama reitinguga, viiendalt tasemelt on veel “elus” Chesterfield, Eastleigh ja Aldershot Town.
Maidstone võõrustab Stevenage’i (League One), teised sõidavad võõrsile. Eastleigh pidi loosiga rahul olema, sest nemad lähevad kokku Newport Countyga (League Two). Chesterfieldi (Watford, võõrsil) ja Aldershoti (West Bromwich, võõrsil) võite on keerulisem näha. Mõlemad nimekad vastased on hetkel Championshipis.
Aga teisalt võõrustab Arsenal Liverpooli ning veel vähemalt kolm Premier League’i meeskonda langeb konkurentsist. Kõik vähegi neutraalsed jalgpallifännid loodavad, et keegi väikestest teeks imet. Ja miks ka mitte? Muinasjutte tuleb ikka ette.
