Puust ja punaseks: miks on 12 Euroliiga klubil koht alati olemas?
Korvpalli Euroliiga koosseis on aastast aastasse laias laastus sama, sest Vana Maailma tippsarjal on palju A-litsentsiga klubisid, kes ei pea kartma liigast langemist.
Kuigi pealkirjas on välja toodud arv 12, on A-litsentsiga tiime tegelikult 13. Neist ühe – Moskva CSKA – liikmelisus on Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse teadmata ajaks peatatud, aga kuivõrd Euroliiga tegevjuhiks on leedulane Paulius Motiejunas ning A-litsentsi klubide hulgas on ka Kaunase Žalgiris, läheb CSKA naasmiseks omajagu aega.
Leedu klubikorvpalli au ja uhkuse kõrval on Euroliigas koht kindel Istanbuli klubidel Anadolu Efesil ja Fenerbahcel, Villeurbanne’i ASVELil, Kreeka hiidudel Olympiacosel ja Ateena Panathinaikosel, Milano Olimpial, Tel Avivi Maccabil, Müncheni Bayernil ning Hispaania satsidel Baskonial, Barcelonal ja Madridi Realil.
Sealjuures tasub märkida, et viimased A-litsentsid jagati välja 2021. aastal. Veebruaris sai selle ASVEL, juunis Bayern.
A-litsents on kuum kaup
Ülejäänud kuus klubi saavad Euroliigas mütata erinevatel põhjustel. Pariis on tänavu pundis tänu eelmisel hooajal EuroCup’i võitmisele ning peaksid nad jõudma tippsarjas sõelmängudele, on koht kindel ka järgmiseks hooajaks.
Täpselt samamoodi on liigas viimastel aastatel püsinud Monaco. Ukraina ja Venemaa oligarhide rahakoti toel mudast tippu pürginud klubi võitis EuroCup’i 2021. aastal ning on Euroliigasse tõustes lõpetanud iga hooaja kaheksa parema hulgas.
Järelejäänud neli klubi on Euroliigas tänu vabapääsmele. Need anti Berliini ALBA-le, Belgradi gigantidele Partizanile ja Crvena Zvezdale ning kunagisele Vana Maailma tugevaimale klubile Bologna Virtusele.
Mõistagi ei paku vabapääse klubidele suurt kindlust ning ka Monaco ei taha lootma jääda sellele, et nad jõuavad igal hooajal play-off‘i. Sestap on A-litsents kuum kaup ning avalikult himustavad seda Monaco, Partizan, Zvezda ja ALBA. Pole kahtlustki, et kulisside taga on teisigi, kes on A-litsentsi saamiseks nõus kulutama väga palju raha.
Mullu juunis selgus, et praegused 13 A-litsentsi omanikku jäävad Euroliigasse kuni 2040. aastani. On oluline märkida, et A-litsents pole kivisse raiutud. Kui klubi soovib sellest loobuda, tuleb Euroliigale tasuda vähemalt kümme miljonit eurot.
Küll on selgusetu, kui kalliks läheb maksma võistkonna väljaviskamine liiga poolt. Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse kerkis see teema CSKA osas päevakorrale, kuid et Moskva klubi on endiselt pundis, võib järeldada, et liigapoolne A-litsentsi äravõtmine on kas reeglitega keelatud või nii paganama kallis, et keegi ei taha seda kinni maksta.
Raha, raha, raha
A-litsents on klubidele oluline mitmes võtmes. Esiteks tugevdab see nende eelarvet, sest teps mitte kõik võistkonnad ei teeni auhinnaraha. Näiteks eelmisel hooajal jagati seda 14 tugevamale klubile, kus Žalgiris teenis viimasena 170 000 eurot ning tšempion Panathinaikos 1,75 miljonit eurot.
Ent A-litsents kindlustab, et isegi kui klubi jääb 14 parema hulgast välja, saab nende tengelpung täiendust. Seda telerahade näol ning on reegel, et iga A-litsentsiga võistkond peab Euroliigalt hooaja jooksul saama vähemalt 1,5 miljonit eurot ning seda ka juhul, kui nende teleleping on sellest summast väiksem. Vahe maksavad kinni teised A-litsentsi klubid.
Sealjuures on ette nähtud, et iga A-litsentsiga klubi peab osa teleõiguste müügist saadavast rahast andma EuroCup’ile. Tõsi, kuivõrd summa – näiteks tunamullu oli see 600 000 eurot – läheb kamba peale jagamisele, pole see kellelegi eriline hoop. Tippklubidele on see vaid piisaks meres ja küllap ei nuta ka Žalgiris seda raha taga.
Muide, mis telerahasid puudutab, siis ei saa tiimid kogu summat endale. Kreeka ajakirjandus avalikustas 2023. aastal, et näiteks Maccabi teleleping Euroliigaga oli väärt kuus miljonit eurot, kuid Iisraeli hiid sai sellest endale 4,1 miljonit. Ülejäänud raha läheb Euroliigale, kes hoiab end sellega elus, üritab sarja populariseerida, aitab EuroCup’i jne.
A-litsents annab hääle
Rahast vahest olulisemgi on tõik, et A-litsentsiga klubid kuuluvad Euroliiga omanike ringi. See tähendab, et nad saavad kaasa rääkida sarja juhtimises ja omavad paljudes küsimustes otsustusõigust.
Üks neist on näiteks iga hooaja tippsündmuse – nelja parema meeskonna osalusel mängitava finaalturniiri – võõrustaja valik. See teema kerkis eriti teravalt esile vana aasta lõpus, sest kui veel novembris eelistasid klubid korvpalli jumaldavat Serbia pealinna Belgradi, siis detsembris selgus, et Final Four viiakse Araabia Ühendemiraatidesse Abu Dhabisse.
Väidetavalt olid plaanile vastu vaid kaks klubi: Olympiacos ja Real. Küllap otsustasid ülejäänud Abu Dhabi kasuks, sest nad olid võõrustusõiguse eest nõus maksma tervelt 50 miljonit eurot.
Lisaks annab A-litsents võimaluse otsustada selle üle, kes saavad vabapääsme, kes juhib Euroliiga emafirmat jne.
Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, et lähematel aastatel võib Euroopa klubikorvpallis toimuda suur muutus. Nimelt on viimasel ajal palju räägitud sellest, et NBA ja rahvusvaheline korvpalliliit FIBA loovad Vanas Maailmas uue sarja, kus jäme ots on ameeriklaste käes.
Nagu Abu Dhabi valimine finaalturniiri võõrustajaks näitas, paneb raha tiimide rattad käima.
NBA plaanide õnnestumisel osutub suurimaks kannatajaks just Euroliiga.
