Real kas kinnitab oma surematust või vutimaailm saab järjekordse muinasloo

Tänavuse Meistrite liiga finaali eel on jalgpalliüldsus jagatud selgelt kahte leeri. Kõik Madridi Reali poolehoidjad hoiavad mõistagi pöialt Madridi Realile, kogu ülejäänud vutiüldsus – ja see pole siinkohal ajakirjanduslik liialdus! – aga autsaiderina kullamängule vastu minevale Dortmundi Borussiale.

Mainekal Wembley’l toimuv finaal on tõepoolest Taaveti ja Koljati lahing. Pelgalt paberile otsa vaadates pole ühtegi nüanssi – eelarve, mängijate tase ja valik, tänavune hooaeg või hetkevorm –, mis võiks Dortmundi selles duellis soosida.

Ent täpselt samamoodi olid asjalood ka 1997. aastal, kui Dortmund viimati Euroopa vutiüldsust šokeeris, seljatades Meistrite liiga poolfinaalis esmalt rikošettväravate abil Manchester Unitedi ja seejärel finaalis veel ka Torino Juventuse.

Dortmund kui hiiglasetapja

Hüpates minevikust olevikku, siis ka tänavusel hooajal on Die Schwarzgelben – Dortmundi kutsutakse nende värvide pärast just mustkollaseks – olnud korralik hiiglasetapja.

Fortuuna tahtel loositi nad Meistrite liigas tõelisse surmagruppi, kuid sakslased jätsid sellised hiiud nagu Pariisi Saint-Germaini, AC Milani ja Newcastle Unitedi tuimalt selja taha.

Kaheksandikfinaalis otsustas loosijumalanna seejärel neile veidi armu anda, tuues vastu Eindhoveni PSV, kellest kokkuvõttes 3:1 üle oldi, kuid seejärel läks taas karmiks.

Veerandfinaalis Madridi Atletico, poolfinaalis taas Pariisi Saint-Germain. Ent tati ja tahtejõuga ning kohusetundlikult kirikusse küünlaid viies – ainuüksi poolfinaalis PSGga ragistasid viimased kuuel korral nende väravaraame – vinnasid Dortmundi mehed ennast läbi tule ja vee ikkagi finaalmängu kohale.

Võttes siinkohal arvesse, et koduses Bundesligas suutsid Edin Terzici hoolealused tulla kõigest viiendaks ning karikasarjas pudeneti konkurentsist juba sootuks kolmandas ringis, tasub Meistrite liigas finaali jõudmist pidada tõepoolest kergeks imeks.

Ainus, mis hea, on see, et oma heade euroesituste tuules õnnestus neil tagada Saksmaale tulevaseks hooajaks viies Meistrite liiga koht, mis, nagu selgub, kukub sülle neile endile. Ehk kõrgeimas eurosarjas näeb Dortmundi järgmisel aastal finaali tulemusest sõltumata.

14. tiitlit jahtiv Real

Samamoodi näeb järgmisel aastal Meistrite liigas Madridi Reali, kes krooniti tänavu kodumaa meistriks. Igirivaal FC Barcelonat edestati sealjuures kümne punktiga, mis Hispaania jalgpalli kontekstis tähendab kalendrit.

Sama domineeriv on oma 14ndat Meistrite liiga tiitlit jahtiv Real olnud ka Euroopas: alagrupis ei vääratatud Napoli, Braga ja Berliini Unioni vastu kordagi, virutades kuue võidumänguga 16 väravat.

Play-off’is on seejärel tulnud neil küll rohkem vaeva näha, kuid siinkohal on oluline kontekst: järjepanu on kukutatud ikkagi Leipzigi RB, Inglismaal võimutsev Manchester City ja Saksamaa hiid Müncheni Bayern.

Ahjaa, sealjuures pole Carlo Ancelotti hoolealused Meistrite liigas tänavu veel kaotusekibedust tundnud.

