Pilk Pariisi suveolümpiamängude taha

Juuli lõpus ja augusti alguses on armastuse linn tunnistajaks võitudele ja kaotustele, unistustele ja õudukatele, uhkusele ja eelarvamusele. 2024. aasta suveolümpiamängud Pariisis – ametliku nimega XXXIII olümpiaadi olümpiamängud – on nüüd vähem kui nelja kuu kaugusel.

Pariis on alati hea mõte.

2024. aasta olümpiamängudel võetakse mõõtu 32 spordialal, mis hõlmavad endas kokku 329 võistlust ja suurusjärgus 10 500 sportlast. Ei tasu kahelda, et olümpiamängud on endiselt suurim spordiüritus, kui arvestada ülemaailmaset huvi ja tähtsust. See on see võistlus, millest kõik tahavad osa saada. Noh, peaaegu kõik.

Pariisist saab teine linn pärast Londonit (1908, 1948 ja 2012), mis võõrustanud suveolümpiamänge kolmel korral; 2024 tähistab sümboolselt saja aasta möödumist eelmistest Pariisi mängudest 1924. aastal, esmakordselt korraldati aga võistluseid 1900. aastal. See on Prantsusmaa esimene olümpia pärast 1992. aasta talimänge Albertville’is. Lisaks Pariisile on kaasatud veel 17 Prantsusmaa linna ja Tahiti, Prantsusmaale kuuluv imeline saareke teisel pool maailma.

Avatseremoonia 26. juulil on varasemast erinev. Sportlased sõidavad paadiga mööda Seine’i jõge, möödudes näiteks Louvre’ist ja Norte-Dame’ist, kuniks nad maha pannakse ja “ametlik osa” Trocaderol (tuntud ka kui muruplats Eiffeli torni ees) alguse saab.

Hinnatakse, et avatseremoonia võib kokku tuua pool miljonit inimest ja mängude jooksul külastab Pariisi 15 miljonit külalist. See on võrreldes 2020. aasta Tokyo mängudega päris suur hüpe! Noh, need toimusid muidugi koroonaviiruse tõttu põhimõtteliselt suletud uste taga. Sel suvel me selliste probleemidega silmitsi ei seisa. See on pidu, mis mõeldud kõigile.

Sada aastat tagasi

Esmalt aga reisime minevikku. 1924. aastal osales mängudel 3089 sportlast, kes võistlesid 17 spordialal (ja kokku 126 võistlusel). Osalema lubati “lausa” 135 naist – nüüd on Pariisis mehi ja naisi võrdselt. Need olid viimased mängud, mida korraldas “moodsa olümpia isa” Pierre de Coubertin; need olid esimesed mängud, mis kasutasid olümpiamotot Citius, Altius, Fortius (kiiremini, kõrgemale, kaugemale).

1924. aasta läks ajalukku Hiina, Ecuadori, Iirimaa, Leedu ja Uruguay esimese korraga kohal olla (kõik peale hiinlaste jõudsid ka starti). Suvemängudel tegid debüüdi ka Läti ja Poola, kes said esimese kogemuse 1924. aasta talimängudelt – aegade esimeselt taliolümpialt, mis toimus keset Alpe, piltilusas Chamonix’s.

Legendaarne Soome jooksja Paavo Nurmi lahkus viie kuldmedaliga – ta võitis individuaalselt nii 1500 kui ka 5000 meetri jooksu, kusjuures kahe stardi vahe oli vaid tund. Samuti oli ta parim 3000 meetri võistkonnajooksus ja murdmaajooksudes (nii individuaalselt kui võistkondlikult). Ilmselt olnuks Nurmi soosik ka 10 000 meetris (ta osales sel distantsil karjääri peale kokku 17 jooksus ja võitis need kõik), aga soomlased ise ei lubanud teda starti.

Oscari võitnud 1981. aasta film Chariots of Fire (Tulevankrid) kirjutas igaveseks ajalukku Briti jooksjad Harold Abrahamsi and Eric Liddelli, kes võitsid Pariisis vastavalt 100 ja 400 meetri jooksud; Liddell jättis kuuleka kristlasena lühemal maal startimata, sest võistlused toimusid pühapäeval. 1924. aasta mängudest väärib mainimist ka ameerika kergejõustiklane Harold Osborn, kes võitis kulla nii kümnevõistluses kui ka kõrgushüppes. Varem ei olnud ükski sportlane seda suutnud.

Aerutamine oli esmakordselt kavas näidisalana ja jõudis tosin aastat hiljem põhiprogrammi, kuhu kuulutakse tänini – 2024. aastal jagavad aerutajad välja 16 (!) komplekti medaleid. Ainsa spordina on vahepeal kavast maha võetud polo, mis kuulub olümpiale vahemikus 1900 kuni 1936. Näidisaladena olid 1924. aastal kavas ka pelota (Baskimaalt pärit mäng, mis sarnane squashile), la canne (Prantsusmaa võitluskunst) ja savate (Prantsusmaa kikkpoks).

Sada aastat hiljem

Maailm näeb nüüd veidi teistsugune välja. Korraldajad julgesid mängude korraldamisele kandideerides rääkida mingis võtmes e-spordi kaasamisest, kuid Rahvusvaheline Olümpiakomitee tõmbas sellele seekord veel vee peale. Selle asemel jäid 2020. aasta näidisaladest alles rulasõit, sportronimine ja surfamine, kõrvale heideti pesapall (mis naaseb 2028) ja karate.

Ainsa päris uue spordialana lisandub breiktants, millega üritatakse selgelt võita noorte huvi. 1970. aastate esimese poole New Yorgist välja kasvanud tantsustiil on väga populaarne ka multikultuursel Prantsusmaal, mis oli ROK-i üks põhilisi kriteeriume. Nad soovisid kaasata näidisalasid, mis pakuksid huvi eelkõige kohalikule kogukonnale.

Teahupo’o küla Tahitis asub aga Pariisist 15716 kilomeetri kaugusel ja peaks võõrustama maailma parimaid surfareid. Keset Vaikset ookeani asuva Tahiti lõunarannikul paiknevat küla tuntakse maailma kõige rajumate lainete poolest. Kohalike vastuseisu tõttu on asi aga venima jäänud ja tänaseni pole päris selge, kus surfama hakatakse.

Kui aga mõelda, keda sportlastest jäädakse mäletama aastakümneteks, siis seda näitab vaid aeg. Praegusel ajastul on maailma tipud niikuinii pidevalt pildis, mistõttu loevad tulemused ja rekordid. Michael Phelpsi mäletatakse kuni keegi võidab rohkem kuldasid (niipea seda ei juhtu – Phelps juhib 23 kullaga, parimal tegevsportlasel on neid seitse); Usain Bolt on kõigi aegade parim sprinter, kuni keegi tema saavutusi kordab ja ületab. Et minna ajalukku, tuleb nihutada piire.

2024. aasta olümpiamängude mototki – Ouvrons grand les Jeux – võiks lihtsustatult tõlkida kui “kõik on võimalik”. Kui mängud 11. augustil Stade de France’il lõppenuks kuulutatakse, räägime loodetavasti vaid kangelastest ja nende saavutustest. Uutest ja vanadest. Juhtugu mis juhtub, meile jääb alatiseks Pariis.