Pattude linna suurim etendus

Las Vegasega meenuvad esmalt säravad tuled, lõpmatuseni kestvad hasartmängud ja erakordne ööelu. Mitte jäähoki. Kindlasti mitte jäähoki. Aga mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse, eksole? Pattude pealinn võib vahel üllatada.

Võib arvata, et just see jupp asfalti on üks maailma kuulsamaid. Las Vegas Stripi ehk linna peatänava ligi 6,8 kilomeetrit pikka sirget ääristavad kõige uhkemad ja erilisemad hotellid ning kasiinod. Selle lõigu keskel, kuulsast Bellagiost lõunas ja MGM Grandist läänes, paikneb spordihall nimega T-Mobile Arena. See valmis 2016. aastal ja täitis turul lünga.

Tuntud kui võitlussarja UFC kodu, on see areen juba võõrustatud ka suurimatest suurimaid poksimatše. Oleks lihtsam ette lugeda artistid, kes ei ole (nii) kuulsad ja on siiski seal esinenud, aga suurusjärgu mõistmiseks mõned nimed: Guns N’Roses, Coldplay, Drake, The Rolling Stones, Lady Gaga, The Weeknd, Metallica, Swedish House Mafia, Post Malone … ja ometi sai uue areeni püsikülaliseks jäähoki. See ehitati just sporti silmas pidades.

Muidugi, tehniliselt ulatub Las Vegase spordiajalugu kaugesse minevikku. Esimene pesapallivõistkond, Las Vegas Wranglers, asutati juba 1947. aastal, tosin aastat enne kuulsa “Tere tulemast Las Vegasesse” sildi püstitamist. Tol ajal elas Vegases vaid 20 000 inimest. Nüüd tegutseb linnas aga 17 erinevat spordiklubi, alustades võistkondlikust tennisest ja lõpetades naiste rulluisuliigaga.

Linna esindanud võistkondade hulka kuuluvad näiteks Dustdevils (CISL), Quicksilvers (NASL), Locomotives (UFL) ja Tabagators (WPSL), kuid aastani 2017 ei olnud Vegasel oma võistkonda üheski tippliigas. Mitte kunagi. Mitte pesapallis, mitte korvpallis, mitte Ameerika jalgpallis, mitte “tavalises” jalgpallis ja kindlasti mitte jäähokis. Kohas, mis lubab rohkem kui 300 päeva päikesepaistet ja jääd serveeritakse enamasti jookides, kõlab hoki natuke naeruväärselt. Ja ometi …

Pikale veninud ootusp

Enne jätkamist märgime ära, et tõepoolest – Vegasel on nüüd jäähokimeeskond. Nende nimi on Golden Knights, kuldsed rüütlid, ja nad on head. Isegi väga head, kuigi nad on tegutsenud vaid kuus aastat. Aga kuidas see juhtus ja miks läks 2017. aastani, et niivõrd suur linn saaks oma klubile kaasa elada?

Mitukümmend aastat peitus põhjus seadustes – võimalus Vegases spordile legaalselt panustada muutis võistkondade omanikud ja liigad ettevaatlikuks. Isegi siis, kui reegleid leevendati, nähti turismist elatuvat linna riskantse sihtkohana. Tippspordile kaasa elamine on viimasel sajandil olnud ameeriklaste lemmiktegevuseks, kuid enamati toetatakse siiski kohalikku võistkonda.

Ja kohalikega oli Las Vegases kehvasti. Seal võib ju olla 150 000 hotellituba, kuid sama arvu inimesteni jõuti alles 1970. aastatel. Meelelahutusest pole Vegases kunagi puudust tuntud, sellega käis aga kaasas ka eeldus, et linn elab 24/7 – ja seega peavad kohalikud töötama ka öösiti ja nädalavahetustel. Võimalikud ohukohad paistsid kaugele.

Lisaks mure sobiva areeni puudumisega. Vanad hallid, mis mahutasid sõltuvalt esialgsest funktsioonist 5000 kuni 40 000 inimest, olid sobilikud peaaegu kõigeks, kuid mitte professionaalsete spordivõistkondade alalisteks kodudeks. Aastaid piirdusid jutud lubadustega, kuni T-Mobile Arena 2016. aastal valmis sai. Vaid kolm kuud pärast avamist kiitis NHL heaks Vegasesse laienemise.

