Olümpia unustamatu hetk: Argentina korvpalli kuldse põlvkonna triumf
Alati sporti armastanud Argentina on võitnud palju kulda ja karda. Jalgpalli MM-tiitlite kõrval on Lõuna-Ameerika riigi vägevaimaks saavutuseks 2004. aasta korvpalli olümpiakuld, mille kaela saamiseks oli vaja selili panna ka USA tähtede armaada.
Ateenas toimunud spordipeole jõudmiseks tuli Argentinal jõuda 2003. aasta Ameerika maailmajao meistrivõistlustel (AmeriCup) kolme parema hulka. Hoolimata avamängu üllatuskaotusest Mehhikole, täideti ülesanne hõbedaselt, kuna pärast poolfinaalis Steve Nashi juhitud Kanada alistamist kaotati 73:106 USA-le.
Sealjuures on huvitav märkida, et kui tänapäeval pole jänkide tähtede kaasalöömine koondises MMil ega OMil kindel, saati veel väiksematel rahvusvahelistel võistlustel, siis Argentinat rappisid mitmed staarid eesotsas Tim Duncani, Ray Alleni ja Tracy McGradyga.
Argentina küpses ühtseks
2001. aastal Argentina tüüri üle võtnud peatreener Rubén Magnano sai majandada riigi korvpalli kuldse põlvkonnaga. Nad polnud ohtlikud ainult paberil, aga ka väljakul, kui Magnano juhendamisel võideti neljal järjestikusel aastal tiitlivõistlustelt medal.
Sealjuures on huvitav märkida, et alati korvpalli armastanud Magnano oli enne treeneritööle pühendumist kehalise kasvatuse õpetaja. 1990. aastate alguses hakkas ta Argentinas klubitandril tiitleid võitma sattus kohaliku alaliidu huviorbiiti. Ta oli nii meestekoondise abitreener kui ka U21 koondise juhendaja, enne kui edutati Julio César Lamasi asemele meeste rahvusesinduse etteotsa.
Magnano debüütturniir – 2001. aasta AmeriCup – lõppes kullaga. Sellest märksa märkimisväärsem oli aasta hiljem USAs mängitud MM, kus Argentina alistas ka võõrustajad – see oli vaid NBA palluritest komplekteeritud jänkide esimene kaotus – ning jõudis finaali, kus jäädi alla Jugoslaaviale.
Ateenaks olid justkui kõik tähed end õigesti ritta seadnud. Argentinal oli kokkumänginud koondis, kes teadis, mida treener neilt nõuab. Oluline on märkida sedagi, et rahvusesinduse edus etendas olulist rolli pallurite siirdumine tugevatesse Euroopa liigadesse, enamasti Hispaaniasse.
Argentinal jagus häid mehi nii tagaliini, äärele kui ka korvi alla. Võistkonna liider Manu Ginobili oli pärast Euroopa vallutamist tõusnud heaks mängumeheks ka NBAs; Luis Scola ja Andres Nocioni kerkisid tänase Baskonia särgis Euroliiga tähtedeks; Fabricio Oberto oli Hispaania meistrivõistluste tšempion ja hinnatud tsenter.
Alagrupiturniiril läks kõik üsna ootuspäraselt. Argentina võitis viiest mängust kolm, kaotades kehva viimase veerandi tõttu ühele kullasoosikule Hispaaniale ning jäädes vaid ühe punktiga alla Itaaliale. Viis päeva hiljem saadi võimalus revanšiks, aga selleni jõuame õige pea.
Tõsi, tagantjärele targana polnud Argentina krahh teps mitte kaugel. Näiteks võideti Serbia ja Montenegrot alles tänu Ginobili viimase sekundi korvile ning Uus Meremaa alistati vaid nelja punktiga.
Jälle USA, jälle võit
Veerandfinaalis astus Argentinale vastu võõrustaja Kreeka. Kodupubliku marulisel toel võideti teine veerand 21:7 ning mindi poolajale kuuepunktilises eduseisus, aga Magnano hoolealused olid kõike muud kui nokauteeritud. Ginobili ja Oberto vedamisel pöörati mäng teisel poolajal enda kasuks ning 69:64 võit tõi kaasa poolfinaali USAga.
Jah, ameeriklastel polnud Ateenas nii võimas koondis kui tänavu Pariisis, aga Duncan, Allen Iverson ning noored LeBron James, Dwyane Wade ja Carmelo Anthony olid Argentina vastu soosikud. Isegi olukorras, kus nad olid Ateenas kaotanud nii Puerto Ricole kui ka Leedule.
Ent kui ameeriklaste esitus kippus jääma individuaalseks, siis Argentina säras meeskondlikkusega ning lõpuks 29 punkti visanud Ginobili toel mindi viimasele kümnele minutile vastu 13-silmalises eduseisus. USA küll üritas mängu tagasi tulla, aga neil polnud 81:89 kaotusest pääsu.
Ginobili märkis pärast võitu, et ülejäänud maailm on USA-le järele jõudmas. Sangar lisas: “Neil olid suurepärased pallurid, aga ka palju noori, kes polnud rahvusvahelisel tasemel ja FIBA reeglitega mänginud.”
Finaal Itaalia vastu oli kõike muud kui lihtne. Kuigi Argentina dikteeris mängu käiku, jõudsid saapamaalased üheksa minutit enne lõppu tänu Massimo Bulleri viiele järjestikusele punktile vaid kahe silma kaugusele.
Argentina vastas sellele aga spurdiga, mis lõi Itaalia kirstu viimase naela: Alejandro Montecchia kaks tabavat kaugviset ja Scola neli silma viisid Magnano juhendatavad püüdmatusse kaugusesse. Lõppskooriks jäi 84:69, mis tõi unustamatu olümpiakulla.
Vähetähtis pole seegi, et Argentina korvpalli kuldse põlvkonna olulisemad saavutused tulid ajal, mil riik oli kriisis. Esmalt tabas neid sajandivahetuse paiku majandussurutis, Ateena olümpia-aastal oli aga energiakriis.
Koondis mõistis 2000. aastate alguses, et edu väljakul ei turguta riigi majandust, kuid võib raskel ajal pakkuda harva tuntavat rõõmu. “Ehk aitab see võit inimestel end paremini tunda,” märkis abitreener Fernando Duro 2002. aasta MMil pärast poolfinaali, kus alistati Dirk Nowitzki juhitud Saksamaa.
