Olümpia unustamatu hetk: teerull nimega Dream Team
1989. aasta 7. aprill muutis korvpallimaailma igaveseks. Rahvusvahelise alaliidu (FIBA) erakorralisel kongressil võeti tulemusega 56:13 vastu otsus, et edaspidi võivad MMil ja olümpial mängida kõikide profiliigade mehed.
Laias laastus võttis FIBA otsuse vastu ainult kahel põhjusel: ameeriklased tahtsid koondisse NBA pallureid ning alaliit nägi kõige kuulsamate ja paremate mängijate lubamist rahvusvahelisele areenile võimalusena ala populariseerida ning lõigata selle pealt kasu nii majanduslikult kui ka maineliselt.
Kogu lugu hakkas tuure koguma hoopis paar aastat varem. 1987. aasta Pan-Ameerika mängud toimusid USAs Indianapolises ning korvpalliturniir oli spordipeo vaat et kõige olulisem osa. Võõrustajad saatsid tulle sama aasta NBA draft’i avavaliku David Robinsoni ning aasta hiljem esimesena valitud Danny Manningu, kuid finaal Brasiilia vastu kaotati 115:120. Sambamaa meeste vankrit vedas 46 punkti visanud Oscar Schmidt.
Aasta hiljem mängitud Seouli olümpial olid taas rivis Manning ja Robinson – esimene sai suvemängudel osaleda, sest kuigi San Antonio Spurs oli ta draft’is valinud, pääses ta mereväeteenistuse tõttu NBAsse alles 1989. aastal – ning mitu hilisemat tipp-topp mängijat: näiteks Mitch Richmond ja Dan Majerle. Kogu kvartett oli küll läinud draft’is kaubaks, aga et nad polnud unistuste liigas väljakule jooksnud, ei rikutud ühtegi reeglit.
Noor USA alustas turniiri kuue võiduga, enne kui kohtuti poolfinaalis Nõukogude Liiduga ja kaotati 76:82. Austraalia alistamine pronksimängus polnud eriline lohutus, kuna Seoul tähistab esimest olümpiat, kus ameeriklased ei jõudnud korvpallifinaali.
Vaja oli muutust ning FIBA 1989. aasta otsus avas ukse maailma ilmselt kuulsaima korvpallitiimi sünnile, mis oli kolm aastat hiljem peetud Barcelona olümpial kui teerull.
Shaq jäi napilt välja
1991. aasta veebruaris pani Sports Illustrated paberile oma nägemuse, milline võiks Barcelonas välja näha USA algviisik. Ajakirja esikaanel ilutsesid Michael Jordan, Magic Johnson, Charles Barkley, Patrick Ewing ja Karl Malone. Toona polnud keegi neist Hispaanias mängimist kinnitanud, küll aga öeldi, et sellele mõeldakse väga tõsiselt.
Näiteks ajaloo parimaks peetavat Jordanit ei kõigutanud FIBA otsus üldse. Ta ei tundnud olümpia vastu erilist huvi, kuid käis 1990. aastal Euroopas promotuuril ning nägi, kui populaarne on korvpall Vanas Maailmas. See pani ta ümber mõtlema.
Esimesed kümme koondislast hõigati välja 1991. aasta septembris, valitute hulka kuulusid ainult staarid. Lisaks Sports Illustratedi – muide, sealt tuli ka USA tiimi hüüdnimi Dream Team, sest just see oli esikaanel kirjas – poolt välja toodud mängijatele võeti Barcelonasse Larry Bird, Scottie Pippen, John Stockton, Chris Mullin ja Robinson.
Mõned kuud enne turniiri selgus, et viimase profimängija koha sai endale Clyde Drexler, kes edestas napilt Jordani vihavaenlast Isiah Thomast, ehkki väidetavalt ei mänginud kahe suure vahel möllanud ebameeldivad tunded otsuses rolli – nimelt käinud Thomas närvi ka kõikide teiste koondislaste närvidele.
