Nelja romantiku võidujooks Istanbuli

Sõelale on jäänud vaid kaheksa meeskonda ja kõik teavad, milline on nende tee Meistrite liiga finaalini. Meie teame juba, et seal kohtuvad kindlasti 21. sajandi gigant ja unest ärganud romantik.

Tänavune finaal peetakse laupäeval, 10. juunil Istanbulis Atatürki olümpiastaadionil, kuigi pidanuks esialgse plaani kohaselt mängitama Wembleyl ja hilisema otsusega Münchenis Allianz Arenal. Kahel korral sekkusid aga ettenägematud jõud. Koduseinad võinuks toetada Müncheni Bayernit (otseselt) või Chelseat (mitte nii otseselt), kuid nüüd ei saa sellist eelist keegi.

Kaheksa võistkonnaga turniiripuu ühel pool näeme kolme viimast Meistrite liiga võitjat – tiitlikaitsjat Real Madridi, 2021. aasta meistrit Chelseat ja 2020. aastal triumfeerinud Bayernit. Kolme peale kokku on viimasest üheteistkümnest karikast võidetud üheksa, läbi ajaloo on need klubid võitnud 22 korral.

Kui Real ja Chelsea ristavad piigid veerandfinaalis, siis Bayerni esimeseks ülesandeks saab Manchester Cityga maid jagada. Katari rahadega polsterdatud, Pep Guardiola juhendatud ja edu järele näljast jalgpallimasinat esindab ka keegi Erling Haaland, kes tänavu Meistrite liigas 402 minutiga kümme väravat löönud.

Selle neliku jaoks on võitmine sisuliselt kohustuslik. Nad on kas väga hiljuti seda kogenud või teinud kõik ja rohkemgi veel, et käed karika külge saada. Kes finaali jõuab, kannab ka soosikukoormat.

Või siis mitte.

Samal turniiripuul on ju konkurentsis teisedki neli võistkonda. Kasseti B-pool, või kui oled alla 30, siis padja jahedam külg. Kolm meeskonda Itaaliast, üks Portugalist – ja üks neist jõuab Meistrite liiga trofeest 90 minuti kaugusele.

Lissaboni Benfica

Kuidas nad siia jõudsid?
Sel hooajal on nad 44 kohtumisest kaotanud vaid ühe ja marssinud Euroopast võimsalt läbi. Eelringides alistati Midtjylland ja Kiievi Dinamo, alagrupp võideti aga PSG, Juventuse ja Haifa Maccabi ees. Kaheksandikfinaalis langes Club Brugge kahe mängu kokkuvõttes skooriga 7:1.

Kes on edu taga?
Eelmise aasta mais palgati võistkonda juhendama sakslane Roger Schmidt, kes on pannud Benfica mängima briljantselt, sugemetega musketärlikus “üks kõigi, kõik ühe eest”. Kaptenipaela kannab maailmameister Nicolas Otamendi, rivistusest leiab ka David Nerese (säras Amsterdami Ajaxis), Joao Mario (tuntud Milano Interist) ja Goncalo Ramose, kes tutvustas end laiemale avalikkusele kübaratrikiga detsembris lõppenud maailmameistrivõistlustel. 21-aastase ründaja saldos on tänavu 36 mänguga 24 väravat.

Mida ütleb ajalugu?
1961. ja 1962. aastal Meistrite liiga võitnud Benfica jõudis viimati (pool)finaali 1989/90 hooajal. Veerandfinaali jõuti sel sajandil küll neljandat korda, aga esmakordselt pärast 2016. aasta kevadet.

Kas midagi peaks veel teadma?
Suvel müüdi 75 miljoni euro eest Liverpoolile ründaja Darwin Nunez, talvel aga Chelseasse 121 miljoniga Enzo Fernandez – veel üks maailmameister. Argentiinlane veetis Lissabonis vaid kuus kuud, tema pealt teeniti jämedalt arvutades 111 miljonit kasumit.

AC Milan

Kuidas nad siia jõudsid?
Pärast mõnevõrra ootamatut liigavõitu (sellest hiljem) vedas neil ka loosiga, kuigi alagrupiturniiri viimasel mängupäeval tuli teise koha kindlustamiseks alistada Red Bull Salzburg. Tottenhami vastu hoiti aga seljatagune 180 minuti vältel puhtana. Et Itaalia meistritiitli kaitsmine on sisuliselt võimatu, saab Milan sel hooajal vaid Meistrite liigat võites oma auhinnakappi täiendada.

Kes on edu taga?
Endine Rooma Lazio, Milano Interi ja Fiorentina juhendaja Stefano Pioli usaldati tüüri juurde 2019. aasta oktoobris ja ta sai piisavalt aega, et oma ideed meeskonnani viia. Koosseisu kuulub palju põnevaid nimesid, kes mujal läbi ei löönud, näiteks Fikayo Tomori (keskkaitsja, Chelseast) ja Theo Hernandez (vasakkaitsja, Real Madridist), aga ka veterane eesotsas Olivier Giroud’ (36) ja igihalja Zlatan Ibrahimoviciga (41).

