NBA legend, kes tuli, nägi ja võitis Euroliiga

Kujuta ette, et oled üheksakordne NBA All-Star ja NBA skooritegija. Ja nüüd kujuta ette, et jätad kõik selle seljataha, et mängida teisel kontinendil meeskonna jaoks, kes pole kunagi isegi Euroliiga tiitlit võitnud. Täpselt seda tegi Dominique Wilkins 1995. aastal, kui liitus Kreekas Ateena Panathinaikόsega.

Wilkinsit peetakse üheks oma aja parimaks skooritegijaks ja Atlanta Hawksi koduareeni ees on suisa tema kuju. Kuue jala pikkune ründaja viskas oma NBA karjääri jooksul keskmiselt 24,8 punkti mängus, kaks hooaega aga üle 30 punkti ja veel mitmel korral jõudis ta neile numbritele lähedale.

Wilkinsi parimad NBA pealtpanekud:

1994. aastal sõlmis Wilkins lepingu Boston Celticsiga, kus asjad ei läinud plaanipäraselt. Treener Chris Ford pani ta hooaja alguses pingile ja Wilkins viskas, alates algaja-hooajast, keskmiselt oma madalaimad punktid mängu kohta ning karjääri madalaima tulemuse 42 protsenti.

Wilkins on hiljem öelnud, et ta ei tahtnud kunagi NBA-st lahkuda, kuid Panathinaikos tegi pakkumise, millest ta ei saanud keelduda. Kreeka pool pidi küll veenma Wilkinsit lepingule pilku heitma, kuid kui ameeriklane dollarimärke nägi, oli ta valmis kohvrid pakkima ja lennukile hüppama.

Panathinaikos maksis miljoneid

Wilkins oli Euroopasse kolides 35-aastane ja lepingu pikkuse ja teenitud summa kohta on aruanded erinevad. Kõige populaarsem versioon on, et leping oli kaheaastane ja tõi talle 3,5 miljonit dollarit hooaja kohta. Sel ajal oli see mängija jaoks väljaspool NBA-d kõige rikkalikum tehing ja see ei olnud palju raha ainult 1995. aastal; netossissetulek 3,5 miljonit dollarit hooaja kohta on kaasaegses Euroliigas haruldane.

Panathinaikose presidendid Pavlos ja Thanassis Giannakopoulos jumaldasid Wilkinsit ja täitsid peaaegu kõik tema soovid. Peatreener Božidar Maljkovići poolehoiu võitmine oli palju raskem katsumus, sest serblane pidas Wilkinsit koostöövõimetuks ja kaitses puudulikuks.

Maljkovićil oli reegel, et kui mängija ei harjuta, siis ta ei mängi. Wilkins käis edasi-tagasi Kreeka ja USA vahet, et külastada oma haigestunud ema ja isa, kuid kord sai ta 50 000 dollari suuruse trahvi liiga paljude isiklike kodureiside eest ja kaebas, kuidas teda halvasti koheldi. Ning kord, kui Wilkins tagasi kiirustas, et mängida, keeldus Maljković teda kasutamast. Miks? Sest ta polnud harjutanud…

Euroliigas oli Wilkins pea ainult suurepärane. Eriti avaldas ta muljet võtmelahingutes, näiteks veerandfinaali kolmes otsustavas mängus, kui tema 26 punkti ja seitse lauapalli aitasid Panathinaikosel Trevisot ühe punktiga võita.

Tema sünnikohas Pariisis Prantsusmaal peetud Euroliiga Final Fouris kogus Wilkins poolfinaalis Moskva CSKA vastu 35 punkti ja kaheksa lauapalli. Finaalis viskas ta 16 punkti ja võttis 10 lauapalli, aidates Panathinaikosel alistada Barcelona 67:66 ja tõsta pea kohale oma esimese Euroliiga krooni. Muide, pärast pidustusi tagasi Kreekasse sõites tegi Wilkins autoga avarii ja jättis sõiduki lihtsalt tee äärde. See oli tema neljas autoavarii sel hooajal.

Wilkins domineeris CSKA vastu:

Wilkins sai palju abi

Oluline on märkida, et kui Wilkins säras Euroliigas, siis Panathinaikosel oli ka üldiselt tugev meeskond ja mitte ainult ameeriklane ei võitnud neile tiitlit. Mängujuht Panagiotis Giannakist peetakse Kreeka kõigi aegade üheks parimaks mängijaks ning seitsme jala pikkune Stojko Vranković oli üks Euroopa parimaid tsentreid. Treener Maljković oli enne Panathinaikosega mängimist võitnud palju karikaid ja oli enne 1996. aastat kolmekordne Euroliiga meister.

