Premier League treenerite pead veerevad üha sagedamini. Ent miks?

Kui Scott Parker eelmise aasta 30. augustil Bournemouthi peatreeneritoolilt minema löödi, ei viidanud veel ükski märk sellele, et ees ootab hooaeg, mis purustab kõik varasemad rekordid. Ent pärast teda on Premier League’is hundipassi saanud veel 11 juhendajat. Miks veerevad treenerite pead Inglismaal kiiremini kui kunagi varem?

Kui Martin Reim pärast 1000(!) ametis veedetud päeva 2019. aastal Eesti jalgpallikoondise peatreeneri kohalt taandus, kordas ta pressikonverentsil vana vutitõde: tegelikult kirjutab juhendaja töölepingut allkirjastades automaatselt alla ka lahkumislepingule. Lihtsalt tolle kuupäev jääb esialgu lahtiseks.

Oma ametiaja pikkuse kohta kasutas meie koondise rekordinternatsionaal toona väljendit – keskmine treeneri ametiaja pikkus.

(Kesktaseme) koondisejalgpallis võis see ehk nii olla, kuid tippjalgpallis – eriti klubitasandil – on kahe ja poole aasta pikkune juhendamisstaaž ammuilma midagi haruldast, mis lubatud vaid priviligeeritutele.

Pikim staaž on kaheksa aastat

Premier League’is on kõike pikema ametiajaga peatreener praegu Jürgen Klopp, kes tüürinud Liverpooli 2015. aasta oktoobrist. Illustreerimaks, teist sealset hiidu Londoni Chelseat on sama, kaheksa-aastase perioodi jooksul juhendanud üheksa (pea)treenerit.

Üldse on Inglismaa kõrgliigas praegu viis juhendajat, kes olnud praeguses ametis enam kui kaks aastat. Peale Kloppi on sellega „hakkama saanud“ veel Pep Guargiola (Manchester Citys alates 2016. aasta juulist), Thomas Frank (Brentfordis alates 2018. aasta oktoobrist), Mikel Arteta (Arsenalis alates 2019. aasta detsembrist) ja David Moyes (West Ham Unitedis alates 2019. aasta detsembrist).

Kui vaadata otsa tänavu hundipassi saanud juhendajatele (vastav tabel allpool – toim.), siis kõige kauem oli neist pukis Brendan Rodgers. Põhja-iirlane asus Leicester City etteotsa 2019. aasta veebruaris ehk pidas ametis vastu veidi üle nelja aasta. Igati korralik periood, olgugi, et valusa lõpuga.

Sama ei saa aga öelda Nathan Jonesi kohta, kel õnnestus Southamptonit tüürida pelgalt 95 päeva. Või siis 58, kui arvestada, et tema ametiaja sisse mahtus ka MMist tingitud 37-päevane paus…

Jonesi õnneks leidub Premier League’i ajaloos kuus juhendajat, kes klubide eesotsas vastu pidanud veel vähem aega, mistõttu tema nimi (anti)rekordite raamatusse ei lähe.

Siinkohal tervitagem Terry Connorit (91 päeva Wolvesi juhendajana), Quique Sanchez Florest (85 päeva Watfordi juhendajana), Bob Bradleyt (84 päeva Swansea City juhendajana), Frank de Boeri (77 päeva Crystal Palace’i juhendajana), Rene Meulensteeni (75 päeva Fulhami juhendajana) ja Les Reedi (41 päeva Charlton Athelticu juhendajana).

1992/93 lendas kõigest üks pea

Ent siiski kantakse Jonesi nimi ühes 11 ametivennaga rekordite raamatusse 2022/23 hooajaga seoses, kuna kunagi varem pole nõnda palju peatreenereid Premier League’is vallandatud. Kui lisada siia ka Graham Potteri (Brighton) sügisene üleostmine Chelsea poolt, siis tegelikkuses on tänavu juhendaja vahetunud koguni 13 klubil.

Varasem Premier League’i tippmark oli … kümme. Seda hooaegadel (2013/14, 2017/18 ja 2021/22).

Terasem silm ilmselt märkas, et tegemist on võrdlemisi äsjaste hooaegadega. Tõepoolest, kui Premier League’i siia maamunale 1992/93 hooajal tekkis, siis debüütaastal sai hundipassi kõigest üks loots: Chelsea juhendaja Ian Porterfield.

