NHLi täht tuli, nägi ja võitis. Aga see polnud Tšehhi edu valem

Poleks mingi ime, kui Tšehhi hokifännid lootsid väga, et Boston Bruins langeb NHLi sõelmängudes võimalikult vara konkurentsist. Muidugi tahtsid nad, et liiga üks paremaid mängijaid David Pastrňák oleks edukas, sest on ta ju nende kaasmaalane, aga samal ajal mängiti Prahas ja Ostravas MMi…

Bruinsi hooaeg lõppes 17. mail ehk täpselt seitse päeva pärast MMi algust. Koondise juurde tormasid nii Pastrňák kui ka Pavel Zacha ja kuigi klubihooajast oli jalgades väsimus, teatasid mõlemad, et enam-vähem tervena olles on nad oma riigi jaoks alati olemas. Pastrňák tuli koondisesse valutava puusaga ning enne MMi teatati talle klubist, et ta peaks kindlasti operatsioonile minema.

Bostoni klubi särgis viimasel kahel NHLi hooajal üle 100 resultatiivsuspunkti toonud Pastrňák, kel oli hooaja eel kaks eesmärki – võita Stanley Cup või MM-kuld –, ei suutnud Tšehhi eest nõnda heas hoos olla, vähemalt mitte statistiliselt. Nelja mänguga jäi tema arvele vaid üks värav, aga ta hoidis oma püssirohtu ainuõigeks ajaks.

Pärast 7:3 võiduga lõppenud poolfinaali Rootsi vastu uuriti Pastrňákilt, kas ta hoiab oma turniiri ainsat väravat finaaliks. “Meil pole minu väravaid vaja olnud ja loodetavasti ei lähe neid ka finaalis vaja,” alustas ta vastamist. “Mul pole väravatest sooja ega külma. Ma aitan võistkonda nii palju, kui suudan ega mõtle üldse enda statistika peale. Muidugi oleks tore skoorida, aga kui seda ei juhtu, siis jääks see mu hinge kriipima vaid juhul, kui me finaali kaotame.” Tšehhide õnneks pääses nende suurim staar sellest valust.

Finaal Tšehhi ja Šveitsi vahel oli kolmanda kolmandiku poole peal 0:0, kui Pastrňák kihutas litri vastaste puurivahi Leonardo Genoni selja taha. Kogu riik rõkkas ning kui 19 sekundit enne lõpusireeni vormistas David Kämpf lõppskooriks 2:0, algas pidu, mis kestab küllap siiamaani.

Kullalahingus ei saa ka vähetähtsaks pidada Zacha panust. Tšehhi hokieksperdid märkisid, et just tema neutraliseeris kõige paremini Šveitsi staare Kevin Fialat ja Nico Hischieri, kes tegid fantastilise MMi: neist esimene tõi 13 ja teine 11 resultatiivsuspunkti. Fiala nimetati ka turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks, olles pärast Roman Josit teine šveitslane, kes selle auhinna teeninud.

Tšehhi võitis kodusel MMil oma seitsmenda tiitli ning esimese pärast 2010. aastat.

Ammutas inspiratsiooni Saksamaast ja Lätist

Mõistagi väärib palju kiitust ka võitjate peatreener Radim Rulik. 58-aastane juhendaja on pikalt töötanud erinevate vanuseklasside Tšehhi koondiste juures ning oli 2005. aastal maailmameistriks kroonitud rahvusesinduses abitreener.

Tänavune MM oli talle aga meestekoondise juhendajana esimene. Suurepärasest debüüdist hoolimata ei tahtnud Rulik terve turniiri vältel isegi kuulda juttu, nagu ta oleks fantastiline treener ning just tema mängib edus kõige suuremat rolli. Ta kiitis ainult mängijaid, kes kiitsid ainult treenerit ja oma koondisekaaslasi.