USA 12. liige võeti ülikoolist ja Shaquille O’Neali asemel pääses tiimi Duke’is hiilgavat karjääri teinud Christian Laettner. Muide, kui kõik ülejäänud 11 pallurit olid tohutud staarid, siis ääremängijal ei õnnestunud end NBAs megatäheks mängida.
Tosina mehe hulgas oli mitu mängijat, kelle jaoks polnud suvemängud vaid võimalus teenida raha, kulda ja kuulsust. Kui Ewing, Jordan ja Mullin krooniti 1984. aastal Los Angeleses olümpiavõitjateks, siis Malone ei mahtunud napilt koosseisu ning talle jäi okas hinge.
Robinson oli küll varem olümpialt medali võitnud, aga Seouli pronks kõlbas vaid lutsu viskamiseks. Johnson pani 1991. aasta novembris karjääri HIVi nakatumise tõttu pausile ning on hiljem rääkinud, et koondisse pääsemine andis talle väga palju elujõudu. Sealjuures ähvardas Austraalia Olümpiakomitee, et nad ei võistle Hispaanias, kuna kartsid, et Johnson võib teisi sportlaseid nakatada. Maakera kuklapoolelt pärit inimesed võisid küll nuriseda, aga sisuliselt kogu muu maailm oli ameeriklase poolt.
Karm algus
Dream Team sai esimest korda kokku juuni teises pooles. Siis peeti kaks kontrollkohtumist parematest ülikoolimängijatest kokku pandid tiimiga ning NBA staarid kaotasid esimese mängu 54:62. Tõsi, see lahing oli peatreener Chuck Daly kasvatuslaager, kuna ta piiras Jordani minuteid ning vahetas mehi nagu jumal juhatab. Üks toonastest abitreeneritest Mike Krzyzewski on öelnud, et Daly andis kohtumise meelega ära, kuna tahtis NBA staaridele näidata, et nad pole alistamatud. Järgmisel päeval polnud ülikoolimeestel võiduvõimalustki.
Juuni lõpus alustati Portlandis olümpia kvalifikatsiooniturniiri, mis läbiti ülikindlalt puhaste paberitega. Sealt rännati Monacosse, kus veedeti rohkem aega nudistide rannas ja ööklubis kui korvpallisaalis, aga sellest polnud lugu – USA oli lihtsalt nii hea.
Lood Barcelona olümpiaküla turvamisega olid aga kõike muud kui tipp-topp. Algselt pidid korvpallitähed elama just seal, aga nad olid lihtsalt nii populaarsed, et nendega tahtsid pilti teha nii turvamehed, nende lapsed kui ka teised olümpiasportlased. Rahu ei paistnud kuskilt.
Nõnda koliti ümber ühte Barcelonas asuvasse hotelli, kus ameeriklaste käsutuses oli 98 toast 80. Fänne ei lubatud küll fuajeesse, aga nad kogunesid tänavale, et NBA tähti kasvõi oma silmaga näha. “Keegi oleks nagu Elvise ja Biitlid kokku pannud,” märkis Daly tabavalt.
Lõpetuseks aga olümpiaturniirist endast, mis ei vääri väga palju tähemärke. USA võitis kõik mängud, keskmiselt alistati vastased 44 silmaga ning nende kõige pisem võit oli 32-punktiline üleolek finaalis Horvaatia vastu, keda vedasid varalahkunud Dražen Petrović ja samal suvel Bullsiga lepingu teinud Toni Kukoč.
Kuigi USA rappis teisi nagu rannamees rotti, mängib Dream Team korvpalli menukuse arenguloos äraütlemata olulist rolli. Paljude NBAsse jõudnud mitteameeriklaste jaoks on just Barcelonas võimutsenud jänkid need, kelle pärast võeti pall kätte ja hakati harjutama.
Et üritada olla nagu Jordan, Bird või Johnson. Et domineerida ja viia oma kodumaa olümpiavõitjaks.
