Olümpia unustamatu hetk: “Kas võime kulda jagada?” Muidugi!

Kergejõustiklased Gianmarco Tamberi ja Mutaz Essa Barshim on aastaid olnud lähedased semud. Sealjuures on tegemist ka suurte rivaalidega, kuna mõlemad on maailma ühed paremad kõrgushüppajad.

2021. aasta Tokyo olümpia kõrgushüppe finaal oli väga kõrgetasemeline. 13 sportlasest kümme alistasid 2.30, kaheksa said jagu kõrgusest 2.33 ning viis meest ületasid 2.35. Itaallane Tamberi ja Katarist pärit Barshim olid aga ainsad, kes said kuni 2.35ni igast kõrgusest üle vaid ühe hüppega.

Jaapanis eraldati terad sõkaldest 2.37 peal. Kui Barshim, Tamberi ja Valgevene rekordit korranud Maksim Nedasekau hüppasid latist üle esimese katsega, siis Brandon Starc ja Lõuna-Korea tippmargi hüpanud Woo Sang-hyeok mitte.

Kuivõrd eelis oli triol, otsustasid austraallane Starc ja Sang-hyeok kõrguse vahele jätta ning rünnata 2.39. See ebaõnnestus nii neil kui ka Barshimil, Tamberil ja Nedasekaul, aga valgevenelane jäi katsete võrdluses kolmandaks.

Et 2.39 osutus kõigi jaoks püüdmatuks, aga reeglite järgi polnud võimalik Barshimi ja Tamberit lahutada, pakkus kohtunik neile kiiret lõppmängu. See näinuks ette, et nad saavad igal kõrgusel ühe katse ning latt läheb aina allapoole, kuniks keegi saab mingist kõrgusest üle.

2009. aastal võeti kasutusele aga reegel, tänu millele polnud kiire lõppmäng kohustuslik: kui mõlemad sportlased on nõus, võivad nad medalit ka jagada. Barshim küsis selle kohtunikult üle, too vastas jaatavalt, sõbrad vaatasid teineteisele otsa ning alustasid võidutantsu, kuna nii Tamberi kui ka Barshim võitsid olümpiakulla!

Tamberi sai revanši

Pjedestaali kõrgeimale astmele tõusmine oli mõlema jaoks märgiline. Barshimi jaoks oli tegemist esimese olümpiakullaga kahe hõbeda kõrval ning Tamberi teenis Tokyost oma esimese olümpiamedali.

Kui saatus lubanuks, oleks ka Tamberil varem jäänud spordipeolt suure tõenäosusega midagi näppude vahele. 2016. aastal, Rio olümpia hooajal, oli ta sisetingimustes alistamatu, kuid superhoos saapamaalane murdis veidi enne Brasiiliasse lendamist hüppeliigese.

Ta pidi kandma kipsi, kuid vigastusest taastudes ei visanud Tamberi seda ära. Itaallane kirjutas selle peale “Road to Tokyo 2020”, kriipsutas koroonapandeemia vallandudes aastaarvu maha ning kirjutas punaselt asemele “2021”. “Sel päeval ütlesin endale, et tahan Tokyos võidelda kulla eest,” meenutas ta hiljem. Mõeldud, tehtud!

Barshim rääkis pärast olümpiafinaali, et Tamberi on tema üks paremaid sõpru ning seda mitte ainult kergejõustikus. “Oleme peaaegu kogu aeg koos,” rääkis ta. “Mina austan teda ja tema mind. See on imeline.”

Barshim lohutas Tamberit

Kahe konkurendi sõprus sai alguse 2017. aastal. Oma teisel võistlusel pärast vigastusest tagasitulekut, Pariisi Teemantliiga etapil, ei saanud Tamberi tulemust kirja. Kõrgushüppaja oli lohutamatu, läks oma hotellituppa ega tahtnud kellegagi silpigi vahetada.

Järgmisel päeval ilmus tema ukse taha Barshim. “Ta koputas ja koputas ega läinud minema,” lausus Tamberi. “Tahtsin, et ta lahkuks, kuid Mutaz polnud sellega nõus. Ta hakkas valjul häälel rääkima: “Gimbo, Gimbo, palun, ma tahan sinuga rääkida.” Andsin alla ja lasin ta tuppa.

Me rääkisime ja hakkasin tema ees nutma. Ta üritas mind maha rahustada ja ütles: “Sul oli tõsine vigastus, aga oled juba tagasi Teemantliigas. Keegi ei oodanud seda. Võta aega ja vaata, kuidas läheb. Ära sea endale liiga suuri ootuseid..””

Sealjuures on Tamberi meenutanud, et võistlusel saadud trauma mõjutas teda veel mitu hooaega: ta kartis kaks aastat hüpata. Kui füüsiliselt oli itaallane tipp-topp korras, siis vaimselt oli seis vastupidi. See mõjutas aga tema hüppetehnikat, mistõttu oli tal raske taas särada.

Oma isast treeneri Marco abiga õnnestus Tamberil peas asjad korda saada. Jõudu andis ka Barshim, kes krooniti pärast samast vigastusest taastumist 2019. aastal Dohas kodupubliku silme all maailmameistriks. “Olin tema üle nii õnnelik,” rääkis Tamberi. “Tema võit andis mulle motivatsiooni.”

Kes jääb peale Pariisis?

Barshim ja Tamberi arutlesid Tokyo finaali eel naljatades, et küll oleks vahva, kui nad saaksid Jaapanis kulda jagada. Saidki ja ehk põrgatatakse sama mõtet ka Pariisi mängude eel, kus kõrgushüppe eelvõistlus peetakse 7. ning finaal 10. augustil.

Nii Tamberil kui ka Barshimil on Prantsusmaal võimalik teha ajalugu, kuna nii uskumatult kui see ka ei kõla, pole ühtegi kahe olümpiakullaga meeskõrgushüppajat, Enim medaleid võitnud atleetide – Barshimi ja Patrik Sjöbergi – kaukas on kolm medalit. Kuivõrd Katari vedrujalal on kuld olemas, aga rootslasel mitte, on just tema olümpiajaloo edukaim meeskõrgushüppaja.

Ent nii Tamberi kui ka Barshimi vormi kohal on küsimärgid. Neist viimane on tänavu osalenud ainult neljal võistlusel ja ületanud parimal juhul 2.31. 20. juulil pidi ta osalema Londoni Teemantliiga etapil, kuid loobus võistlemisest, sest tal polnud hoojooksu jaoks piisavalt ruumi.

Tamberi on tänavu taas võidelnud vigastustega, aga krooniti sellest hoolimata juunis Roomas kodupubliku ees Euroopa meistriks. Tulemus 2.37 on selle hooaja maailma edetabeli parim, lisaks sai ta enda nimele EMi rekordi.

Kolm nädalat tagasi sai Tamberi uue tagasilöögi, kui vigastas reit. Trauma polnud küll tõsine, aga olümpiavõitja pidi vahele jätma vähemalt nädala jagu treeninguid.

Samas on nii Barshim kui ka Tamberi karjääri jooksuval korduvalt tõestanud, et raskused valmistavad neile küll tuska, aga ei murra mehi maha. Lisaks pole kahtlustki, et sõbrad kannustavad teineteist hüppama võimalikult kõrgele.

Ja kes teab, ehk astutakse ka Pariisis koos pjedestaalile.