Rulik mõistis suurepäraselt, et kodusel MMil oodatakse Tšehhilt suurt tulemust, mis paneb mängijatele peale suured pinged. Et näha, kes murdub, kutsus juhendaja Brnos peetud viimasesse treeninglaagrisse rohkem mängijaid kui MMile läks, et näha, kuidas mehe vaimsed survega toime tulevad.

Treeneri sõnul suhtus ta mängijatesse väga karmilt ja oli ääretult nõudlik. “MMil ma selline ei olnud. Valisin Brnos mängijad välja ning olen rõõmus, et nad tõestasid oma kõrget taset,” kostis Rulik pärast finaali kodumaa meediale.

Et ise pingetest pääseda, ei käinud Rulik turniiri vältel internetis. Ta astus selle sammu pärast Brno laagrit, misjärel luges ta artiklit, kus oli kirjas, et treener tegi mängijaid valides valesid otsuseid. Mnjah, eks mõni arvamus lähebki tagantjärele tarkuse abiga hapuks…

Üht joont hoidis Rulik veel. Ta rääkis MMi jooksul pidevalt sellest, kuidas Tšehhi peab mängima meeskondlikult ning andis pärast Šveitsi alistamist mõista, et võttis šnitti Saksamaa ja Läti mullusest turniirist, kus esimene võitis üllatuslikult hõbeda ja teine pronksi. “Kui ma neid eelmine aasta vaatasin, siis olid nad edukad ainult tänu sellele, et tegutsesid koos ja väga pühendunult,” märkis pealik.

Tšehhi meeskondlikkust tõstis esile ka kaitsja Radko Gudas: “Turniiri jooksul liitusid meiega maailmaklassiga mängijad, aga nad kohanesid süsteemiga ning keegi ei mänginud individuaalselt. Jääl oli alati viisik, kes tegutses ühtse löögirusikana.”

Kõige paremini võttis selle aga kokku legendaarne Jaromir Jagr. Ta ütles: “Kõik ei uskunud meie koondisesse ja see vast aitas neil üheks sulanduda. See, et Pastrňák, Zacha ja Martin Nečas NHList appi tulid, tõstis meie taset väga palju. Samas, hoolimata nende liitumisest säilis koondises võitluslikkus ja tahe midagi saavutada.”

Tšehhi on hokiriik

MM ei lõppenud hästi ainult võõrustajate koondisele, aga ka turniiri korraldajatele. Hokiriigis peetud suurturniiri mänge külastas umbes 800 000 pealtvaatajat ning sellega püstitati ka MMi publikurekord, mis oli 2015. aastast samuti Tšehhi käes.

Seda, kui oluline on jäähoki tšehhide jaoks, ilmestas hästi ka tõik, et laupäevaseks poolfinaaliks keerati hokilahingu peale 76% Tšehhi televiisoritest.

Rahvusvahelise hokiliidu (IIHF) juht Luc Tardif sõnas, et iga kord, kui MM toimub Tšehhis, on üks asi sulaselge – riigi süda tuksub hoki rütmis. “Kui meil on IIHFi kongressid, on inimesed selle üle väga üllatunud ja tegelikult ka veidi kadedad, et tšehhide kirg hoki vastu on nõnda suur.”

MM-kuld taskus, pööravad tšehhid nüüd pilgud olümpiamängude võitmisele. Järgmised talimängud toimuvad 2026. aastal Itaalias, kus värsked maailmameistrid loodavad lõpetada 28 aasta pikkuse põua – nende seni ainus OM-tiitel pärineb 1998. aasta Nagano mängudest, kus tegid ilma Jagr, Dominik Hašek ja teised suurkujud.

Mõistagi on veel vara ennustada, kuidas võiks tšehhidel Milano olümpial minna, sest praegu pole selge näiteks see, kas NHL teeb talimängudeks pausi või mitte. Samas on Tšehhi ju hokiriik ning neil on niiehknaa väga tugev koondis. Pastrňáki vedamisel oleks aga olümpiakulda märksa parem püüda.