1990ndatel vahetuski hooaja jooksul üldiselt viis peatreenerit (keskmine 4,57). Ainsaks erandiks oli 1994/95, mil siiski veeres üheksa pead.

2000ndatel tõusis vastav keskmine juba 6,1 juurde, 2010ndatel omakorda 6,8 peale. Praegu käivate 2020ndate keskmist tõmbab veidi alla 2020/21 hooaeg, mil vallandati „kõigest“ 4 lootsi, kuid sellest hoolimata on kümnendi keskmine hetkel 9(!) peal.

Kõik keerleb ümber raha

Nõnda tekibki küsimus, miks klubid aina sagedamini peatreenereid vahetavad? Vastus peitub paraku rahas…

„Peatreener on kaasaegses tippklubi jalgpallis muutnud vägagi kiiresti riknevaks kaubaks, mille väljavahetamine pole klubiomanike jaoks suur probleem ega kulu, arvestades võimalikke tulusid, mida on võimalik vahetamisega teenida,“ sõnas Soccernet.ee erikorrespondent Ott Järvela hiljuti Kuku raadio saates „Spordireporter“.

Kuna Premier League’is ringlevad kordades suuremad summad kui teistes tippliigades – ainuüksi teleõiguste eest saab iga klubi hooaja eel 90 miljonit eurot, mida on näiteks rohkem kui Hispaania kõrgliiga 4. (!) koha omanik – , siis ei nähtagi peatreenerit Albionimaal enam kui klubi jätkusuutlikkuse hoidjat, vaid lihtsalt rahatoojana.

Sellest tulenevalt ongi peatreenerist saanud tühipaljas kulurida excel’itabelis, kelle peamiseks eesmärgiks on meeskonna Premier League’is hoidmine. Tänavu on väljalangemislahing (relegation battle) Inglismaal aga aegade tihedamaid – kaheksa vooru enne lõppu on pudenemisohus jätkuvalt üheksa (!) klubi –, mistõttu ka treenerite pead veerevad.

Hiline vangerdus ei näi aitavat

Vähe pikemalt ettevaatavad ja -mõtlevad klubijuhid otsustasid nuppe liigutada juba MMist tingitud pausi eel. Ikka selleks, et anda uuele peatreenerile sisseelamiseks lisaaega.

Aston Villa ja Wolvesi puhul tasus see lüke ära: Birminghami klubi on Unai Emery käe all 17. kohalt roninud üheksandaks ning saab juba turvalise(ma)lt hingata. Julen Lopetegui tüüritavad Hundid on kerkinud 18. kohalt 13ndaks, kuid päris langemispriid veel pole.

Southamptoni puhul pole tulemust toonud aga Ralph Hasenhüttli ega Nathan Jonesi vallandamine ning tea, kas praeguse lootsi Rubén Sellési minemalööminegi selles osas muutust tooks.

Sest ajalooliselt on hiline vangerdamine – siia alla lähevad kõik pärast märtsi toimunud treenerimuudatused – suhteliselt sisutühi tegevus. The Athleticu uurimuse kohaselt on viimasest 20 „hilisest vangerdusest“ võitnud ainult kolm klubi.

Nendeks olid Everton (2015/16 hooajal kerkisid Roberto Martínezega 12ndalt kohalt 11ndaks), Southampton (2014/15 hooajal kerkisid Gus Poyet’ga 17ndalt kohalt 16ndaks) ja Newcastle United (kerkisid 2015/16 hooajal Steve McLareniga 19ndalt kohalt 18ndaks ehk jah… kukkusid ikkagi alla).

2022/23 hooajal vallandatud peatreenerid:

30. august 2022 – Scott Parker (Bournemouth)

7. september 2022 – Thomas Tuchel (Londoni Chelsea)

2. oktoober 2022 – Bruno Lage (Wolverhapton Wanderers)

20. oktoober 2022 – Steven Gerrard (Aston Villa)

7. november 2022 – Ralph Hasenhüttl (Southampton)

23. jaanuar 2023 – Frank Lampard (Everton)

6. veebruar 2023 – Jesse Marsch (Leeds United)

12. veebruar 2023 – Nathan Jones (Southampton)

17. märts 2023 – Patrick Vieira (Crystal Palace)

26. märts 2023 – Antonio Conte (Tottenham Hotspur)

2. aprill 2023 – Brendan Rodgers (Leicester City)

2. aprill 2023 – Graham Potter (Londoni Chelsea)