Oscar Schmidt – legend, kelle jaoks oli koondis NBAst olulisem

1984. aasta NBA draft’is valiti tervelt 228 mängijat. Michael Jordani, Hakeem Olajuwoni, John Stocktoni ja Charles Barkley kõrval osutuks 131. pallurina valituks üks mees, kes ei osalenud küll üheski unistuste liiga kohtumises, aga kelle karjääri on vaat et võimatu järele teha.

Ja sel härral ei jäänud NBAs väljakul käimata seetõttu, et tema vastu polnud huvi. Ta osales New Jersey Netsi hooajaeelsetes treeninglaagrites ja kontrollkohtumistes ning sai klubilt ka pakkumise, ent sel oli kaks suurt probleemi.

Esiteks oli pakutud palk märksa väiksem kui tasu, mida maksti talle Itaalias. Teiseks tähendanuks NBAsse minek oma kodumaale selja keeramist, kuna Põhja-Ameerika profiliigas leiba teenides ei saanuks ta mitu aastat koondist esindada.

Ta lükkas tagasi ka hilisemad NBA pakkumised. Talle ei meeldinud, kuidas väljastpoolt USAd pärit väga head mängijad olid unistuste liigas tihti parimal juhul kuuenda mehe rollis. Tema aga oli enesekindel staar, kes nautis tähelepanu, armastas oma riiki ega tahtnud minna pinki nühkima.

See on lugu Oscar Schmidtist. Brasiillasest, kes mängis profikorvpalli tervelt 29 aastat, riputas ketsid varna 45-aastaselt ning kes on visanud enim punkte nii olümpia- kui ka MM-turniiridel.

Kukutas USA

Tänapäeva korvpallis on vähe mängijaid, kelle karjäär on pikk ja edukas, kuigi kaitses mängib nende tiim justkui neljakesi viie vastu. Profina väidetavalt 49 737 punkti visanud Schmidt oli vastaste pidurdamisel täieik torbik, aga see anti talle peaaegu alati andeks, sest 206 cm pikkune ääremängija oli rünnakul lihtsalt nii paganama osav ja täpne.

Punktide viskamisele keskendunud sambamaa poeg oli kõike muud kui füüsiline talent. Otse vastupidi, aga äraütlemata hea jalgade töö ja pehme viskekäsi tegid temast mängija, kelle pidurdamine valmistas vaat et kõigile peavalu.

Võtame näiteks 1992. aasta Barcelona olümpia. Brasiilia sai küll USA käest 44-punktilise ketuka, aga Schmidt tõi NBA staaride vastu 24 punkti olukorras, kus teiste hulgas võtsid teda kaitses Jordan, Scottie Pippen ja Clyde Drexler.

Sealjuures leiab allikaid, kelle sõnul on Schmidt osati süüdi selles, et USA saatis Barcelonasse Dream Team’i. 1987. aasta Ameerika maailmajao meistrivõistlustel kaotasid võõrustajad finaalis napilt Brasiiliale, kelle särgis viskas Schmidt 46 punkti, millest 35 tuli teisel poolajal. Tolles USA satsis mängisid näiteks tulevane NBA legend David Robinson ja 1990. aastatel kahekordseks All-Star’iks tõusnud Danny Manning.

Too triumf oli Brasiilia jaoks seda olulisem, et vaid aasta varem kaotati MMi poolfinaalis USAle 80:96. Lisaks, tugevatel jänkidel oli enne finaali 34-mänguline võiduseeria ning nad polnud rahvusvahelisel areenil kaotanud kodus ühtegi kohtumist. Võidu tegi märgilisemaks tõik, et poolajal juhtisid ameeriklased 14 punktiga.

“See mäng on minu elu üks paremaid hetki, kuna tõestasime tervele maailmale, et USA pole võitmatu. Kartsime enne finaali, et kaotame 50ga,” meenutas ta The Denver Postile.

Schmidtil oli õigus. Kuivõrd USA ei suutnud ka 1988. aasta olümpialt kulda võita, vajati edu saavutamiseks muudatust. Aasta hiljem teatas rahvusvaheline korvpalliliit FIBA, et NBA pallurid võivad olümpial mängida. Enne seda lubati spordipeole vaid amatöörid ja need profikorvpallurid, kes ei mütanud NBAs.

Muide, Schmidt on kindel, et kui ta oleks NBAsse läinud, räägiksime temast kui liiga ajaloo ühest paremast mängijast. “Oleksin vähemalt esikümnes. Mind polnud võimalik ühe mängijaga pidurdada. Selleks oli vaja kahte. Minimaalselt,” bravuuritses ta The Verticalile.

