Olümpia unustamatu hetk: Usain Bolt ja tema maailmarekordid

2008. aasta Pekingi olümpiaks oli selge, et Usain Bolt on kahel jalal maailma kõige kiirem inimene. Mai viimasel päeval 100 m jooksu maailmarekordi murdnud jamaicalane lahkus paar kuud hiljem Hiinas toimunud spordipeolt kolme kuldmedali ja kolme maailmarekordiga.

Esimesena võttis Bolt sihikule 100 m jooksu, kus tema suuremateks konkurentideks olid kaasmaalane Asafa Powell ning selle distantsi valitsev maailmameister Tyson Gay. Tõsi, ameeriklane maadles enne olümpiat reievigastusega.

Sealjuures on huvitav märkida, et 16 aastat tagasi oli see kolmik jooksnud maailma kõige kiiremad ajad. Mais 9,72 jooksnud Bolt võttis maailmarekordi just Powellilt ning Gay oli lubatust tugevama taganttuulega saanud kirja 9,68.

Pekingis langes jänki konkurentsist juba poolfinaalis, Powell jäi finaalis alles viiendaks, aga ainsa soosikuna vähemalt oma ära teinud Bolt viis maailmarekordi 9,69 sekundi peale. Triumfist hoolimata teenis Bolt kriitikat nii ajakirjanikelt kui ka rahvusvahelise olümpiakomitee presidendilt Jacques Rogge’ilt, sest ta oli esimese 70 meetriga haaranud nii suure edumaa, et läbis viimased meetrid juba tähistades. Teisisõnu: arvati, et väle mees võinuks joosta märksa parema aja.

Teadus tõestas, et sel arvamusel oli alust. Oslo ülikooli teadur Hans Eriksen võttis koos kolleegidega Bolti jooksu pulkadeks lahti ning leidis, et kui jamaicalane poleks lõpus hoogu maha võtnud, võinuks ta joosta aja vahemikus 9,51-9,59.

Oluline on märkida sedagi, et Bolt ületas finišijoone esimesena, kuigi temale kohaselt oli start nigel. Michael Frater, Richard Thompson ja Darvis Patton tegid väga hea lähte ning Boltil kulus lõpuks 9,89ga hõbeda võitnud Thompsoniga joonele jõudmiseks 30 meetrit. Sealt edasi polnud aga võitjas kahtlust.

Bolt kaotas ühe kulla ja tippmargi

Enne 2008. aastat oli Bolt kogunud tuntust 200 m jooksjana, mis oli talle kõige südamelähedasem distants. Tänu esimesele kullale oli tal võimalik esimese atleedina võita ühelt olümpialt kõige kirkam autasu nii 100 kui ka 200 m pärast 1984. aasta Los Angelese mängudel võimutsenud Carl Lewist.

Toona 200 ja 400 m jooksu maailmarekordit hoidnud Michael Johnson uskus, et Bolt võidab kindlalt oma teise kulla, aga ei ohusta ameeriklase tippmarki. Noh, läks nii, et eeljooksude lõppudes sisuliselt jalutanud Bolt sai finaalis hoolimata 0,9 m/s vastutuulest kirja 19,30, püstitas uue maailmarekordi ning sai mõni minut enne oma 22. sünnipäeva esimeseks kergejõustiklaseks, kes murdnud ühel olümpial sprindidistantside maailmarekordid.

Sealjuures polnud pärast 200 m finaali vaja ühelgi teadlasel uurida, kui kiiresti võinuks Bolt tegelikult joosta. 195 cm pikkune välejalg pingutas lõpuni ning viskas finiši eel isegi rinna ette, et oma aega parandada.

Kolm päeva hiljem vormistas Bolt koos kolme koondisekaaslasega kübaratriki, püstitades 4 x 100 m jooksus 37,1 sekundiga järjekordse maailmarekordi. 2017. aasta jaanuaris jäi nelik ilma nii kullast kui ka tippmargist, kuna Nesta Carter dopinguproovi järeltestist leiti keelatud ainet. Lisaks Boltile ja patusele mehele kuulusid kvartetti Frater ja Powell.

Puhas nagu prillikivi

Kolm kulda ja kolm maailmarekordit tõstatasid taaskord dopinguküsimuse. Sprindimaailm oli Pekingi olümpiale eelnenud aastatel saanud mitu hoopi, kui keelatud ainete kasutamise tõttu võeti 100 m maailmarekordid ära nii Tim Montgomerylt kui ka Justin Gatlinilt ning Marion Jones tagastas kolm Sydney olümpialt võidetud kulda.

Nii Bolt, tema treener Glen Mills kui ka Jamaica koondise arst Herb Elliott kinnitasid söögi alla ja söögi peale, et sprindimasin oli dopingust puhas. “Me näeme palju vaeva, teeme häid sooritusi ning teame, et oleme puhtad,” ütles Bolt, kes võitis kolm kulda ka 2012. aasta Londoni mängudelt ning neli aastat hiljem Rio de Janeirost.

Kui Peking oli Bolti esimene tõeline tähetund suurel areenil, siis tema karjääri tipp ilmutas end aasta hiljem Saksamaal Berliinis peetud MMil. Sealgi võitis jamaicalane kolm kulda, püstitades kaks tänini kehtivat maailmarekordit: tema 100 m aeg oli 9,58 ja 200 m aeg 19,19 sekundit.

Teatejooksus sprintis Bolt taas koos Powelli ja Frateriga, Carteri asemel oli kvartetis Steve Mullings. Kuld tuli, aga maailmarekordist jäädi 0,21 sekundi kaugusele. Tõsi, see oli endiselt suurepärane aeg, kuna püstitas MMi rekordi ning oli ajaloo paremuselt teine aeg.

Mõneti on kahju, et kergejõustikusõbrad ei näinud Bolti võistlemas mõnel muul alal. Näiteks leidis 1991. aastast kaugushüppe maailmarekordit hoidev Mike Powell, et sprinterist võinuks vabalt saada esimene mees, kes lendab üle üheksa meetri.

Võib-olla, võib-olla mitte. Selge on see, et Bolt on spordimaailma üks suuremaid legende ning sellega täitis jooksja ka oma eesmärgi. “Tahan olla Muhammad Ali ja Pelé tasemel,” rääkis ta enne 2016. aasta olümpia 100 m finaali sellest, millisena näeb ta oma pärandit.

Lisaks on selge, et Bolti 100 m tippmark püsib veel kaua. Viimastel aastatel on küll joostud alla 9,8 sekundi, aga ajaloo üheksa paremat tulemust on tehtud 2012. aastal või varem.

Kes teab, võib olla langeb Bolti 200 m rekord juba sel suvel Pariisi olümpial. Ameeriklane Noah Lyles sai tunamullu kirja 19,31 ning on väge täis, et jamaicalane troonilt lükata.