Autsaideri staatus Dortmundile sobib

Nõnda ongi kerge näha, miks peavad kõik finaali eel soosikuks Reali. Ka kihlveokontorites jääb nende koefitsient kõigest 1.3 kanti, samal ajal kui Dortmundi võidu korral saaks raha tagasi nii 3.5-kordselt.

See aga Dortmundile sobib, sest nagu nende spordidirektor Sebastian Kehl 1997. aasta finaalile viidates lausus, pole nad säärases situatsioonis esimest korda. „See pakub meile just rõõmu ja annab selle lisamotivatsiooni endast kõik väljakule jätta ja mängida bravuurikalt – sest meil pole Realile vastu astudes mitte midagi kaotada.“

Ka tänavuse hooaja järel 12-aastasele Dortmundi karjäärile joone alla tõmbav Marco Reus on sama meelt. „Real on viimase kümne aasta jooksul mänginud viies finaalis ehk sa tead, milline kvaliteet sind ees ootab. Sa tead, et nende mängijad on selle kõigega harjunud, mistõttu ei pruugi nad meiega sama elevil olla.

Aga see pole mõistagi see, mis mängu saatuse otsustab. Päeva lõpuks on tegemist ikkagi jalgpallilahinguga, kus võib absoluutselt kõike juhtuda. Meil tuleb lihtsalt endasse uskuda ja uskuge, seda me ka teeme,“ sõnas Reus, kes on koos Mats Hummelsiga üks kahest Dortmundi mehest, kes klubiga 11 aastat tagasi Meistrite liiga finaali koges.

Iseasi, kes see on ka hea meenutus, sest toonagi toimus finaal Wembley’l ning Dortmund kaotas selle kohtumise Müncheni Bayernile 2:1.

Mida peatreenerid ütlesid?

Dortmundi juhendaja Edin Terzić: „See on peaaegu, et sürreaalne. Leian, et me väärime siin finaalis mängimist. Ma tean, et me pole favoriidid ning kogu kohtumine saab olema äärmiselt keeruline, kuid räägime siiski ühest matšist, mille jooksul on kõik võimalik. Oleme seda tänavu juba korduvalt tõestanud.“

Madridi Reali loots Carlo Ancelotti: „Meil on olnud tänavu väga palju probleeme, väga palju vigastusi ja ma ei pea silmas ainult neid mehi, kes on väljas pikaaegsete traumadega. Meil oli ka perioode, kus meil polnud Viniciust, [Jude] Bellinghami ja teisi, kuid kuna oleme võitnud, pole nendest perioodidest rääkinud. See lihtsalt näitab, et meil on suurepärane võistkond, kes on täis suurepäraseid mängijaid.“

Keda finaalis jälgida?

Kuigi nimede poolest on Dortmundi kõlavaim mees kahtlemata Jadon Sancho, siis tegelikult on võistkonna võtmemängijad hoopis teised. Keskväljal hoiavad kogu kaadervärki kohusetundlikult koos Emre Can ja Marcel Sabitzer, kes vastutavad kaitsva poole eest, ning Julian Brandt, kes nende number 10.

Väravate osas on tänavu tuginetud peaasjalikult kesktormajale Niclas Füllkrugile ja ääreründajale Donyell Malenile, kel mõlemal kirjas 15 tabamust, kuid vajalikul hetkel võivad sahistada ka Marco Reus (9 väravat) ja juba eespool mainitud Brandt (10 väravat).

Reali puhul on masinavärk samasugune, sest selle õlitatusse tagavad keskväljal vanameistrid Luka Modric ja Toni Kroos ning nooremad Federico Valverde ja Eduardo Camavinga. Ründefaasis särab aga eredalt kolmik Jude Bellingham (23 väravat), Vinicius (23 väravat) ja Rodrygo (17 väravat), kellele pakub vahetust Hispaania vuti üks ägedamaid muinaslugusid, 34-aastane Joselu (17 väravat).

Meistrite liiga finaali avavile Londonis kõlab laupäeval, Eesti aja järgi kell 22. Hiljemalt kaks ja pool tundi hiljem on teada, kas rõõmustavad Dortmundi või Reali fännid.