Euroliiga Final Four MVP-ks nimetatud Wilkinsil ei õnnestunud Panathinaikost Kreeka liiga tiitlini viia, kuna kaotati Olympiacosele. Kuuldavasti hakkas Wilkins enne finaali saama tapmisähvardusi ja tema sõber Gino läks umbes kümne Olympiacose huligaaniga raksu. Võitlus lõppes sellega, et Gino oli koomas ja kuus Olympiacose fänni viidi intensiivravisse.

Wilkins jättis vigastuse tõttu vahele seeria neljanda ja otsustava viienda mängu Olympiacose vastu. Väide, mille Panathinaikos hiljem ümber lükkas.

Kolm päeva enne seda, kui Panathinaikos pidanuks tema järgmise hooaja palga pealt 1,75 miljonit dollarilise ettemaksu tasuma, kaebas tiim Wilkinsi kohtusse ja süüdistas teda vigastuste teesklemises ja ette teatamata lahkumistes. On ütlematagi selge, et Wilkins Panathinaikoses ei jätkanud.

Viimane tants Itaalias

Kuigi asjad lõppesid väga hapu noodiga, oli Wilkinsi aeg Panathinaikoses tohutult edukas. Nad ei võitnud mitte ainult Euroliigat, vaid Wilkins võitis ka oma klubikarjääri esimese karika – kui Panathinaikos võitis Kreeka karika – ning ta oli finaali MVP.

Pärast hooaega San Antonio Spursis sõlmis Wilkins lepingu Itaalia hiiu Teamsystem Bolognaga ja statistiliselt oli ta taas väga hea.

Kuid Bolognaga Wilkins Euroliigat ei võitnud; ta pääses veerandfinaali. Itaalia liigas võitis Kinder Bologna väga meeldejäävas seerias Wilkinsi ja Teamsystemi kolm kahe vastu ning Wilkinsil oli suur osa Kinderi tiitlis.

Finaali viiendas mängus oli Teamsystem eduseisus 72:68, kui mängida jäi vaid 17 sekundit. Itaalia tiitel oli peaaegu kindel, kuid siis tabas Kinderi Predrag Danilović kolmese ja talle tegi vea ei keegi muu kui Wilkins. Danilovic realiseeris vabaviske, David Rivers kaotas Teamsystemi viimases rünnakus palli ning Kinder võitis lisaajal.

Danilovići viimase minuti krutsk:

Wilkins tekitas Euroopasse mängima tulles tohutult furoori ja oli tollal kõige kõrgetasemelisem NBA staar, kahekordse NBA tšempioni ja 1975. aasta NBA MVP Bob McAdoo kõrval, kes mängis kuus aastat Itaalias ja võitis kaks korda Euroliiga.

Euroliiga võitmisega sai McAdoost üks väheseid väljavalituid, kes on võitnud NBA ja Euroliiga. Tänaseni on selle saavutusega hakkama saanud vaid 11 mängijat, kusjuures Bill Bradley oli esimene, kellel see õnnestus, kui ta viis Milani 1966. aastal esimese Euroliiga kroonini ja aitas New York Knicksil 1970. ja 1973. aastal võita NBA tiitleid.

Beverley tagasihoidlik algus

Euroopas on 21. sajandil olnud ka kuulsaid Ameerika NBA staare. 2011. aastal mängis kolmekordne tähtede võitja Deron Williams paar kuud Türgis Beşiktaşi eest. Aasta varem sõlmis sama meeskond lepingu legendaarse Allen Iversoniga ja 2001. aasta NBA MVP lõpetas oma karjääri Türgi koondises, kuid mängis sel hooajal vaid kümme mängu.

Huvitav nimi, mida siinkohal samuti mainida, on Patrick Beverley. Praegu peetakse tagamängijat üheks NBA parimaks äärekaitsjaks, kuid tema profikarjäär sai alguse 16 aastat tagasi Ukrainas, kui ta sõlmis lepingu Dniproga.

Seejärel mängis ameeriklane Olympiacoses ja Spartak St. Petersburgis, nimetati 2012. aastal EuroCupi MVP-ks ja hüppas lõpuks 7. jaanuaril 2013 NBA-sse, et minna kosja Houston Rocketsile.

Muidugi pole Beverley esimene ameeriklane, kes enne NBA-sse minekut mitu hooaega Euroopas mängis. Kuid ta on kõige tähelepanuväärsem ja võib-olla isegi ainus, kes on teinud pika ja eduka karjääri maailma tugevaimas liigas.

Üldiselt on raske näha, et keegi käiks Beverley jälgedes, kuna NBA arendusliiga G-liiga maksab mängijatele üha rohkem palka ning NBA ja G-liiga vahel on kahepoolsed lepingud. See tähendab, et NBA-st unistavatel ameeriklastel ei ole tõesti kiiret tulla Euroopasse ja siin oma karjääri ehitada.