Omapärane Monaco GP: praegu enam kalendrisse ei saaks, kuid välja ka ei visata
Monaco tänavaringil on võidu sõidetud 1929. aastast saati ning kuigi vahepealse ajaga on masinad muutunud kordades võimsamaks, kihutatakse kitsal linnaringil ikka edasi. Missest, et võidusõidu mõttes on see kõike muud kui põnev.
Kui Monacos 95 aastat tagasi esimest korda võidu kihutati, kirjutas ajakiri La Vie Automobile oma veergudel: „Iga endast lugupidav võistluse korraldaja katnuks raja täies ulatuses siltidega „oht“, paigaldades neid paremale ja vasakule.“
Ja kui paluda mõnel põrinasõbral Vahemere rannikul kulgevat rada iseloomustada, võib mürki võtta, et esimese kolme lause jooksul rulluks üle huuli väljend „null möödasõidu võimalust“. Või okei, mõni heldem piirduks ehk fraasiga „vähe möödasõidu võimalusi“.
Kes ees stardib, see ees lõpetab
Selleks, et Monacos võidaks keegi teine, kui parimalt stardikohalt alustaja – nagu on läinud 13 juhul viimasest 20 – peab antud sõitja tegema kas vea, sadama vihma või meeskond panema boksitaktikaga korralikult mööda.
Ometi pole need tõsiasjad kordagi seadnud Monaco GP kuulumist F1-kalendrisse kahtluse alla. Aastakümnete jooksul on siiski arutatud erinevaid võimalusi, kuidas rada pikemaks/huvitavamaks muuta – näiteks pikendades trassi enne kuulsat tunnelit vasakule, kasutades ära sealset rannalõiku.
Kuid kuna puuduvad garantiid, et see päriselt endaga möödumisi juurde tooks, ei julge F1-sari, rääkimata võistluse korraldajatest, säärast investeeringut teha. Pealegi pole 2 km2 peale kokku pressitud linnas asjade ümber mängimine kõige lihtsam.
Naftaraha vastu ei saa
Kui juba rahast rääkida, siis sellega on samuti Monacos probleem. Näiteks maksavad nad võistluskalendrisse kuulumise eest teistest märkimisväärselt vähem. Kuigi täpseid numbreid pole avalikustatud, räägitakse kuluaarides nii 18-20 miljonist eurost, versus Saudi Araabia või Katari poolt lauale käidav 50 miljonit.
Samuti pole sealse tänavaringi ääre võimalik meelitada masse. Kui Monza rada võib võistlusnädalavahetuse jooksul väisata kuni 400 000 inimest, siis Monaco päevalimiit on ruumipuuduse tõttu rangelt 27 000 peal. Ja neist 7000 peavad sealjuures leppima veel seisukohtadega.
„Leian, et kui Monaco oleks praegu kalendrisse pürgiv etapp ja nad tuleksid F1 ukse taha jutuga: „me maksame teile kõikidest ringradadest kõige vähem ja kui te meil sõidate, siis ei saa siin ka möödasõite teha“, ei lisataks neid iialgi kalendrisse,“ on Red Bulli tiimipealik Christian Horner öelnud.
Ent sama mõtte jätkuna lisanud: „Ent Monaco on meil kavas oma prestiiži ja ajaloo pärast. Nii lihtsalt on!“
Loeb prestiiž
Sest need 27 000, kes Monaco etappi kohapeale vaatama lähevad, pole mingid tavalised põrinasõbrad, vaid ropprikkad ärimehed, kes nõus maksma sadu tuhandeid eurosid kaikoha eest, et just enda isikliku luksusjahi tekilt pühapäevast võistlussõitu nautida.
See on ka põhjus, miks Monaco raja ääres näeme sponsoreid, kes muidu kuningliku sarja vastu huvi ei tunne: näiteks kellabrändi Tag Heuerit, mis on tagatipuks veel ka F1-sarja ametliku kellapartneri Rolexi põline konkurent.
Ent USAs toimunud etappide – ennekõike Las Vegase, aga ka Miami – viimaste aastate edu valguses hakkab ka selle tähendus moonduma. Sest sealgi on võimalik raja äärde meelitada ärimehi ja kuulsusi, kuid lihtsalt kordades-kordades rohkem.
Nõnda ongi Monaco GP saatus F1s sattunud küsimärgi alla. Mullu sõlmis kuningliku sarja eest vastutav Liberty Media sealsete ninameestega küll kolmeaastase lepingu, kuid mis saab pärast 2025. aastat, on hetkeseisuga lahtine.
Monacolased, eeskätt Ferrari sõitja Charles Leclerciga, on mõistagi huvitatud sellest, et legendaarne tänavaring F1-kalendrisse jääks, kuid ajal, mil kõike mõõdetakse aina enam rahas, on keeruline neil muu maailmaga konkureerida.
Ajaloost lahti ei saa
Ent siinkohal võivad appi tõtata neile needsamad sõitjad, kes tänavaringi selle igavuse ja väheste möödasõidu võimaluste pärast kiruvad. Sest nagu kolmekordne maailmameister Nelson Piquet on tabavalt öelnud: Monacos kihutamine on küll nagu enda elutoas ringiratast sõitmine, kuid siinne võit on väärt kaks korda sama palju, kui kusagil mujal.
Pealegi eksisteerib ringrajamaailmas veel säärane prestiižne saavutus nagu kolmikkroon (Tripel Crown of Motorsport), mille teenimiseks tuleb võidušampust pritsida just Monacos. Lisaks F1-sarja mainekaima etapi võidule läheb kolmikkrooni saamiseks vaja veel Indycar sarjas Indianapolis 500 ja kereautode kestvussarjas Le Mansi 24 tunni sõidu karikat.
Ajaloost leiab kõigest 19 sõitjat, kes on kõigis kolmes sarjas kihutanud ning ainsana on selle saavutusega hakkama saanud kahekordne F1 maailmameister Graham Hill. Britt võidutses Monacos aastatel 1963, 1964, 1965, 1968 ja 1969, Indy 500-l 1966. ja Le Mansil 1972. aastal.
Aktiivsetest sõitjatest on kaks triumfi kolmest ette näidata Juan Pablo Montoyal ja Fernando Alonsol. Esimesel neist on puudu Le Mansi, teisel Indianapolise 500 võit, mis tähendab, et sel nädalavahetusel nimekiri ei pikene.
Tänavune Monaco GP saab oma avalähte pühapäeval, Eesti aja järgi kell 16.
