Pilk jalgpalli Euroopa meistrivõistluste taha

Premier League’i tiitliheitluse lõppu ei paista ja Meistrite liigas pole me isegi poolfinaalideni jõudnud, aga juba piiluvad nurga tagant 2024. aasta Euroopa meistrivõistlused. Minna on vähem kui kaks kuud. Mida peaks teadma ja milleks valmistuma?

Järjekorras 17. Euroopa meistrivõistlused on Saksamaa korraldada, mis tähendab ühtlasi naasmist traditsioonilisemate lahenduste juurde – mäletame, et 2020. aasta EM-i (mis toimus koroonaviiruse tõttu aasta hiljem) kohtumisi mängiti üle kogu Euroopa. Üks on kindel: Saksamaa on jalgpallihull ja logistiliselt paljudele fännidele lihtsasti ligipääsetav, mis tähendab, et melu peaks olema enam kui küllaga.

Sakslastele on see kolmas kord Euroopa meistrivõistluste mänge korraldada. 1988. aastal võõrustas Lääne-Saksamaa kogu turniiri, Münchenis peeti aga kolm suve tagasi kokku neli mängu. Esmakordselt jõuab EM endise Ida-Saksamaa aladele, üheks võõrustajalinnaks on Leipzig. Kokku on neid kümme, lisaks Berliin, München, Dortmund, Stuttgart, Gelsenkirchen, Frankfurt, Hamburg, Düsseldorf ja Köln.

Lisaks on igal osaleval meeskonnal isiklik laagripaik, kus mängude vahel paiknetakse, mistõttu saavad EM-ist vahetult osa näiteks Neuruppin (koduks 31 000 inimesele, baasiks Horvaatiale), Blankenhain (6600, Inglismaa) ja Harsewinkel (26 000, Portugal). See on tõesti turniir, mida terve Saksamaa saab ühiselt pidada.

Kes seal veel osalevad?

Saksamaa teenis pääsme korraldajamaana ja eelmisest finaalturniirist naasevad veel 18 võistkonda. Itaalia tuleb turniirile tiitlikaitsjana, finaalis alistati penaltiseerias Inglismaa. Valiksarja läbis ainsana ainult võitudega Portugal, kaotuseid vältisid ka Prantsusmaa, Inglismaa, Belgia, Ungari ja Rumeenia.

Rumeenlased on seejuures tagasi, olles eelmise turniiri vahele jätnud – sama mustriga on nüüd taas platsis Albaania. Serbia ja Sloveenia käisid aga viimati EM-il aastal 2000 ehk terve põlvkonna jagu tagasi! Et sõelmängudel alistas Gruusia penaltitega Kreeka, ei saa viimane tähistada 20 aasta möödumist kuulsast triumfist, esimene aga pääses peale ainsa debütandina.

Kõrvalejääjatest on kõrgeima asetusega Rootsi. Ka Walesi kuldsed aastad näivad minevikku kaduvat, Venemaa aga heideti juba enne valikmängude algust Ukraina territooriumile tungimise eest kõrvale. Võrreldes eelmise turniiriga jäävad eemale ka Põhja-Makedoonia ja Soome, taaskord vaatab turniiri kodust Norra. Erling Haaland ja Martin Ödegaard pole jätkuvalt osalenud ainsalgi suurturniiril.

Kes kellega mängib?

Kolmandat korda osaleb finaalturniiril 24 meeskonda, mis tähendab, et kuue alagrupi neli paremat kolmanda koha omanikku pääsevad samuti edasi. Mäletame hästi, kuidas Portugal 2016. aastal Euroopa meistriks tulles alagrupist kolme viigiga edasi läks ja normaalajal vaid ühe mängu võitis, kuid enamat polnudki vaja.

Avaõhtul võõrustab Saksamaa Šotimaad, A-alagrupis on ka Ungari ja Šveits. Veidi keerulisem näib B-alagrupp, kus Hispaania ja Itaaliaga loositi kokku Horvaatia ja Albaania. C-alagrupi soosik on Inglismaa, kuigi Taanit, Serbiat ja Sloveeniat ei tohiks alahinnata.

Turniiri eel peetakse kõige keerulisemaks D-alagruppi, kus maid jagavad Prantsusmaa, Holland, Poola ja Austria. E-alagruppi loositi Belgia, Ukraina, Rumeenia ja Slovakkia; F-alagrupis kohtub Portugal Türgi, Tšehhi ja debüteeriva Gruusiaga.

Sõelmängude paarid selguvad viimasel hetkel lähtuvalt sellest, kes edasi pääsevad, aga kindel on, et poolfinaalid mängitakse Münchenis ja Dortmundis, finaali võõrustab aga 14. juulil Berliin. Pall pannakse mängu täpselt kuu aega varem Münchenis.

Kes siis võidab?

Taas ei ole EM-iks selget soosikut. Saksamaa tahaks kodus väga võita, aga nad õnnestusid viimati kaheksa aastat tagasi, kui poolfinaali jõuti. Itaalia kaitseb tiitlit, aga nende triumf tundus juba siis pigem asjade soodsa kokkulangemisena. Maailmameistrivõistlustele ei ole Itaalial olnud asja kaks turniiri järjest.

Prantsusmaa on seevastu mänginud kahes järjestikuses MM-finaalis ja juhib Euroopa edetabelit, aga nende viimasest EM-i võidust on möödas 24 aastat. Suur osa kihlveokontoreid annab parima võimaluse Inglismaale, aga kas jalgpall tuleb tõesti esmakordselt pärast 1966. aastat koju? Kolm aastat tagasi ei suudetud Wembleyl tööd lõpule viia.

Kes veel? Cristiano Ronaldo ja Portugali viimane tants? Nooruslik Hispaania, kes ühtlasi valitsev Rahvuste liiga meister? Belgia, kelle parimad päevad on väidetavalt möödas, aga seetõttu ka koorem õlgadel kergem? Holland? Taani? Horvaatia? Maitse asi.

Mida veel teadma peaks?

Neile, kes lõbustavad end mälumängudega, kuluks kahtlemata ära teadmine, et EM-i maskott on lühikesi pükse kandev (kaisu)karu. Tema nimi on Albärt ja ta näeb välja nagu atleet, võibolla küll kehaehituselt rohkem kettaheitja (aga ta kannab siiski putsasid).

Mängupalli valmistas Adidas, selle nimi on Fussballliebe, “armastus jalgpalli vastu”. See on esimene Euroopa meistrivõistluste pall, mille sees olevad elektroonilised sensorid peaksid aitama kohtunikel otsuseid vastu võtta.

Turniiri logo kujutab endast võitjale antavat Henri Delaunay trofeed, mida ümbritsevad 24 värviriba tähistavad 24 osalejat. Ametliku laulu panevad kokku Itaalia produtsent Meduza, Ameerika poproki bänd OneRepublic ja Saksamaa laulja-laulukirjutaja Leony.

Sellega võiks enamvähem kõik kõige olulisemad teemad kaetud olla. Euroopa meistrivõistlused ei ole enam mägede taga!