Tema omaaegne rivaal, australlane Andrew Gaze arvab, et Schmidt oli NBA mõttes lihtsalt ajast ees. “Kui ta oleks mänginud hiljem, oleks ta NBAs olnud väga edukas, ent kui ta oli karjääri tipus, oli liigas väga vähe rahvusvahelisi mängijaid ning klubid ei vaadanud nende poole nagu seda tehakse praegu.”

13 aastat Euroopas

Schmidt alustas oma korvpalliteed Brasiilias ning siirdus 24-aastasena Itaaliasse. Kui tänapäeval on saapamaal mõned Euroopa mõistes tugevad ja rikkad klubid, siis 1980. aastatel oli Itaalia klubitasandil Vana Maailma suurim jõud. Seal mängisid paljud suured staarid, keda juhendasid vaat et ainult nimekad treenerid. Lisaks oli Itaalia tiimidel raha piltlikult öeldes nagu muda ning polnud mingi ime, et 80ndatel võitsid nende klubid Euroliiga tervelt viis korda.

Tõsi, endale Brasiilias nime teinud Schmidt ei siirdunud kohe Itaalia meistrivõistlustele. Ta alustas tugevuselt teise liiga tiimis JuveCaserta ning duol kulus kõrgliigasse jõudmiseks vaid üks hooaeg, misjärel sai Schmidt end proovile panna ka rahvusvahelises sarjas.

Kokku mängis Schmidt Itaalias 11 aastat, esindades lisaks JuveCasertale ka Paviat. Mõlemad külmutasid ladinaameeriklase särginumbri kohe, kui ta nende võistkonnast lahkus.

Kuigi Schmidti kroonitud kordagi Itaalia meistriks, oli ta tervelt seitsmel hooajal meistrivõistluste suurim korvikütt. Ka eurosarjades jäi suur edu tulemata, ehkki näiteks 1989. aastal mängiti Vana Maailma tugevuselt teise võistluse finaalis, kus JuveCaserta jäi 113:117 alla Madridi Realile. Schmidt viskas 44 punkti, Madridi Reali täht Dražen Petrović vastas 62ga.

Itaalias mängides kogus Schmidt hulganisti fänne, kelle hulgas oli ka üks noor ameeriklane. Tema isa Joe teenis korvpallurina leiba just saapamaal ning poisile meeldis brasiillane nii palju, et nimetas teda hiljem oma lapsepõlve üheks iidoliks. See nooruk oli ajaloo üks paremaid korvpallureid Kobe Bryant.

1993. aastal pühkis Schmidt Itaalia tolmu jalge alt ning kolis Hispaaniasse. Kaks hooaega Valladolidi särgis tõid Hispaania meistrivõistlustel keskmiselt 28,3 punkti ja ühe skoorikuninga tiitli.

37-aastaselt naasis Schmidt kodumaale ning võitis nii palju kulda ja karda, et selle loetlemine võtaks terve igaviku.

Suur arm Brasiilia

Schmidt käis Brasiiliaga viiel olümpial, kus viskas kokku 1093 silma ehk 28,8 punkti mängu kohta. Sealjuures on huvitav märkida, et oma kahel esimesel olümpial kogus ta 169 silma.

1980. ja 1984. aasta suvemängud olid aga sissejuhatuseks Seouli mängudele. 1988. aastal, mil olümpiakullad riputati Nõukogude Liidu mängijate kaela, kelle hulgas oli ka Tiit Sokk, pani Schmidt korvivõrgud põlema. Ta viskas kaheksa mänguga 338 punkti ehk kogus keskmiseks saagiks 42,3 silma. See on täiesti röögatu arv!

Sealjuures oli Brasiilia Seouli mängudel üsna lähedal hilisema võitja alistamisele. Veerandfinaalis oli Schmidtil viimasel minutil võimalik seis viigistada, kuid legend eksis, Arvydas Sabonis noppis lauapalli ning Rimas Kurtinaitis kustutas kolmepunktiviskega Lõuna-Ameerika riigi lootuse.

MMidel viskas Schmidt kokku 906 punkti. Kui olümpiaturniiridel on ta number üks ka keskmise punktisaagi poolest, siis MMidel mitte. 26,7 silma kohtumise kohta annab talle neljanda koha ning kui üks Lõuna-Korea koondislane välja jätta, pole Luka Dončićile (27,0) ja Nikos Galisele (33,7) allajäämine midagi eriskummalist. Pealegi, erinevalt sloveenist ja kreeklasest on Schmidti auhinnakapis üks MM-medal: pronks aastast 1978.

Selge on see, et värvikas Schmidt on igasuguse kahtluseta ajaloo üks paremaid ründemängijaid, kes oli oma ajast ees.

Ent kas ta oli ka üks läbi aegade paremaid korvpallureid üldse? Ei, selleks tulnuks ka kaitses pingutada…