AFCON 2024: On Aafrika kord särada

Paljude maailma tippklubide omanikud, treenerid ja fännid kuulutaksid ilmselt pikemalt mõtlemata, et Aafrika Rahvaste Karikas on ajaraiskamine. Kõik, kes nii arvavad, vaadake palun mujale ja häbenege. Aitäh. Teisi ootab kuu aega jalgpallimaagiat.

The pressure’s on, you feel it
But you got it all, believe it

Kõigi aegade parim jalgpallilaul? Võimalik. Päris kindlasti vaadatavuselt kõigi aegade kümnes muusikavideo Youtube’is. “Waka Waka” laulis sisse Shakira ja see avaldati 2010. aasta maailmameistrivõistluste hümnina, esimese (ja seni viimase) korra auks, mil Aafrika maailma parimaid jalgpallureid võõrustas. Laulust sai üleöö hitt, see jõudis paljude maailma maade edetabelite esikohale.

Aafrika rahvuskoondiste jaoks ei ole asjad aga nõnda lihtsalt sujunud. Varalahkunud Pele kuulutas juba 1977. aastal, et mõni Aafrika koondis kroonitakse maailmameistriks enne aastat 2000, kuid realistlikult ei ole nad endiselt vajalikul tasemel. Maroko tegi 2022. aastal poofinaali jõudmisega (ja neljanda kohaga) ajalugu, kuid nende sinna jõudmine oli kõigi jaoks suurüllatus.

Aga seda huvitavamad on kohalikud madistamised. Aafrika Rahvaste Karikat on peetud 33 korral, selle on võitnud 15 erinevat riiki ja veel viis on jõudnud finaali. Viimased seitse turniiri on andnud seitse erinevat võitjat; Maroko ja Tuneesia, kes hetkel reitingu järgi mandri esimene ja kolmas meeskond, selle seitsme hulka ei kuulu.

Aafrika Rahvaste Karikas on ettearvamatu, tasavägine ja äärmiselt lõbus. Seega jääme truuks turniiri vaimule ja pakume äärmiselt ebaloogilist eelvaadet, mis tutvustab viie koondise lugu läbi meeldejäävate soengute! Igasuguse loogilise järjekorrata muidugi.

Nigeeria

Endine jalgpallur, nüüd pastorina töötav Taribo West (pildil) ja Superkotkaste kuldne põlvkond, kuhu kuulusid teiste seas Jay-Jay Okocha ja Nwankwo Kanu, on putsad ammu varna riputanud. Okocha võitis 1994. aastal noorukina Rahvaste Karika, kuid 1996. aasta olümpiavõitjad oma parimat iga kodutandril realiseerida ei suutnudki. Nigeeria pidi järgmist võitu ootama 2013. aastani.

Nüüd annab uus põlvkond neile põhjust taas uskuda. Napoli ründaja Victor Osimheni selja taga on valikus veel näiteks Samuel Chukwueze (AC Milan), Victor Boniface (Leverkuseni Bayer) ja Alex Iwobi (Fulham). Kaitse võib lekkida ja esiväravavaht mängib Küprosel, ent rünnakul suudavad vähesed Kotkastega konkureerida.

Kongo DV

Kongo Demokraatlik Vabariik on maa-alalt Aafrika suuruselt teine ja rahvaarvult neljas riik, mistõttu võiks neilt loogiliselt oodata pidevalt tipus konkureerimist. See on aga haruldane. Maailmameistrivõistlustele pole neil olnud asja aastast 1974, kahte Aafrika meistritiitlit tähistati aga 1968 ja 1974. Elu oli siis teistsugune – nad olid Zaire, sõjaväelise riigipöörde tagajärjel kehtestatud diktatuuririik.

Nende selle sajandi ainus edu pärineb 2015. aastast, kui üpris keskpärase võistkonna vedasid pronksini Yannick Bolasie, Dieumerci Mbokani ja 38-aastane väravavaht Robert Kidiaba (pildil). Ka sel korral pole neil maailmanimesid. Oleks vaid Romelu Lukaku, kelle isa Roger esindas Zaire koondist, valinud vanemate sünnimaa esindamise ..

Egiptus

Aafrika Rahvaste Karika ajaloo edukaima koondise jaoks – seitse võitu, neist kolm järjestikust aastatel 2006, 2008 ja 2010 – sobib ainult esimene koht, kõik muu on läbikukkumine. Aga seda juhtub ikka ja jälle. 2017. aastal kaotasid nad finaalis. 2021. aastal kaotasid nad veel ühe finaali, seekord penaltitega. Vaaraode jaoks on ootus kestnud selgelt liiga kaua.

Kui alati vastuoluline Mohamed Zidan (pildil) aitas koondise võidule nii 2008. kui ka 2010. aastal, siis nüüd oodatakse edu tema nimekaimult Mohamed Salahilt. Kui Salah jalgpalliga lõpparve teeb, kirjutatakse ta ajalukku Aafrika läbi aegade ühe parimana, kuid kodumaa rahvale rõõmu pakkumisest saab järgmisel kuul tema missioon. 31-aastasena ei pruugi tal enam palju võimalusi olla.

Ghana

Ghana staarid on maailmameistrivõistlustel alates 2006. aastast olnud regulaarsed külalised, 2010. aastal jäädi mälestusväärselt vaid Asamoah Gyani penalti kaugusele poolfinaalist. Ka Aafrika Rahvaste Karikal olid nad stabiilsed: 2008 kolmandad, 2010 teised, 2012 ja 2013 neljandad, 2015 uuesti teised, 2017 neljandad … aga viimane võit jääb aastasse 1982. Terve põlvkond inimesi on vahepeal üles kasvanud.

Sel korral pole võitmine aga esmane eesmärk. Mubarak Wakaso (pildil) kuulus koosseisu kaks aastat tagasi, kui Ghana ennast sügavalt mudamülkast leidis – 2:3 kaotus debüteerivatele Komooridele (ei peagi teadma – väike saareriik) viimases grupimängus tähendas, et koju sõideti häbiga. Kas sellest on taastutud? Noh, viimane võistlusmäng, novembrikuine MM-valikmäng lõppes kaotusega … Komooridele.

Angola

Siin oleks sama hästi võinud olla Guinea-Bissau, Roheneemesaared või Tansaania, kuid mängija, kelle hüüdnimi on “Loco”, tundus sobilikum. Manuel Cange (pildil) esindas Angolat perioodil, mil nad elasid oma parimat jalgpallielu. 2006. aastal käidi maailmameistrivõistlustel, 2008 ja 2010 jõuti kodumandril veerandfinaali.

Võib üpris kindel olla, et praegusest Angola koondisest ei ole ükski mängija üleliia tuttav. Nad on autsaiderid, mis tähendab, et neutraalsed vaatajad hoiavad neile pöialt. Kellele siis ei meeldiks tuhkatriinulood, mida Aafrika Rahvaste Karikal ikka ja jälle ette tuleb. Näha Šotimaa neljanda liiga poolamatööre mängimas maailmameistrivõistluste poolfinalisti vastu? Jah, palun. Läksime!