Hokiga kohanemine

Möödus veel poolteist aastat ja kuldsed rüütlid ootasid pikisilmi 10. oktoobrit 2017, et esmakordselt kodus välja uisutada. Vaid üheksa päeva varem, vähem kui kahe kilomeetri kaugusel leidis aset moodsa Ameerika Ühendriikide ajaloo ohvriterohkeim massitulistamine. 61 suri, 867 sai vigastada. Paljude jaoks oli see suurim õudusunenägu, aga aitas kaasa linna üheshingamisele. Kuldsed rüütlid, omad poisid, andsid endast kõik, et inimesi rõõmustada. Nad avaldasid kaastunnet ja saatsid siis avakolmandikul Arizona Coyote’i võrku neli litrit, võites lõpuks 5:2.

Tuhkatriinulugu ei lõppenud sellega. Sõelmängudele jõudsid nad oma divisjoni võitjatena, järjest langesid ka Los Angeles Kings, San Jose Sharks ja Winnipeg Jets. Ajaloos oli vaid St. Louis Blues debüüthooajal 1967/68 Stanley karika finaali jõudnud; rüütlid astusid veel sammu kaugemale ja alustasid finaalseeriat Washington Capitalsi vastu kodus võiduga.

Õnnelikku lõppu sel lool aga ei olnud, Capitals võitis järgmised neli mängu ja tõstis hoopis oma ajaloo esimese (ja seni viimase) Stanley karika. Las Vegase inimeste jaoks sellest aga piisas. Nende jaoks olid kuldsed rüütlid esimesest hetkest peale omad. “Las Vegases ei ole hokifänne. On rüütlite fännid,” märkis klubi üks juhtidest Darren Eliot 2020. aastal ESPN-ile. “Nad alles õpivad suluseisu ja teisi reegleid, aga läbi võistkonna võetakse ka spordiala omaks.”

Kuue hooaja jooksul on pealtvaatajaid olnud keskmiselt üle saja protsendi. See ei ole lihtsalt hokimäng, see on etendus, kus tribüünidel näeb Elviseid, tantsutüdrukuid ja rüütleid säravas rüüs. VGK-sümboolikaga kaup – särgid, pusad, mütsid ja kõikvõimalik muu – on linna vallutanud, väidetavalt liigub ringi 60 000 säärase numbrimärgiga autot. See on ehtne Vegas.

Nüüd ka meistrid

Võistkonna auks tuleb öelda, et seni on nad olnud palju enamat kui lihtsalt etendus. Kui Buffalo esindajad ei ole NHL-is ja NFL-is 63 aasta jooksul ainsagi meistritiitlini jõudnud, siis Las Vegasel kulus Stanley karika tõstmiseks vaid kuus hooaega. Alles eelmisel kuul tõmmati triumfi tähistav plagu lae alla, muidugi Vegasele omaselt. Samal ajal meenutati aga ka 2017. aasta massitulistamise ohvreid. Üks kõigi, kõik ühe eest.

Kuldsed rüütlid on kuuest hooajast viiel sõelmängudele jõudnud ja alustasid käimasolevat hooaega seitsme järjestikuse võiduga. Viimane aeg fänniks hakata, isegi siis, kui sa hokist ei hooli. Nad on juba võitnud rohkem südameid kui esialgu arvatud. Rüütlite kohaks ajaloos jääb ka Las Vegase spordielule aluse panemine.

2020. aastal kolis Vegasesse NFL-i võistkond Oakland Raiders; 2027. aastal järgneb neile Oaklandist MLB võistkond Athletics. NBA on pattude linnaga juba mõnda aega flirtinud, naiste kossutiim – Las Vegas Aces – on viie tegutsemisaastaga kaks meistritiitlit võitnud.

Ahjaa, vabandust, kui lootsid sellest artiklist süvaanalüüsi jäähokist. Kompensatsioonina mõned teemad, millele 2023/24 hooajal tähelepanu pöörata: Aleksandr Ovetškin jahib Wayne Gretzky püüdmatut väravarekordit (hetkel 70 puudu) ja Sidney Crosby 36-aastasena veel üht tiitlit (et nelja peal Gretzkyga viigistada), Connor Bedard aga peaks saama Kanada järgmiseks täheks (Vegase võrku ta juba sahistas, aidates nad hooaja esimese kaotuseni). Järgmisel korral ehk neist meestest pikemalt.