Mida ütleb ajalugu?
Kas AC Milan ja Itaalia meister ühes lauses tundub kummaline? Ei tohiks. Üks põlvkond fänne kasvas aga üles, nähes Milani tabeli keskel virelemas – 2014. kuni 2020. aastani ei suudetud kordagi lõpetada kõrgemal kui viiendal kohal. Meistrite liiga on nad aga võitnud lausa seitsmel korral, viimati jõuti täistabamuseni 2007. aastal.

Kas midagi peaks veel teadma?
Milan on aastate jooksul ikka ja jälle Istanbuli sattunud, aga 2005 – viimane kord, kui Atatürk finaali võõrustas – püsib neil kahtlemata meeles. Poolajaks juhiti 3:0 ja ühe käega valmistuti juba trofeed vastu võtma, kuid Liverpool ei andnud alla ja võitis lõpuks penaltiseerias.

Milano Inter

Kuidas nad siia jõudsid?
Inter on Itaalias olnud võrdlemisi stabiilne, kui viimasel viiel hooajal on eranditult esinelikus lõpetatud. Meistrite liiga pole aga nii lahke olnud, sest kolmele järjestikusele alagrupifaasis langemisele järgnes mullu krahh kaheksandikfinaalis. Seekord ei vedanud neil taas loosiga, kuid Barcelona jäeti grupis kolmandaks ja kaheksandikfinaalis hoiti Porto vastu kahel korral taga nulli.

Kes on edu taga?
Interi viimase aja kõrghetked seostuvad 2020/21 hooajaga, kuid toona Scudetto võitnud peatreener Antonio Conte lahkus vahetult pärast triumfi, viidates lahkarvamusele komplekteerituse osas. Teda asendas Simone Inzaghi, keda tuntakse karikaspetsialistina – hea enne? Viimane kord, kui mõni Inzaghi Meistrite liiga võitis, lõi Simone noorem vend Filippo 2007. aasta finaalis võiduka AC Milani kasuks kaks väravat.

Mida ütleb ajalugu?
Inter, kes võitis Meistrite liiga ka 1964. ja 1965. aastal, võib küll olla sellest nelikust kõige hiljutisem tšempion, kuid 2009/10 edu Jose Mourinho juhendamisel kipub aegamööda kaugeks mälestuseks taanduma – isegi Goran Pandev on nüüdseks putsad varna riputanud. Järgnenud kümnendil kadus Inter suurest mängust, kuid näikse nüüd positsiooni taastavat.

Kas midagi peaks veel teadma?
Kuigi Interi viimasest suurest triumfist möödub vaid 13 aastat, ei tea nende nüüdsest koosseisust keegi, mis tunne on Meistrite liigat võita. Toonasest rivistusest jätkab ainsana tegevjalgpallurina Mario Balotelli, kes teenib leiba kuskil Šveitsis, Romelu Lukaku (Chelsea, 2012) ja Matteo Darmian (AC Milan, 2007) jäeti aga noorukitena tühjade kätega.

Napoli

Kuidas nad siia jõudsid?
Napoli on neil päevil nimi kõigi huultel ja seda põhjusega. Kui Itaalias on mängida veel 11 vooru, edestavad nad lähimat jälitajat 19 punktiga – esimene meistritiitel pärast 1990. aastat on sisuliselt vormistamise küsimus. Meistrite liigas purustati esmalt Liverpool 4:1 ja siis Amsterdami Ajax 6:1, kaheksandikfinaalis aga Frankfurdi Eintracht koondskooriga 5:0.

Kes on edu taga?
See pidi olema vaheaasta, kui suvel lubati lahkuda Lorenzo Insignel, Dries Mertensil, Kalidou Koulibalyl ja teistel. Peatreener Luciano Spalletti leidis aga just tema stiilile sobivad mängijad ja pani kokku fantastilise tiimi. Nigeerlasest ründajat Victor Osimheni ei suuda vist peatada keegi, Gruusiast pärit äär Khvicha Kvaratskhelia on aga üleöö tõusnud Batumi Dinamost superstaariks.

Mida ütleb ajalugu?
Napoli ei ole kunagi Meistrite liigat võitnud ega ka veerandfinaali jõudnud, seega on tükike ajalugu juba tehtud. Serie A võite on neil kaks, aastatest 1986/87 ja 1989/90, mõlemad koos Diego Maradonaga; moodsamast ajastust on ette näidata ka mõned Itaalia karikavõidud.

Kas midagi peaks veel teadma?
Viimane kord, kui Napoli mõne liiga võitis, õnnestus see neil Serie C1 B-grupis hooajal 2005/06. Pärast 2004. aastal pankrotistumist ostis klubi filmiprodutsent Aurelio De Laurentiis, kes tänase päevani presidendina toimetab.